Profülaktika mõttes

Kas suudame koolitada piisavalt professionaalseid muusikuid? Kuidas kasvab muusikaarmastaja ehk publik?

SAALE KONSAP

Hariduskonverents „Eesti professionaalse muusikakultuuri tulevikuvaated“ 29. ja 30. XI Eesti muusika- ja teatriakadeemias.

Eesti muusika- ja teatriakadeemias peeti kooli sajandale aastapäevale pühendatud hariduskonverents „Eesti professionaalse muusikakultuuri tulevikuvaated“. Esimesel päeval sai kuulata hilisemale arutelule konteksti loovaid plenaarettekandeid: Jane Ginsborg andis ülevaate tänapäeva muusikakultuuri kesksetest teemadest, Toomas Siitan rääkis muusikalise kõrghariduse, Ene Kangron koolimuusika ning Kadri Leivategija muusikalise põhihariduse olukorrast Eestis. Teisel päeval leidsid aset ettevalmistatud sõnavõtud ja arutelud töörühmades. Esindatud olid järgmised valdkonnad: muusikapedagoogika (väitlusjuht Kristi Kiilu), instrumendiõpe (väitlusjuht Lembit Orgse), interpretatsioon ja kontserdikorraldus (väitlusjuht Henry-David Varema), loomeuurimus (väitlusjuht Kristel Pappel) ning helilooming ja improvisatsioon (väitlusjuht Andrus Kallastu). Konverentsi lõpetas ühisarutelu, kuhu olid kaasatud kõik osavõtjad. Kuigi kõigis töörühmades räägitu väärib kajastamist, teen siiski valiku ning annan ülevaate konverentsil domineerinud teemadest.

Kuigi eesti muusikal läheb üldjoontes hästi – meie heliloojate loomingut tuntakse kogu maailmas, interpreedid ja kollektiivid on rahvusvaheliselt tunnustatud, meil on võrdlemisi aktiivne kontserdielu jne –, ollakse siiski pisut mures muusikakultuuri jätkumise pärast, vähemalt senisel kujul jätkumise pärast. Lihtsalt sõnastatuna saab rääkida kahest pragmaatilist laadi üldisest küsimusest: kas suudame koolitada piisavalt professionaalseid muusikuid ja kuidas kasvab muusikaarmastaja ehk publik?

Professionaalsete muusikute kasvatamisega seostub omakorda kaks omavahel tihedalt põimunud teemat. Esimene probleemkoht on muusikaliselt andekate noorte muusikutee katkemine teismeeas ning teine küsimus see, milline peaks muusikaharidus üleüldse olema.

Praegune olukord eesti muusikahariduses on nimelt selline, et paljud potentsiaalsed tulevased muusikud lähevad ühiskonnale kaduma pärast muusikalise põhihariduse (seda pakutakse nn lastemuusikakoolides) omandamist. Ühe võimaliku põhjusena toodi välja muusikahariduse ebamäärane staatus. Märgiti, et seaduste mõttes ei kuulu muusikaharidus õieti kuhugi, õigemini on muusikaharidust pakkuvad asutused hajutatud vastavalt spetsiifilisele profiilile noorsoo-, kultuuri- ja haridusvaldkonna vahel. Probleem ei seisne küll niivõrd muusikaõppeasutuste korraldusega seotud formaalsustes, kuivõrd selles, et muusikaharidust ei väärtustata üldhariduse osana piisavalt. Ühe võimaliku lahendusena pakuti välja, et huvikoolides ja -ringides omandatud haridus võiks mingil viisil kajastuda ka formaalharidust tõendaval tunnistusel (nt valikainetena). See võiks potentsiaalselt lahendada kaks probleemi. Esiteks ei loobuks noored muusikaõpingutest põhikooli lõpus (järsult) kasvanud koormuse tõttu ning teiseks oleks võimalik keskastme muusikakooli astuda ka sellel muusikaliselt andekal noorel, kes on muusikaharidust saanud ilma õppekavata asutuses (praegustes oludes ei saa ta oma muusikalist ettevalmistust keskastme jaoks kuidagi tõendada).

Selleks et kasvatada muusikaarmastust (vähemalt ei peaks seda vihkama), peaks õpilane tundma muusikaga mingit osadust. Muusikaharidust puudutavate teemadega tunneb ilmselgelt osadust ka haridus- ja teadusminister Mailis Reps, kes esines konverentsil väga sooja ja asjatundliku avakõnega.

