Peatus tühermaal

Johanna Mängel

Sarja „Heli ja keel“ kontsert „Plastiidsed psalmid“ 20. XI Kirjanike Majas. Kristjan Kõrveri ja Markku Klami heliloomingut esitasid flötistid Tarmo Johannes, Leonora Palu, Ann Õun ja Linda Vood ning Kristi Mühling (kannel), Ene Nael (klavessiin), Diana Liiv (tšelesta, klaver), Leho Karin (tšello), Markku Klami (elektroonika), oma luulet luges Marko Veinbergs.

Roheliste täpikeste helendus tiibklaveril, suures lillepotis kõrguvatel taimelehtedel, põrandal – ja kanneldaja Kristi Mühlingu kätel.

Erakogu

Kui suundusin ühel hämaral novembriõhtul Kirjanike Majja sarja „Heli ja keel“ hooaja avakontserdile „Plastiidsed psalmid“, ei olnud mul tegelikult aimu, millesse ma satun. Saal oli hämar või peaaegu pime ning pikka aega ei olnud ainsatki märki, et kontsert on kohe-kohe algamas. Roheliste täpikeste helendus tiibklaveril, suures lillepotis kõrguvatel taimelehtedel ja põrandal ning sinakaslilla UV-valguse käes kumavad üksikud noodipaberid hõredatel noodipultidel tekitasid tunde, et olen sattunud justkui keset tühermaad asuvasse kummaliselt dekoreeritud snoobide klubisse või David Lynchi sürreaalsesse ilus-õudsesse filmi.

Kavalehe ainsa valgusallika poole suunanud, lugesin välja kontserdi avateose pealkirja „Spontaanne supernoova“. Ma veel ei teadnud, et see on kogu õhtu kõige sisukam luuletus. Üks muusik seisis oma pilliga kogu selle aja vaikides laval ning ootas kannatlikult sõnade lõppu, et siis ükshaaval ja lausa häbitult aeglaselt lülitada väikeste klõpsatuste saatel sisse kõik lambikesed tema ees rivis seisnud noodipultidel. Markku Klami „aura“ altflöödile ja live-elektroonikale kõlas otsekui kellegi võõra laul kusagilt kaugusest, rääkides ei mingis keeles loo millestki ebamaisest. Seejärel klõpsusid taas lambikesed ning saal jäeti iseloomulikku pimedusse, mida saatsid virmalistena helendavad täpikesed. Me sisenesime improvisatsioonivalgusesse, teejuhiks sõnad. Tekstidest, kus end bioloog-keemikuks nimetava luuletaja sõnul põrkub keemia alkeemiaga, füüsika metafüüsikaga, bioloogia loodusmüstikaga ning inimloomus mütoloogiaga, sai mänguvabaduse, improvisatsiooni impulss.

Õhtu kulges terviketendusena, jättis publiku isegi võimaluseta lugude järel plaksutada. Publiku sekkumine olekski taotlusliku orgaanilisuse lõhestanud. Selle kontserdi peategelaseks ei olnud muusika ega ka mitte mõte. Nende ees prevaleerisid pimedus, helendavad täpikesed, noodipuldi valgustilülitid ja üksikud sõnad.

Interpreet oma füüsilise kohaloluga liigutas mind ja äratas mu Kristjan Kõrveri teose „Psallite I” ajal. Ürgsete metshaldjatena liikuvad ja hingavad Ene Nael klavessiinil ja Kristi Mühling kandlel võlusid välja kahe instrumendi robustse ja lummava kooskõla. Tegemist oli müstilis-esoteerilise vaatemänguga, millest arenes välja järjekordne improvisatsioon luuletusele „Vesi“. Laskmata segada end tekstist, kujunes metshaldjate duost pöörane, põnev ja inspireeriv kaos. Tagasi noodikirja juurde pöördumisega teoses „Psallite II” ei suudetud jätkata sealt, kus oli pooleli jäädud. Sõnade ja improvisatsiooni jõud katkestas edasise tee. Rahu saabus Kristjan Kõrveri teosega „Ludus triplex V”. Taevaliku nimega pill tšelesta kõlas kui kristallpokaalide helirida keset tühjust ning tähelepanu sellelt ei suutnud röövida ka pikoloflöödi ja tšello sünkroonne koosmäng.

Helilooja Markku Klami elektroonikateosega „Göreme Echoes“ ehk „Göreme kaja“ saabus etendusse psalmilik spirituaalsus ja orgaaniline ürgsus. Ühe videoprojekti avamise taustamuusikaks loodud teosest kujunes mõjuv mõttemäng, milles luuletaja sosin „üks täht kustus, seitse süttis, miljard ühtis” kaotas pooleldi ruumis viibijate ajataju. See unenäoline palve oleks võinudki jääda kontserdi viimaseks teoseks, mille järel minna vaikselt läbi märja, külma ja pimeda koju, et vajuda davidlynchilikku unenäomaailma.

Muusikat ja sõna ühendav kontserdisari „Heli ja keel“ sai alguse hooajal 2012/2013 ning igal aastal on selle muusikalis-kirjandusliku sarja teema olnud omalaadne: perekondlikud sidemed, kirjaniku ja helilooja loominguline lähedus ja vastastikune inspireerimine ning ka side Eesti ja välismaiste (ka väliseesti) autorite vahel.

Sarja järgmised kontserdid on Tallinnas ja Tartus veebruarikuus. Need on pühendatud Pariisis elavale soome heliloojale Kaija Saariahole, kelle muusika kõrval esitatakse ka eesti heliloojate Arvo Pärdi, Jüri Reinvere ja Helena Tulve loomingut. Kevadel tuleb ettekandele eesti helilooja Malle Maltise ja soome helilooja Maija Hynnineni muusika kõrvuti soome poetessi Vilja-Tuulia Huotarineni loominguga. Hooaeg lõpeb pidulikult kõiki aasta jooksul esitatud autoreid hõlmava galakontserdiga Helsingis.