Prantsuse muusika kõla

ANNELI IVASTE

Tunnustatud vokaalsolist ja laulupedagoog Geert Berghs (sünd 1953) viis Eesti Filharmoonia Kammerkoori (EFK) lauljatega nelja päeva jooksul läbi meistriklassi, kus jagas nõuandeid vokaal- ja hingamistehnika ning prantsuse muusika esitamise kohta. Ta on suurte kogemustega vokaalsolist, kelle repertuaar ulatub barokkmuusikast XXI sajandi teosteni. Õppinud ka muusikateadust ja meditsiini, on Berghs vokaalpedagoogina spetsialiseerunud eelkõige professionaalsete kooride ansamblilaulule. Peamiselt Hollandis tegutsedes (ta on õppejõud Belgia Leuveni ülikoolis ja Amsterdami konservatooriumis) on ta koolitanud nii soliste kui ka professionaalseid koorilauljaid.

Olete spetsialiseerunud eelkõige professionaalsete kooride vokaalsele juhendamisele. Millised on koorilauljate spetsiifilised vokaalsed probleemid?

Geert Berghs: Ühest probleemi kindlasti välja tuua ei saa, sest kõik on väga individuaalne. Kooris on laulja põhireegel see, et tuleb sobituda gruppi, kuid jääda seejuures iseendaks. See tasakaal on väga oluline. Hea koorilaulja on meeskonnamängija ning oluline roll on omavahelisel kommunikatsioonil. Aastatega kujunevad inimestel oma harjumused, kuid aeg-ajalt peaks endalt küsima, kas laulda nii nagu alati või on ka teisi võimalusi. Võib-olla on mõni ansamblis lauldes end kaotanud ning tuleks uuesti leida oma tehnika. Selleks on vaja juhendajat, kes tunneb nii lauljat kui ka repertuaari, kuid kõik õpetajad ei valda siiski kooriliteratuuri ja eri stiile. Koorilauljal ei ole lihtne lülituda ühe kontserdi jooksul ühelt stiililt teisele või laulda ligi tund aega laval liikumatult mõnd suurteost.

Muide, olin kuu aja eest Amsterdamis Muziekgebouw’ kontserdil, kus EFK esitas Schnittke „Patukahetsuse psalme“. See oli väga muljetavaldav, saund nii ilus, kõlavärv imeline ja just sobiv Schnittkele …

Millist kõla peate ise kauniks?

Ilus on kõla siis, kui see on rikkalik, ümar ja sellel on palju värvivarjundeid, kui see ei ole tuim ega kunstlik. Ütleksin, et emotsionaalne ja soe kõla on kaunis. Kui võrrelda pillidega, siis tulevad kohe meelde tšello või vioola. Kuid sama saund ei pruugi sobida iga teose või ajastuga.

Millele panite eelkõige rõhku prantsuse muusikat õpetades?

Loomulikult annab keel vokaalmuusikale selle õige kõla, mistõttu pöörasin tähelepanu hääldusele, häälikute paiknemisele eri positsioonides, mis on iseloomulik just prantsuse keelele. Harjutasime näiteks vokaali u – kui kaunilt võib see kõlada! Selline pehme ja sametine kõla on väga prantslaslik ning iseloomulik just selle aja muusikale, mida koor esitab kontsertidel veebruaris: Daniel-Lesur, Messiaen, Poulenc, Debussy.

Kasutate oma hääleharjutuste juures liikumisi. Nägin harjutust, kui laulja tõstis kätt koos veepudeliga ning seetõttu muutus ka hääletoon automaatselt voolavamaks, intensiivsemaks.

Selle harjutusega annab keha liikumine häälele voolavuse ja suuna. Liigutustega tekitame ajus kujundliku pildi, mis mõjutab ka hääle tekitamist. Nii harjutades tekib õige tunnetus ning hiljem tuleb see välja ka ilma abivahenditeta. Kasutan kogu aeg selliseid harjutusi. Olen läbi viinud palju koolitusi, kuid võtan ka ise endiselt tunde, et olla värske andmaks teadmisi edasi oma õpilastele.

Kuidas teie metoodika vastu võeti?

Väga hästi. Nad on professionaalsed lauljad, kellel on oma harjumused ja maitse. Neil on selgroogu ja karakterit, mis mulle meeldib. Kui tajusin, et mõni harjutus ei sobi, siis korrigeerisin oma tegevust. Oli meeldiv suhelda, kuna lauljad olid väga avatud. Kahju, et aeg jäi lühikeseks. Kui üksteist paremini tunda, saab harjutusi rohkem varieerida.

Millised on hea laulja eeldused?

Igaühest kindlasti lauljat ei saa. Kõige alus on ikka hea häälematerjal, kuigi väga artistlik ja töökas inimene võib ka tagasihoidlikuma pagasiga jõuda kaugele. Selleks et õppida ja areneda, on vaja intelligentsi, see on muutumisvõimet. Kindlasti on tähtis musikaalsus, mis on sündides kaasa antud, kuid ka seda saab arendada. Mõistagi on eeldus loomingulisus – tundub isegi kohatu seda märkida –, kuid see on äärmiselt oluline, et osataks improviseerida igas situatsioonis, nii suheldes kui ka musitseerides. Tuleb olla paindlik, muidu pole muusikuna tulevikku. Ja muidugi on tähtis tehniline baas, millele kõik see rajada.