Peeter Lilje oleks …

Arne Mikk

… üleeile saanud 60aastaseks. Dirigendile parim iga. Kahjuks aga saab kahe nädala pärast  17 aastat sellest traagilisest päevast, mil ta elutee Oulus katkes ja Estonia kontserdisaalis kõlanud Verdi „Reekviem” tõmbas sümboolselt kriipsu alla ühe särava muusiku loomerajale. Õppinud viiulit, trompetit ja koorijuhtimist Valgas, Tartus ja Tallinnas, lõpetas ta selle pagasi najal 1980. aastal Leningradi konservatooriumi dirigendina. Samaaegselt sai temast kümneks aastaks juba ER SO peadirigent. Kuivad faktid. Aga kui ma äsja Estonia kontserdisaali fuajees Peeter Lilje mälestusnäituse stendilt lugesin, et ta on ER SO ees seisnud üle 400 (!) korra, lindistanud üle 100 eesti helilooja teose, et tema repertuaaris oli umbes 30 vokaalsümfoonilist suurvormi ja sama palju oopereid, et ETV arhiivis on ligemale 150 videosalvestust, siis tavamõistusega on kõike seda võimatu mahutada kusagile 18 loomeaasta sisse. Iga etenduse või kontserdi taga on ju pikad tunnid partituuriga, proovid,  lisaks ka rongisõidud või lennureisid.  

Tegelikult tuleb lisada veel need kontserdid välismaal, mida Peeter Lilje juhatas Jevgeni Mravinski või Juri Temirkanovi kõrval kuulsa Leningradi orkestriga, samuti tunnid Tallinna konservatooriumis, kus tema kogemustest said osa Vello Pähn, Arvo Volmer, Erki Pehk, Tarmo Vaask ja Lauri Sirp. Perekonna, sõprade või džässmuusika seltsis möödus samuti palju lõbusaid tunde.         

Mul on hästi meeles, kuidas Peeter juhatas Estonias 1973. aastal Eri Klasi kõrval esimest korda lühioopereid „Pirnipuu” ja „Telefon” ning seejärel astus juba Neeme Järvi jälgedesse „La traviata’t” ja „Don Giovannit” dirigeerides. Kui Neeme Järvi oli 1994. aastal taas Estonia dirigendipuldis, juhatades „La traviata” 200. etendust, siis tegid statistikud kindlaks, et kõige rohkem oli seda lavastust juhatanud just Peeter Lilje – üle 70 korra! Sellepärast  mängiti Estonias 13. oktoobril nimelt Verdi „La traviata’t”.       

Olen koos temaga teinud kümme ooperilavastust: töö algperioodil vaatas ta protsessi nagu kõrvalt, aga võttis ohjad enda kätte väga sujuvalt. Dirigendina pidas ta loomulikult väga oluliseks rütmilist täpsust, kuid jälgis samaaegselt, et lauljad või pillimehed ei kaotaks laulvat fraasi. Ei mäleta, et Peeter oleks kunagi tõsiselt  häält tõstnud, pigem oli mõnikord nagu piinlik kolleegide saamatuse pärast. Juhatades ei teinud ka tarbetult suuri žeste – temast pidi muusika ikka seestpoolt välja voolama.       

Meie ühiste Estonia lavastuste kõrval eriline oli muidugi 1990. aastal Buenos Airese Teatro Colónis välja toodud Tšaikovski „Jolanthe”, kus kolmandana Eestist oli tegev Mati Palm kuningas  René osas. Oktoobri-novembri rõskuse asemel olime lõunamaa kevades peaaegu kuu aega. Selgus, et „Jolanthe” jõudis Lõuna-Ameerika publiku ette üldse esimest korda, ning vastuvõtt oli erakordselt soe. Kui Peetri nägu oli kodumaal tihti kahvatu ning peitis endas mingi varjatud nukruse või melanhoolia jälgi, siis Argentina päike hakkas varsti vastu särama ka tema silmadest ja põskedelt. Ka Eestimaal olid juba puhumas teised tuuled  ning võis aimata Lilje loominguliste horisontide avardumist, kuid tema küünlaleegi sära pidi kahjuks kustuma ülekohtuselt vara. Võime ju ohata, et kui ta oleks sellise tööpinge kõrval suitsetanud mõne sigareti vähem, kui ta oleks … jne. Kuid enamik inimesi ei suuda ka palju pikema elueaga meile pärandada sellist varamut nagu Peeter Lilje. Seetõttu oleks aeg, et tema elutöö saaks vääriliste raamatukaante vahele, et videomaterjal ja helijäljed oleksid  kättesaadavad ka tulevastele põlvedele. Peetri hinges oli üks eriline poeesia ning varjatud sügavus, mis väärib suurt armastust, austust ja meelespidamist.   

ERSO koos oma praeguse peadirigendi Neeme Järviga pühendab Peeter Liljele kontserdi 21. X Pärnus ja 22. X Tallinnas, kavas Mozarti Klaverikontsert nr 24 c-moll Kalle Randalu soleerimisel ja Brahmsi „Saksa reekviem”, kaastegev Eesti Kontsertkoor.