Urmas Roos

Muusikutee katkemise teise võimaliku põhjusena toodi välja pilliõppe iganenud vorm. Praegune instrumendiõpe on suunatud suuresti solistide koolitamisele ning esiplaanil on individuaalne töö tehnilise meisterlikkuse saavutamiseks. Reaalsus on aga teine: tegevmuusiku põhifookuses on enamasti siiski koosmäng orkestris või mõnes kammeransamblis. Samuti toodi instrumendiõppega seonduva probleemina välja valdkonnas valitsev suhtumine teosesse kui millessegi (lõplikult) fikseeritusse, s.t tendents koolitada nn truid nooditeksti mahamängijaid, kelle loominguline alge on pärsitud. Seda laadi tekstikesksus kuulub aga XIX sajandisse ega ole adekvaatne ei varasema ega tegelikult ka hilisema (XX sajandi II poole) muusika puhul. See omakorda on tinginud ka asjaolu, et pilliõppija kavasse kuuluvad teosed on (väheste eranditega) pärit XVIII ja XIX sajandi standardrepertuaarist. Ja tõsi, konverentsil märgati ka senise konservatiivse lähenemisviisi võimaliku kadumise ohtu, kuivõrd loomingulisuse sildi all kardetakse teha järeleandmisi kvaliteedis, püsivuses ja distsipliinis – väärtustes, mis on alati pilliõppega kaasnenud. Ometi leiti siiski, et suurem kaal koosmängul ja improvisatsioonil aitaks ehk hoida noori andekaid muusika juures.

Nagu juba mainitud, oli teine konverentsil tõstatatud suur küsimus ajendatud tõenäoliselt süvenevast publikunappusest. See ei ole pelgalt mõne instrumentalisti personaalküsimus, vaid kogu (muusika)kultuuri murekoht: kui muusika kuulub vaid (professionaalsete) muusikute siseringi, siis ei ole muusikakultuur ilmselt kuigivõrd jätkusuutlik.

Järgnev puudutab muusikaõpet üldhariduskoolides. Ühest küljest tunnustati seda, et meie haridussüsteemis kuulub muusika kohustuslike õppeainete hulka nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis – eriti olukorras, kus enamikus teistes Euroopa riikides kuulub muusika valikainete hulka. Teiselt poolt laideti maha muusika eriklasside kaotamine (selge märk muusikaõppe marginaliseerumisest) paljudes üldhariduskoolides.

Koolimuusika erisektsioonis täpsustati põhiliselt praegu stuudiumisse kuuluvate komponentide nüansse, nagu muusikaline kirjaoskus, laulupeo ettevalmistusprotsess ja selle järjepidevus, laulmise ja pilliõppe vahekord, regilaulu osa muusikahariduses jms. Ometi tundus kõigi erisektsioonide arutelu kuulates, et koolimuusika puhul ei näi olevat asi praeguse lähenemisviisi täiustamises, vaid see tuleks ümber mõtestada, vähemalt mingis osas. Selleks et kasvatada muusikaarmastust (vähemalt ei peaks seda vihkama), peaks õpilane tundma muusikaga mingit osadust. Praegu näib aga koolimuusika peamine siht olevat laulupidu. Laulupeotraditsioon ongi kahtlemata oluline, kuid keskendumine laulupeole kui põhieesmärgile ei aita tingimata kasvatada kontserdimuusikast lugu pidavat publikut. Pean silmas, et laulupeorepertuaari kaudu on võimalik saada osa teatud kitsast muusikakultuuri lõigust ning et selle kaudu muusikale lähenemine ei pruugi sobida kõigile. Peale laulmise võiks üldhariduskoolis muusikat kogeda ka pillimängu (mis viimastel aastatel on tegelikult jõudsalt edenenud), kompositsiooni ja muu tegevuse kaudu.

Publikuga seoses toodi ühe tähelepanu vääriva küsimusena esile ka klassikalise muusika elitaarne staatus. Suhtumine muusikasse kui millessegi, millest osasaamiseks peab olema teatud kindlal viisil musikaalne (nt peab pidama viisi), on tinginud olukorra, et on hulk inimesi, kellele muusika on midagi, mis justkui ei saakski nende ellu kuuluda – n-ö muusikainimeste ja mittemuusikainimeste vahel on suur lõhe. Selle lõhe ületamiseks peaks aga võrdlemisi isoleeritud muusikkond end ühiskonnale rohkem avama – tuleks arendada muusikute suhtlusoskust. Kuidas muusikute ja ühiskonna lävimine täpselt võiks välja näha, millises vormis ja millise meediumi kaudu nad suhelda võiksid, jäi praegu pisut lahtiseks, kui mitte arvestada mitteformaalsete kontsertide korraldamist.

Hoolitsegem muusikahariduse ja ühes sellega kogu muusikakultuuri eest! Seda muidugi juhul, kui oleme huvitatud selle jätkumisest …

PS Tahan ära märkida ka kompositsiooni töörühma ettepaneku lisada riiklikult rahastatud kollektiivide eelarvesse katuseparandusfondi kõrvale ka summa eesti heliloojatelt teoste tellimiseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht