Sai ale uda? Kultuuride ristteel

MART SIIMER

22. ja 23. mail toimus Volga ääres – või peaaegu Volga ääres, jõest umbes 50 kilomeetri kaugusel – Marimaa pealinnas Joškar-Olas spontaanselt ja suure hooga korraldatud üritus „Kultuuride risttee“. Venemaa kultuuriministeeriumi eesmärk oli korraldada neljas Venemaa paigas väliskülalisi kaasav koos­töö­projekt, mille mõeldavaks juhtmõtteks oli umbes: „Ärge uskuge petiseid, kes ütlevad, et Venemaa eurooplasi ei armasta!“.

Kes soome-ugri liikumist on jälginud, see teab, et mitmesugustel põhjustel kujutab praegusaeg endast mõneti allakäiku. Igatahes sel üritusel Joškar-Olas olid ilusti olemas vajalikud komponendid ehk esindajad Ungarist, Soomest ja Eestist ning raskuste kiuste toimivast ugrindusest osa saada oli sümpaatne. Suur tänu, kugu tau, Mari filharmoonia direktorile Erik Juozõkainile, kelle eesti keel ei ole rooste läinud, mida tõendas ka tema telefonikõne meie heliloojate liitu palvega saata foorumile esindaja.

Siiski ei olnud minu osalus ja ettekanne Eesti muusikaharidusest konverentsi muusikahariduse sektsioonis võrreldav meie teise esindaja Tanel Joametsa etteastega, kes kolmetunnisel galakontserdil astus üles kolme teosega: Tubina „Virmaliste sonaat“, Rahmaninovi II kontserdi I osa ja sellele järgnenud suure aplausi jätkuks lisapalana Sumera „Pala aastast 1981“. Galakontsert ooperiteatris oli üritus, millelaadseid meil Eestis enam ei korraldata. Kujutlege peale nimetatud teoste kasahhi tenorit laulmas orkestriga „La donna e mobile’t“, mari rahvapilliorkestrit akordionide, kannelde ja suure bass-balalaikaga (tõesti – tule taevas appi, et selline pill üldse olemas on, ei ole mitte kontrabassi moodi püsti, vaid sama pidi nagu väike balalaika, ainult et istub maas). Kontserdi avateosena kõlas Kaasani konservatooriumi rektori Abdullini esitatud Bachi Es-duur prelüüd orelil. Muide, Kaasani konservatoorium on Mari Eli vabariigile lähim kõrgema astme muusikaõppeasutus, sest vabariigi enda ressursid ei ületa keskastme muusikakooli .

Teatriorelid on vist üleüldse Ameerika traditsioon ja nii palju, kui mina tean, ei ole mõeldud Bachi fuugade esitamiseks. Las pädevamad inimesed ütlevad, milleks need täpsemalt mõeldud on. Igatahes leiti Marimaal mõni aasta tagasi, et vabariigi ainuke orel – õigeusu kirikuid kerkib nagu seeni pärast vihma, kuid oreleid seal ju ei ole – tuleb ehitada parimasse saali, s.t ooperiteatri saali. Ka Marimaa sümfooniaorkester on teatri­orkester, kes vahetevahel ilmub lagedale sümfoonilise repertuaariga.

Ühesõnaga, galakontserdi kirevusse lisage tatari rahvapilliansambel, dirigendi ja helilooja Arhipovi „Vioolakontsert“, soome külaliste Sibeliuse akadeemia tudengite Nea ja Juska skandinaavialik etnoitk viiulil ja akordionil, ungari tudengi Peteri flamenkopala kitarril, lühikesed löövad klassikalise balleti numbrid tantsijatelt … Vaat selliseid kontserte peaks meil ka hakkama tegema, siis oleks erinevate muusikaliste vajaduste rahuldamine tagatud ühe kontserdiga ega oleks aasta otsa vaja kontserdile minna.

