Rahvakandlega suurde ilma

Womexlase peamine ülesanne on uute kontaktide loomine ja pidev suhtlemine. WOMEXi ametlikus programmis esinemine on artistile tohutu võimalus.

LISETE VELT

Maailmamuusikamess ja esitlusfestival WOMEX (World Music Expo) 19. – 23. X Lissabonis.

Lissabonis peetud WOMEXil kohtusid fado sünnimaal tuhanded pärimus- ja maailmamuusika professionaalid. 28. korda aset leidnud suurüritus on märkimisväärne ka seetõttu, et festivali esitlusprogrammi valiti sel aastal ansambel Duo Ruut ning Music Estonia eestvedamisel esindas Eestit üks aegade suuremaid, 35-liikmeline delegatsioon.

Pärimusmuusikale omaselt juuri mööda liikudes selgub, et sel kuulsal festivalil on Eestiga iselaadi seos. WOMEXi üks algatajatest on Viljandi juurtega briti muusik ja produtsent Ben Mandelson. Sajandivahetusel lahkus Mandelsoni vanaisa Fellinist Londonisse ning maailmamuusikamessile hinge sisse puhunud mees rõõmustab, et just Viljandist on saanud nüüdseks Eesti pärimusmuusika pealinn. Esimest korda 1994. aastal Berliinis peetud festivalile mõeldes tõdeb Mandelson, et emotsionaalselt pole 28 aastaga midagi muutunud. „Esimese WOMEXi ajal töötasime faksiga. Seda tüüpi asjad on muidugi muutunud,“ meenutab ta ja lisab, et kõik algab muusikast ja armastus selle vastu püsib.

WOMEXi juurde kuuluvad rikkalik kontserdi- ja filmiprogramm, ettekannete ja ümarlaudadega konverentsisessioonid, aga eelkõige võrgustumine maailmamuusika tööstusega. Tohutu suhtlemine ja kontaktide loomine käib peaasjalikult messialal. Euroopa suurimate siseareenide edetabelis figureerival Altice Arenal oli WOMEXi esimeseks päevaks üles ehitatud 244 festivaliboksi. Ja uskuge: Music Estonia puidust seinapaneelidega boks (autor sisearhitekt Tõnu Kalpus) eristus ülejäänud paarisajast silmanähtavalt ning möödakäijatele meeldis visiitkaartide ja eesti muusika plaatidega kaetud leti ees peatuda.

„Kes soovib maailmamuusika eksporti arendada, siis WOMEX on praegu see koht,“ ütleb Music Estonia juht Ave Tölpt. Miks see nii on, selgub, kui anda ülevaade kohaletulnutest. Igal aastal käib festivalil ligi 3000 inimest üle 90 riigist. Seal kohtuvad igas vanuses pärimus- ja maailmamuusika artistid, produtsendid, mänedžerid, plaadifirmad, kontserdi- ja festivalikorraldajad – niisiis kõik, kellest moodustub see suur ja mitmekülgne muusikatööstus. „Siin on selle žanri muusikatööstuse platvorm: ühed müüvad ja teised ostavad. Mina festivalikorraldajana olen pigem ostjate poolel, aga ostmisest tähtsam on olla kursis, mis maailmas toimub,“ ütleb Viljandi pärimusmuusika festivali pealik Ando Kiviberg. Trendidest rääkides nendib Tartu ülikooli raamatukogu muusikaosakonna raamatukoguhoidja Avo Kartul, et plaate on jäänud märgatavalt vähemaks. Selle asemel pakutakse QR-koodidega trükiseid. „Raamatukogu seisukohalt on üsna hirmutav, kui füüsilisi kandjaid enam ei ole,“ ütleb Kartul.

Womexlase peamine ülesanne on uute kontaktide loomine ja pidev suhtlemine. Ruhnu saare lugusid ja laule maailmale tutvustama sõitnud Kairi Leivo ütleb, et WOMEX möödub väsitava, aga loomingulise suhtlemise tähe all – ja mitte ainult kirjeldatud messialal, vaid ka Lissaboni tänavail. „Kui näed linna peal mõnda WOMEXi paelaga inimest, võtad tal nöörist kinni, räägid jälle oma Ruhnu loo ära ja siis ütled, et kui sa peaksid kas või Manchesteri linnas teadma kedagi, kes korraldab kontserte, siis ütle talle, et Ruhnu muusikat tuleb kohe siia tuua,“ annab Leivo ülevaate oma taktikast.

„See on seni parim asi, mida olen näinud,“ teatab Mario Prantsusmaalt pärast Duo Ruudu esinemist. „Me armastame seda. Esiteks on see armas ja ilus, teiseks on neil väga head seaded. Erakordne!“ on Marco vaimustuses. „Mind võlub nende lihtsus,“ lisab Maria. „See on suurepärane, kui mitu inimest mängib sama instrumenti. Peab mõtlema nagu teine inimene ja see on väga atraktiivne viis muusikat teha ja olla,“ räägib noori muusikuid kuulanud Ben Mandelson. „The sounds that are getting out of that rahvakannel are amazing!“* jagab kohe pärast Duo Ruudu esitluskontserti muljeid briti muusik ja muusikaajakirjanik Andrew Cronshaw. Kahekesi ühel kandlel musitseeriv Duo Ruut avaldas maailmamuusika professionaalidele sügavat muljet ja WOMEXi ametlikku esitlusprogrammi jõudmine kirjutatakse suurte tähtedega Eesti muusika ajalukku. Varem on eesti artistidest maailmamuusikafestivalil üles astunud Maarja Nuut, pärimustrio Trad.Attack!, Mari Kalkun, Cätlin Mägi ja Tuulikki Bartosik. Ando Kivibergi sõnul ei ole selles žanris võimalik saavutada suuremat edu kui WOMEXile pääsemine. „Olla valitud WOMEXi ametlikku programmi tähendab artistile tohutult suurte võimaluste avanemist,“ ütleb ta. Katariina Kivi ja Ann-Lisett Rebane ansamblist Duo Ruut usuvad, et nende esinemise kvaliteet ei muutu sellest, kas kontsert toimub mõne Eestimaa rahvamaja väikeses saalis või oma ala spetsialistide ees. „Kui teed siin hästi ja keegi kutsub esinema, siis ei tee ju seal halvemini,“ arutlevad muusikud. Duo Ruut kogub rahvusvahelises muusikatööstuses aina hoogu ning juba detsembris ootab neid Prantsusmaal Euroopa üks olulisemaid esitlusfestivale „Trans Musicales“. Millised lepingud allkirjastatakse pärast WOMEXit, näitab aeg.

Otsust, kes sõidab Eesti delegatsiooni liikmena festivalile, ei tee Music Estonia, vaid soovijad annavad end ise üles. Festivali programmi jõudnud artistide valiku taga on aga kuudepikkune töö ja salapärane rühmitus 7 Samuraid. Kuulsalt samuraidraamalt nime laenanud grupi moodustavad seitse žüriiliiget, kes otsustavad, millised muusikud esinevad esitluskontsertidel ja millised teemad jõuavad konverentsiprogrammi. „See, et Duo Ruut valiti, on väga suur asi, sest programmi hääletatakse sageli lähiriigid. Loodame, et WOMEX liigub nüüd rohkem Kesk-Euroopa poole,“ räägib Ave Tölpt, kes peab üsna tõenäoliseks, et ükskord toimub WOMEX Eestis.

Ühte asja tahan seitsmele samuraile siiski öelda. Olukorras, kus Ukraina võitleb oma vabaduse ja kodumaa eest, tuleks sõjateemaline konverentsivestlus valida eriliselt tundliku närviga. Paraku juhtus suurimal maailmamuusikafestivalil nõnda, et arutelu „Sõda ja muusika“ peamine sõnum oli kaasa tunda venelastele kui sõja eest põgenevatele ohvritele. Tähelepanuväärne on, et vestlust juhtis rahvusvahelise meeskonna Charmenko, Charmworks & Charm Music (Poola, Tšehhi, Serbia, Horvaatia ja Türgi) omanik ja tegevjuht Nick Hobbs, kes alles kevadel vedas TMW konverentsil vestlust „Muusika mõju kriisides ja konfliktides“. Ukraina delegatsioon reageeris Lissabonis juhtunule tõsiselt ja kogus koostööpartneritelt allkirju pöördumisele, et edaspidi osaleks Ukraina-teemalistes vestlustes alati ka mõni ukrainlane. Seekord nii polnud, kuigi Ukrainast osales festivalil ligi kümme delegaati. Kuidas WOMEXi meeskond sellesse ettepanekusse suhtub, pole veel teada.

Ukraina-Kanada ansambli Balaklava Blues liikmed Mark ja Marichka Marczyk, kes said oma võimalusest festivalil esineda teada päev pärast Kiievi järjekordset pommitamist, nimetavad end kultuurisõduriteks. „Praegu on tähtis laulda nii valjusti kui võimalik,“ ütlevad nad. Marichka klassivend Ruslan Trochynskyi on samuti seda meelt, et muusikute ülesanne on praegu võimalikult palju esineda ja sõjast rääkida, seades oma karjääri tagaplaanile.

Ja ilmast. Muudkui sadas. Portugali kultuuriministri vabandus halva ilma pärast on ka ainus, mis avatseremoonia pidulikest kõnedest meelde jäi.

* „Sellest rahvakandlest väljuvad helid on hämmastavad!“