Reis riigipiire ületamata

Suurtest tunnetest kantud muusikat pole kaasa elamata võimalik ei esitada ega kuulata. Seekordne rännak hispaania hingesoppidesse tundus pideva kõõlumisena romantika ja traagika piiril.

MARIELL AREN

Eesti Kontserdi sarja „Liederkreis“ kontsert „Hispaania laulud“ 27. II Kadrioru lossis. Juuli Lill (metsosopran), Johan Randvere (klaver). Kavas Alban Bergi, Manuel de Falla ja Dmitri Šostakovitši vokaallooming.

Kolm heliloojat, kolm vokaaltsüklit, kaks säravat interpreeti, üks võrratu loss. Enne kontserti oli õhus ootusärevust: ees ootas tundeküllane ning emotsionaalne rännak sügavale hingesoppidesse.

Alustati Alban Bergi vokaaltsükliga „Sieben frühe Lieder“ ehk „Seitse varajast laulu“, kus ühinevad Bergi varasest loomeperioodist pärit romantiline helikeel ning tema õpetaja Arnold Schönbergi mõjutused. Nii see kui ka järgnevad vokaaltsüklid pole sisuliselt tervikuks seotud, vaid vaheldumisi on kasutatud mitme poeedi luulet ja Hispaania eri piirkondade rahvaluulet.

Alban Bergi tsükli seitsmest laulust kõlas kontserdil viis. Juuli Lill kirjeldas lühikeses sissejuhatuses oma ehedaid emotsioone materjaliga tutvumisel ning tunnistas, et teos ei avanud end üldse kergelt. Kuulajana oli hea meel tõdeda, et ühine keel laulutsükliga oli siiski leitud. Üsna lihtne oli end Bergi loodud lauludesse kaotada. Need justkui rullusid publiku silme ees kireva vaibana lahti, rändasid seejärel mööda saali seinu lae alla ning hõljusid siis laemaalilt taas tagasi klaverini.

Juuli Lill (klaveril Johan Randvere) haaras oma esitusega publiku otsekohe rännakule kaasa: kord palus ta kuulaja tantsule, kord vajas õlga, mille najal nutta. Kõiksugu karakterid avanesid Lille rikkalikus väljenduses mängleva kergusega.

Gunnar Laak / Eesti Kontsert

Kontserdi tormiline algus võttis ootamatu pöörde, kui ühtäkki libises üle laulja huulte vaevukuuldav ennustus peatse minestamise kohta. Kõik järgnev, mis publiku silme all lahti hargnes, oli justkui stseen lavatükist ning nii mõnigi pealtvaataja võis hetkeks arvata, et tegu on ehk planeeritud trikiga. Laulja vabalangus klaveri suunas, pianisti rüütellik päästemanööver, kohkunud hääled publikus – esialgu tundus see kõik olevat pingeliselt alanud laulutsükli kunstiline lisand. Kokkuvõttes oli aga tegu õnneliku õnnetusega. Tänu kiirele reaktsioonile keegi viga ei saanud ning pärast rahustavaid hingetõmbeid jätkus kontsert plaanipäraselt. Tõenäosus, et selline seik kukub välja ette kavatsemata ja nii elegantselt, on peaaegu võimatu, ja seetõttu ei saa nii haruldast juhust ka kirjeldamata jätta.

Võib ainult kujutleda, millised emotsioonid valdasid esitajaid, kuid publikus võis pärast intsidenti tajuda teatavat pingelangust ning muusika sai hakata veelgi vabamalt hingama. Sellisest vahejuhtumist kuigi palju ekstreemsemaks minna ei saa.

Suurtest tunnetest kantud muusikat pole kaasa elamata võimalik ei esitada ega kuulata. Seekordne rännak tundus pideva kõõlumisena romantika ja traagika piiril. Luuletustest õhkub nii üksilduse nukraid toone kui ka noore armastuse hõrku ärevust. Bergi tõlgendus kõlas täidlaselt ning mahlakalt.