Nagu öeldud, on Marimaa kõrgema taseme muusikakool muzõkalnoje utšilištše, umbes nagu meie muusikakeskkool. Konverentsil astuti üles oma puhkpilliorkestriga. Enamik koolist oli maikuus tegev mari suurima helilooja Andrei Ešpai konkursiga. Moskvas elav 90aastane Ešpai oli žürii auesimees. Nooremad eesti muusikasõbrad teda vahest ei tunne ega tea, kuid omal ajal oli ta üks Nõukogude Liidu mõjukamaid heliloojaid, kes helikeelelt tatarlaste uhkuse Sofia Gubaidulinaga võrreldes on konservatiivsem, rohkem on tunda Šostakovitšit ja Bartókit. Küll aga rõhutasid mari võõrustajad, et ka mari elemente on Ešpail palju – eestlase kõrv neid võib-olla ei taba. Vahele tahaksin puistata pedagoogilise tähelepaneku, et maailmas on kaht sorti rahvaid, nimelt pentatoonilised ja mittepentatoonilised. Volga-äärsete rahvaste muusika on pentatoonikat täis, kusjuures viisid lõpevad tihti minooris. Kuna igaüks saab aru, et just pentatoonika eristab maride, tatarlaste, tšuvaššide muusikat vene muusika helikeelest, on see kandunud ka estraadi- ja poprepertuaari. Keele- ja rahvusluseimpulsid on kandunud meloodiatesse. Avage näiteks mari-el-radio.ru ja suure tõenäosusega satute kohe pentatoonilisele laulule, millele tihti annab tooni akordion, tulemuseks just sellele geograafilisele piirkonnale eriomane muusikaline kõlavärv.

Loomulikult oli eesti külalise üks põhihuve proovida aru saada, kuivõrd üks vähemusrahvus on alles või kuivõrd ära kadumas, kas mari keelt veel räägitakse, kas haridussüsteemis on sellel kohta jne. Vastus nõuaks suuremat kompetentsi ja pikemat viibimist, kuid võõrustajate sõnul on mari rahvas ja keel täiesti olemas. „Vaadake,“ ütles kultuuriminister Vasjutin linnast umbes 20 kilomeetri kaugusel oleva kultuurikeskuse, või ütleme lihtsamalt, kultuurimaja, külastusel toimunud mari õhtul, „see kõik elab, seda kõike, mis te siin näete, ei saaks olla, kui see oleks ainult näitamiseks“.

Õhtujuht läks koguni nii hoogu, et loobus vene keelest ja hakkas kõikidega, ka väliskülalistega suhtlema ainult mari keeles. Palju rahvariideid, palju rahvatantsu, ungarlased-soomlased püüdlikult ukerdamas tantsuringis, kange samagonn, mille joomisest põiklemine oleks olnud mõeldamatu, kingitused laste käsitööringilt. Igati meeleolukas pidu.

Lõpuks peab veel ära mainima Joškar­-Ola omapärase fenomeni, nimelt viimase kümne aastaga täielikult uueks ehitatud kesklinna, mis eriskummalisel kombel ühendab õigeusu ja Euroopa, muinasjutulised ja praktilised elemendid. Paljud kiidavad, osa laidab (näiteks minu Moskva – Joškar-Ola öörongi kupeekaaslane ütles, et „vanade hoonete restaureerimise asemel lõhuti kõik need maha, Euroopas küll kunagi nii ei tehta“), aga vaatepilt on uskumatu. Vaadake näiteks uut nukuteatrit! Kes oskaks seda ehitist nähes pakkuda, et Venemaa perifeerseks ja vaeseks osaks peetavas väikeses vabariigis ehitatakse lastele selline nuku­teater.

Sai ale uda? Hästi või halvasti? Igatahes tahaksin soovida keelesugulastele parimat nende vene-mari topelt­identiteediga maailmas, mida Eestist pärit inimesel mõista pole sugugi kerge.