Puhkpilliorkestri muusika pärituules – hüppelaud on valmis

Puhkpilliorkestrite viimaste kümnendite suure edasimineku pinnalt on kasvanud ka julgus pöörduda meie heliloojate poole uudisteoste tellimiseks.

HANDO PÕLDMÄE

25. märtsil pidi aset leidma puhk­pilliorkestri uudisloomingu kontsert „Tärkav. VaskID“, mis on eriolukorra tõttu edasi lükatud sügisesse. „Tärkav. VaskID“ on peamiselt just noortele õppivatele heliloojatele mõeldes ellu kutsutud programm, et anda aega avastada selle orkestritüübi värve ja avaraid võimalusi.

Esiettekandele pidid tulema Paul Danieli „Ümberpöördumatu“, Tõnis Leemetsa „Noodilood“, Hanna Kata Norma „Marss“, Marcelo Politano „Atlantic Wandering“, Andrea Sordano „Śūnyatā“, Davide Umbrello „Valged ööd“, Pärt Uusbergi „Süit vanadest tantsudest“ ja Eino Tambergi Concertino trompetile ja puhkpillidele op. 129 (Eesti esiettekanne, solist Indrek Vau). Sel kevadel tähistatakse Eino Tambergi 90. sünniaasta­päeva ja tema concertino noodid on korrastatud ja noodiprogrammi sisestatud spetsiaalselt selleks kontserdiks. Loodetavasti esinevad sügisesel kontserdil Politsei- ja Piiri­valve­orkester, trompetist Indrek Vau ja dirigent Sami Ruusuvuori.

Puhkpilliorkestritel on Eestis ligi 200aastane ajalugu. Esimestest külaorkestritest on praeguseks välja kasvanud sadakond regulaarselt tegutsevat hobiorkestrit ning kaks riiklikult rahastatavat kutselist puhkpilliorkestrit: Politsei- ja Piirivalveorkester ning Kaitseväe orkester. Puhkpilliorkestrite kõlapalett laieneb jätkuvalt. Üha rohkem on tunda soovi raamist välja murda, muutub mängukultuur, täieneb puhkpilli­orkestritele kirjutatavate heliloojate ring. Järjest suuremad on ka kuulajate ootused.

Puhkpilliorkestrite minevik

Orkestrimängu ja kooride areng on Eestis tihedalt läbi põimunud laulupeoliikumisega. Esimene eestlastest koosnev orkester sündis teadaolevalt 202 aastat tagasi Tartus, kus 1818. aasta jõuluõhtul mängis vennastekoguduse palvemajas koos kümmekond pillimeest.1 Tegemist oli segaorkestriga, kus osalesid nii keel- kui ka puhkpillimängijad. 51 aastat hiljem, esimesel üldlaulupeol, astusid üles meeskoorid ja puhkpilliorkestrid, misjärel kasvas orkestrite arv plahvatuslikult. 1896. aasta VI üldlaulupeo ajaks tegutses Eestis juba ligi kakssada puhkpilliorkestrit.2

Puhkpilliorkestrite arvukuse tingis paljuski selle orkestritüübi praktiline pool: esineda saab nii sise- kui ka välitingimustes, instrumente saab mängida liikudes ja need on ilmastiku­kindlamad. Puhkpillimuusikaga sai lisada üldrahvalikele tähtpäevadele pidulikkust. Puhkpilliorkestri karakteerne kõla oli ärkamisaja avalikel üritustel oluline kaaslane, asendamatu energiaallikas ja ühtekuuluvustunde looja, kuid vastasutatud orkestrid puutusid kokku ka mitmesuguste raskustega. Tuli muretseda pillid ja noodid, õppida selgeks võtted pillide käsitsemiseks ning noodikiri. Sageli olid orkestrite asutamise ja tegevuse eestvedajateks ärksamad koolmeistrid ja pastorid. Pillide soetamiseks ja orkestrite edendamiseks tehti korjandusi, näitemängu­õhtuid ning hea­tegevuslikke tuluõhtuid. Mõnigi kord toetas ettevõtmist ka paikkonna mõisnik.3

Esimesed eesti heliloojad, orkestrite areng

XIX sajandil olid meie puhkpilliorkestrite repertuaaris peamiselt kiriku­koraalid ja saksa päritolu meelelahutuslik muusika. Üldlaulupidude jaoks oli tehtud ka tuntud klassikateoste seadeid. Esimest korda kõlas eesti autorite spetsiaalselt puhkpilliorkestritele kirjutatud muusika VIII üldlaulupeol 1923. aastal (varasematel laulupidudel oli eesti muusikat esitatud kooride saatena). 1920. aastatel kõlas laulupidudel puhkpilliorkestrite esituses Miina Härma, Aleksander Läte, Artur Kapi, Adalbert Wirkhausi, Aleksander Kunileiu, Juhan Aaviku, Eduard Tamme, Raimund Kulli ja Adolf Vedro muusika, orkestriseaded tegi tihti Raimund Kull. Sajandi teisel poolel lisandusid aktiivsed loojad Rein Ploom, Aadu Regi, Hans Hindpere, Uno Naissoo ja Priit Raik.4