Kontsert mõjus seekord kuidagi eriti elitaarsena. Kadrioru loss on küll juba oma arhitektuuri ja ajalooga märkimisväärselt uhke kontserdipaik. Publik sai seekord end lausa äravalituna tunda, kuna saali täitumuse reeglist kinnipidamise tõttu võis saalis olla üpris vähe inimesi. Kõiksugu koroonaviiruse leviku tõkestamisega seotud piirangud ning selleteemalised lõputuna näivad vaidlused hajusid aga kontserdilummas udupilvena.

Juuli Lill haaras oma esitusega publiku otsekohe rännakule kaasa: kord palus ta kuulaja tantsule, kord vajas õlga, mille najal nutta. Kõiksugu karakterid avanesid Lille rikkalikus väljenduses mängleva kergusega. Mõnikord tundus, et Kadrioru lossi saal jäi kõlakojana duole liiga väikeseks. Ooperisolisti kogemusega laulja puhul ei peakski selle üle ehk imestama, ent oleksin vastukaaluks oodanud ka rohkem detailitundlikke ja vaiksemaid kõlanüansse.

Teise tsüklina tuli esitusele Manuel de Falla „Seitse hispaania rahvalaulu“, millest enamik on rütmikad, hoogsad ja kahtlemata kirglikud. Karakteersema tulemuse ootuses kerkis peale klaveri ja laulja kõlakujutlusse veel kitarr ning mõni särtsakam löökpill. Hispaania hõngu oli esituses ohtralt, olgugi et veidi põhjamaise tunnetusega. Eestlaste kohta räägitakse seoses aeglase olekuga mitmesuguseid anekdoote. Kui muidu võiks arusaamatu näoga vastu vaielda, siis muusikas kerkivad seesugused erisused äärmiselt jõuliselt esile. Lõunamaist karakterit saavutada on eestlasest esitajal muusikas kohalikuga samaväärselt võrdlemisi raske, eriti kui tegu on rahvaviisidega. Rõhutan, et karakterit oli tantsulistes lauludes ka Lille ja Randvere esituses, kuid teatav nüanss jäi siiski puudu.

Eriliselt lummas selles tsüklis hoopis kolmas osa „Astuuria laul“. Võttes arvesse loomult pigem nukrate eestlaste lemmikteemasid nagu muretsemine, kurbus ja äng, oli see laul eriti südamelähedane ning mõjus loomuliku ja siirana.

Nähes minu ahastust,

andis roheline mänd mulle lohutust.

Nähes mind nutmas,

nuttis ka roheline mänd.

Johan Randvere roll ei olnud Manuel de Falla loomingut esitades samuti kerge. Klaveripartiid ei ähvardanud raske jalg, kuid kitarrivõtete jäljendamine klaveril võis olla tehniliselt isemoodi katsumus. Aeg-ajalt kulgesid pianist ja laulja veidike eri maailmades: hispaaniakeelset teksti oli palju, tempod kiired, aeglustused liiga ootamatud.

Kontserdil viimasena kõlanud tsükkel oli kahtlemata laulja lemmik ning kõlas kolmest kavas olnud tsüklist ka kõige kindlamalt. Dmitri Šostakovitši „Hispaania laulud“ helisesid Lille mahlakas vene keeles hoogsalt ja mõnusa üleolekuga. Helilooja on hispaania viisid seadnud nii delikaatselt, et kuulajani jõuavad meloodiad küll üsna autentselt, kuid siiski vene hõnguga.

Tabasin end mitmeid kordi mõtisklemast selle üle, kui suur privileeg on kuulata muusikat elavas ettekandes. Seda võib-olla enesestmõistetavat mõttekildu ei panda alati tähele, kuid kui avalikkuseni jõudis teadmine märtsis algavast kultuuripaastust, tärkas nii mõneski kultuurinautlejas soov hakata nädalavahetusega isiklikke külastus­rekordeid püstitama. Võib-olla tegi teadmine ees ootavast vaikusest kontserdi ka magusamaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht