Sõnum Peterburist

Tiiu Levald

Peterburi solistid ja TALLINNA KAMMERORKESTER ANDREI ANIHHANOVI dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 29. IX.  

Kogu meie professionaalse muusikategemise juured on olnud põhiliselt seotud lähima suurlinna Peterburiga. Seda juba Artur Kapist, Rudolf Tobiasest, Mart Saarest peale kuni meie viimaste aastakümnete suurte dirigentide Neeme Järvi, Eri Klasi, Peeter Lilje ja teiste tänaste tegijateni. Aegadest ja võimulolijatest hoolimata on Peterburi konservatoorium olnud vaimsuse kandja ning andnud maailmale Rimski-Korsakovi, Mussorgski ja Šostakovitši mastaabiga jäljejätjaid. Kõrvuti praegu maailmalavadel furoori tekitava Maria teatriga, mille eesotsas dirigent Valeri Gergijev, tegutseb selles linnas Peterburi Modest Mussorgski nimeline Ooperi- ja Balletiteater, mille soliste oli tallinlastel võimalik kuulata Estonia kontserdisaalis 29. septembril.

Kontsert algas eesti juurtega pianisti Peeter Laulu (tema isa Rein Laul on lõpetanud Georg Otsa nimelise muusikakooli, siirdunud õppima tolleaegsesse Leningradi ja on praegu Peterburis tunnustatud muusikateoreetik ja helilooja) musitseerimisega koostöös Tallinna Kammerorkestri ning dirigent Andrei Anihhanoviga. Esitatud W. A. Mozarti avamäng ooperile “Figaro pulm” ja Klaverikontsert nr 20 d-moll KV 466 andsid kõigepealt võimaluse nautida Tallinna Kammerorkestri äärmiselt säravat ja heamaitselist Mozarti stiilitunnetust ning kõikide soolode täiuslikku kõla.

Peeter Laul on alles 2000. aastal Peterburi konservatooriumi lõpetanud, kuid olnud juba väga edukas ülimalt kõnekail konkurssidel: Bremeni rahvusvahelise konkursi III koht ja eripreemia Bachi teose esituse eest (1995), R. Wagneri ühingu laureaat Bayreuthis (1996) ning II rahvusvahelise Skrjabini-nimelise konkursi võitja Moskvas aastal 2000.

Mozarti klaverikontserdi Allegro alguses kõlab nukker ja nostalgiline igatsusteema, mis nii sarnane laulu “Abentempfindung” (“Õhtutunne”) põhitoonusega ja tundus ülimalt sobivat pianisti siira ja lapselikult avatud olemusega. Teises osas Romanza on kuulda juba Mozarti poolt viis aastat hiljem kirjutatud “Võluflöödi” Pamina ja Papageno imelise dueti vihjet, milles sisaldub ju ilmne autori igatsus rahumeelse ja teineteist mõistva kahe inimese kooselu järele, mis tal reaalses elus teatavasti puudus. Peeter Laul pani ennast kuulama iga teemaga ja noore interpreedi kohta on tal hea dramaturgiline vaist. Ei söanda laskuda pianistide pärusmaale, kuid julgen möönda, et kuna teadsin sellest noorest muusikust vaid seda, et ta on Skrjabini interpreedina nii kõrge hinnangu saanud, siis oli meeldiv kogeda, et ka Mozart on tema “sõber” – eelmainitule lisaks oli ka viimase osa tehnilist sära ja filigraansust. Põnevusega ootan uut kohtumist.

Kava teise poole muusika oli Tšaikovskilt. Tema “suursponsor” paruness von Meck on avaldanud oma kirjades Tšaikovskile arvamust, et ta ei oleks tohtinud end killustada ja raisata tema meelest nii banaalse kunstiliigi, nagu seda on ooper, tarbeks. See tolle ajastu “puhta muusika” gurmaani seisukoht, kelle emotsionaalne väli ilmselt ei vajanud inimhääle unikaalsusest tulenevat imelist võlumaailma, kerkis antud kontserti kuulates meelde. Olen kindlalt arvamisel, et ooperimaailm oleks tunduvalt vaesem, kui sealt puuduksid sellised ooperid nagu “Padaemand”, “Jevgeni Onegin” ja “Mazepa”. Kuid iseküsimus on olukord, kus see muusika on jäetud n-ö alasti – ilma ooperilava kontekstita – jääb ju siis ebaõiglaselt palju ainult laulja kanda. Puudub kostüüm, partnerlus, õige vahekord orkestriga ja vajalik distants publikuga.

Maailma suured dirigendid ja teatrid kasutavad üksteise võidu uusi, sageli meile täiesti tundmatuid vene lauljaid. Sellised nimed nagu sopran Netrebko, metsosopran Borodina, tenor Marussin, bariton Hvorostovski on kõikjal suured tegijad.

Vene häälte rikkust kinnitasid ka antud kontserdil osalejad. Väga hea interpreedina võlusid eriti Peterburi konservatooriumi praegu alles V kursuse üliõpilane sopran Julia Simonova ja tenor Dmitri Karpov. Simonova lauldud Kuma aaria (selles ooperis on see inimese nimi, mitte kavalehel ekslikult kirjapandud otsetõlge “vader”, samasse rubriiki kuulub ka Rimski-Korsakovi ooperi “Tsaari mõrsja” ühe peategelase Ljubaša nime kummaline tõlge “armsam”!) oli lauldud äärmiselt sooja ja hingestatud kõlaga ning selles puudus halvamaiguline ning ülepakutud “punnemotsionaalsus”. Samas võtmes oli esitatud ka “Padaemanda” Liza lõpuaaria – tekkis soov seda kunstnikku kuulata, näha teda tulevikus mõnes etenduses. Tenor Dmitri Karpovil on väga meeldivalt mehise värvinguga lüüriline hääl ja suveräänsus kõrguste laulmisel ning samuti puudus lausa hitiks lauldud Lenski aarias omal ajal traditsiooniks saanud “magusus”.

Metsosopran Natalja Birjukoval on heas mõttes primadonnalik väljanägemine ja siiras interpretatsioon. Mingi ebakõla oli aga tema soovide ja kulminatsioonide väljalaulmise tehnilise võtte vahel. Kuid samas “Padaemanda” karjuseidülli duetis ja tertsetis tuli suhe partneritega ning ilmneski eespool jutuks olnud “alastioleku” sündroom. Nüüd oli laulja vaba ja paljutõotav. Bass Aleksandr Matvejev oli lauljaist staažikaim ja temale oli ilmselt antud situatsioon küllaltki närvesööv. Kuulda oli äärmiselt ilusat baritonaalset bassihäält, kuid segas kummaline maitse fraseerimisel ja Gremini osatäitjatele sageli komistuskiviks saanud alumise registri vajakajäämine ning seetõttu ka intonatsiooniprobleem.

Dirigent Andrei Anihhanov üllatas koostöös orkestriga Mozarti puhul – tema hea temperament haakus hästi nii pillimeeste kui pianisti taotlustega. Küll aga oleks oodanud suuremat sekkumist just eelmainitud maitseküsimustesse Tšaikovski puhul.

Igal juhul oli see meeldiv kogemus kuulajaile ja ehk koorub siit edaspidiseks võimalus ka meie noortele interpreetidele esinemisteks Peterburi esinduslavadel.