Praegu ei olegi Eestis regulaarselt tegutsevat mittemilitaarset kutselist puhkpilliorkestrit. Meie kutselised orkestrid Politsei- ja Piirivalveorkester ning Kaitseväe orkester annavad küll ka kontserte, ent orkestrite esmafunktsioon on teenindada riiklikke ja ametkondlikke tseremooniaid. Pildil Kaitseväe orkester 2018. aastal Maarjamäe kommunismiohvrite memoriaali avamisel.

Teet Malsroos / Õhtuleht / Scanpix

XX sajandi teisel poolel oli üks edumeelsemaid isetegevuslikke orkestreid Kalevi puhkpilliorkester. 1980. aastal moodustati olümpiamängude purjeregati eel kutseline puhkpilliorkester Tallinn. Samal ajal tegutses Eestis veel kaks kutselist puhkpilliorkestrit: orkester Helikon ja Pärnu Puhkpilliorkester. Kui 1990ndate alguses tekkis kolm kutselist militaarorkestrit (Piirivalveorkester, Politseiorkester ja Kaitseväeorkester), siis orkester Tallinn formeerus Tallinna Filharmooniaks, mille alla jäi tegutsema ka kutseline vaskpilliansambel Tallinn Brass. Orkester Helikon ja Pärnu Puhkpilliorkester lõpetasid tegevuse.

Praegu ei olegi Eestis regulaarselt tegutsevat mittemilitaarset kutselist puhkpilliorkestrit. Meie kutselised orkestrid Politsei- ja Piirivalveorkester ning Kaitseväe orkester annavad küll ka pidevalt kontserte, ent orkestrite esmafunktsioon on teenindada riiklikke ja ametkondlikke tseremooniaid. Isetegevuslikest kontsertorkestritest on meil praegu silmapaistvamad näiteks Vabariiklik Orkestrijuhtide Puhkpilliorkester ja Tallinna Tehnikaülikooli puhkpilli­orkester. Tegutseb ka mitmeid võimekaid noortekollektiive, nagu Eesti Noorte Puhkpilliorkester, Harjumaa Noorte Puhkpilliorkester, Georg Otsa nimelise Tallinna muusikakooli puhkpilliorkester jt. Suurt tööd tehakse puhkpillimängu edendamisel Eesti muusika- ja teatriakadeemias, kus tegutsevad EMTA sümfooniline puhkpilliansambel ja vaskpilliorkester Brass Academy. Enamjaolt tegutsevad need üldhariduskoolide, muusikakoolide ja ülikoolide juures, on ka mitmeid piirkondlikke ja mittetulundusühinguna tegutsevaid orkestreid.

Puhkpilliorkestritele kirjutavad heliloojad

Kontsertmuusikat kirjutatakse puhkpilliorkestritele maailmas palju. Igal aastal, nädal enne jõulupühi, toimub Chicagos suur orkestrite festival „Midwest Clinic“: orkestrid, heliloojad, dirigendid, muusika­õpetajad, kirjastajad ja pillikaupmehed kogu maailmast kogunevad hiiglaslikku McCormick Place’i.5 Viie päeva jooksul antakse mitukümmend kontserti, korraldatakse õpitubasid ning uudismuusikat ja heliloojaid tutvustavaid üritusi.

Puhkpillorkestrite repertuaari on suure panuse andnud nüüdseks juba klassiku staatusesse tõusnud inglise helilooja Gustav Holst (1874–1934), Austraalia päritolu Percy Aldridge Grainger (1882–1961) ning ameeriklane Alfred Reed (1921–2005). Tänapäeval on laia kõlapinda leidnud ameeriklase Frank Ticheli (1958), hollandlaste Johan de Meij (1953) ja Jacob de Haani (1959) ning inglase Philip Sparke’i (1951) looming. Loomulikult on eelmainitud vaid väga väike osa puhkpilliorkestrile kirjutanud ja kirjutavatest heliloojatest. Rõõmu teeb, et viimastel kümnenditel on ka eesti heliloojad puhkpilliorkestrit väljendusvahendina rohkem hindama hakanud. Viljakamad on olnud Tõnis Kõrvits, René Eespere ja Ott Kask. Teoseid on loonud ka Rein Rannap6, Margo Kõlar, Ülo Krigul, Urmas Sisask ja Tauno Aints. Väga põnevas helikeeles on lahendatud Tõnis Kaumanni kirjutatud eesti rahvaviisidele tuginev süit „MUNYYDOH“ (2010). Nooremate heliloojate hulgas on puhkpilliorkestritele põnevaid leide näiteks Pärt Uusbergi, Riivo Jõe ja Rasmus Puuri loomingus.

Suur osa Eestis tegutsevatest orkestritest on laste- ja noorteorkestrid. Seetõttu on jätkuvalt suur vajadus flex-koosseisu ehk muutuva koosseisuga orkestrite repertuaari järele. See tähendab ea- ja võimetekohast noodimaterjali, mille koosseisu vähim võimalik mängijate arv on määratletud (viis, seitse või kümme pillimängijat). Muutuvale koosseisule kirjutatav repertuaar peaks olema metoodiline ning muusikaliselt sisukas: arvestada tuleks orkestri kui instrumendiga ja silmas pidada mängija- ja kuulajasõbralikkust. Võib kindel olla, et kui sellistele tingimustele vastavat repertuaari pidevalt välja anda, on huvitatuid leida nii Eestis kui ka mujal.

Välismaalaste huvi eesti (kirjastatud) muusika vastu

Mujal maailmas on huvi siinse puhkpilliorkestrite repertuaari vastu suur. Orkestrijuhid on pidevalt repertuaariotsingutel ning kuna Eesti klassikalise muusika heliloojate teosed on maailmalavadel olulisel kohal, siis on sealt huvi edasi hargnenud ka puhkpillimuusika vastu. Üks hiljutisi pöördujaid oli Ameerika Euroopa armeekorpuse orkester USAREUR, kes otsis oma repertuaari just eesti muusikat ja palus abi sobiva leidmisel. Selliseid kaugpäringuid tehakse kolleegide vahel tihti. Soovitada saab ainult kirjastatud töid, aga tihti on teosed jõudnud Eesti orkestriteni heliloojaga vahetult suheldes. Kui teosel puudub ametlik levitaja või ei ole see lihtsasti leitav, jääb meie muusika vastu huvi tundev külaline sageli poolele teele pidama. Eesti muusika infokeskus on teavitustööl ja muusika levitamisel teinud väga tänuväärset tööd. Kahjuks on aga heliloojate teoste nimekirju sirvides näha, et heliloojad ei ole kõiki teoseid seal registreerinud ja/või täpsustanud õiguste omajat, aga see teeb soovitud repertuaari otsimise keeruliseks.

Orkestri kõla inspireerib heliloojat

Puhkpilliorkestris nii mõnigi kord märgatav kõlaline ebaühtlus tuleneb puhkpillide ehituslikest erinevustest, alates hääletekitamise spetsiifikast ja lõpetades pilli materjaliga. Ansamblis mängi­vatel puhkpillidel on intoneerimisel proovikiviks pillide ehitusest johtuvad erinevad ülemhelispektrid. Nii võibki olla, et puhkpilliorkester justkui ei kõla kokku. Mitmete värvikate ja kõrge­tasemeliste kontsertide hulgas on mulle kõige eredamalt meelde jäänud Ameerika ülikoolide tipp-puhkpilliorkestrite etteasted. Need on mitte­kutselised, enamasti suurepäraselt komplekteeritud kollektiivid, mis on dünaamikalt ja kõlavärvilt nii hästi balansseeritud, et kõlapalett tundubki täiuslik. Puhk­pillide kõla on võimalik kokku sulatada nii sujuvalt, et seda saab ilma mööndusteta kõrvutada sümfoonia­orkestri kõlaga. Ameerikas kuuldud orkestrid veensid mind täielikult, et puhkpilliorkestris, kus puuduvad intonatsiooni siduvad ja kõlapilti pehmendavad keelpillid, on ometigi ideaalse kõlamaailma üles­ehitamine võimalik. Eriliselt nauditavat puhk­pilliorkestri kõla otsival huvilisel tasub kindlasti kuulata ka näiteks maailma üht paremat omataoliste hulgas, Tōkyō Kosei puhkpilliorkestrit.

Meenutades oma esimesi kokkupuuteid puhkpilliorkestritega 1980ndate keskpaiku, kui lõin trombooni­mängijana kaasa mitmes noorte- ja harrastusorkestrites, saan võrrelda toonast kõla- ja mängukultuuri praegusega. Möödunud sajandi Eesti harrastusorkestrite salvestisi kuulates ning oma kontserdikogemusi meenutades peab tõdema, et küllalt sageli võis kuulda toorest, viimistlemata orkestrikõla. Selline kõlakäsitlus oli kindlasti paljuski seotud traditsiooniga, aga osaliselt ka puhkpilliõpetuse metoodi­kaga tollastes lastemuusikakoolides. Vaskpilliõpetuses, aga ilmselt mingil määral ka puupilliõpetuses, valitses Venemaalt pärinev mängutraditsioon. See on igati loomulik, kuna parimad noored said võimaluse siirduda just ida­poolsetesse muusikakõrgkoolidesse.

Sain ise trombooni erialal pillimängu alg-, kesk- ja kõrghariduse just vene metoodikale tuginevatelt pedagoogidelt. Pärast piiride avanemist on olnud võimalik osaleda paljudes Lääne-Euroopa ja Ameerika puhkpillimängijate meistriklassides ja olla poolteist aastat Stockholmi kuningliku muusikaakadeemia külalisüliõpilane. Selle kogemuse põhjal võib üldistavalt väita, et ida ja lääne metoodika erineb oma põhi­alustelt ja efektiivsuselt küllaltki palju. Põhilised erinevused ilmnevad minu meelest hääle tekitamises ja kõlas ning artikulatsioonis. Lähenemisnurgast olenemata peaks eesmärk olema liigset lihaspinget vältiv hääletekitamine, millele peaks järgnema kõlavärvirohke ning dünaamiline mäng, vastupidavus ja kandev toon kõigis pilli registrites.

Puhkpilliorkestri mängutraditsioon on tugev Hollandis, Norras, Inglismaal, Hispaanias, Jaapanis ja USAs. Baltimaadel on kõige suuremaid edusamme teinud Läti puhkpilliorkestrid, mille puhul on kooridega sarnaselt hüppeliselt tõstetud kollektiivide taset tänu laulupeoga seotud toetussüsteemile. Puhkpilli­orkester on instrument, mis on lääne kultuuriruumis arvestatav meedium, ning võimalused sedasorti muutuseks on olemas ka Eestis.

Kui võrdlen puhkpilliorkestrite liigi­dirigendina 2009. ja 2019. aasta laulupeoprotsessis kogetut, siis märkan selgesti orkestrite mängukultuuri suurt muutust. Kui 2009. aasta laulupeo eelproovides oli nii mõnelgi puhul kuulda dünaamiliselt üheplaanilist, ebatäpselt artikuleeritud mängu – orkestrid tulid maakondlikku ühendproovi sageli väga napilt viimistletud toorikuga –, siis ­ 2019. aasta laulupeol osalevate orkestrite hulgas seda peaaegu ei kohanudki. See näitab, et muusikaharidus on viimastel aastakümnetel tohutult edenenud, arusaam puhkpilliorkestri kõlakultuurist on muutunud ning orkestrijuhi ja orkestrantide teadlikkus ja vastutus soori­tuse eest on tohutult kasvanud. Sellise edenemise nimel on suurt vaeva näinud dirigendid, pilliõpetajad ning loomu­likult suur osa muusika­õppureid ja orkestrante. Meie orkestrite püüdlused on praegu kauni kõlapildi teenistuses. Selleks on oluline olla täpne dünaamikas ja artikulatsioonis. Kui lisada musikaalne ja balansseeritud mäng ning vabalt voolav fraseerimine, on orkestri kõla kuulajale rikastav ja nauditav. Orkestrite viimaste kümnendite suure edasimineku pinnalt on kasvanud ka julgus pöörduda meie heli­loojate poole uudisteoste tellimiseks.

Hüppelaud on valmis pandud

Puhkpillimängijad harjutavad õpingute ajal pilli päevast päeva samasuguse intensiivsusega nagu teistegi erialade esindajad. Igal instrumendil on lõputult peen hingeelu, mille tundmaõppimine ja tunnetamine võtab aega. Võib-olla olekski stampidest vabanemiseks hea mõelda puhkpilliorkestrist kui lihtsalt erinevatest puhk- ja löökpillidest koosnevast ansamblist. Eespool mainitule toetudes on pinnas väga soodne, et tellida meie heliloojatelt puhkpilli­orkestrile uut muusikat ning seda ka heal kunstilisel tasemel esitada.

1 Rudolf Põldmäe, Eesti esimene üldlaulupidu 1869. Eesti Raamat, Tallinn 1969.

2 Olavi Kasemaa, Orkestrimängu harrastuse levik ja ulatus Eestis aastail 1818–1917. Tallinn 1983.

3 Rudolf Põldmäe, Eesti esimene üldlaulupidu 1869.

4 Toivo Ojaveski, Mart Puust, Alo Põldmäe, 130 aastat Eesti laulupidusid. Talmar & Põhi, 2002.

5 Soovitan tutvuda festivali veebisaidiga www.midwestclinic.org. Põhja-Ameerika üks suuremaid konverentsikeskusi McCormick Place asub üle 100 000 ruutmeetri suurusel alal (pluss lisakorrusega lisanduv), millest festival hõivab suure osa. Vt www.mccormickplace.com

6 Rein Rannap on saanud kompositsioonihariduse just maailma suurima puhkpilliguru, eespool mainitud Frank Ticheli juures.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht