Seesam, avane!

Kaur Garšnek

Eesti indie-stseeni koondava plaadifirma Seksound kolmekümnes väljalase toob meieni esikalbumi ansambli Pia Fraus endistest liikmetest koosnevalt grupeeringult, kes on endale nime võtnud Koola poolsaarel asuva veekogu järgi. Rein Fuks ja Eve Komp pruugivad mitmesuguseid instrumente ja laulavad, Margus Voolpriit mängib kahes loos trumme.          Ent see pole kaugeltki mingi „säästuvariant” elik päästepaat kodumaise shoegaze’i eestvedaja-ansambli pardalt. Ja üldse, paratamatult toob antud žanrimääratlus minu kujutlusse ühe väljaveninud kampsunis, silmadele vajunud tukaga nooruki, kelle DIYdisainitud elektrikitarr ripub allpool põlvi, samal ajal kui kingapõrnitseja käsi „saeb” masinliku järjekindlusega üht ainuvõimalikku  akordi. Sel albumil aga ei domineeri kitarr üldse: lisaks tavapärastele bändipillidele kuuleme metallofoni, süntesaatorit, eri perkussioone, trompetit, flööti, ukulelet, klaverit ja klarnetit. Helipilt on kirev ja mitmekihiline, ent terviklik, kusjuures ühendavaks lüliks helikujunduses on kajaefektid, mida võib tegelikult juba pidada omaette instrumendiks. Kuigi hääled eristuvad omavahel väga selgelt, heiastavad nad ühtekokku  tagaplaanile arvestatava kajamassiivi, mis sulandub õhuliste süntesaatorifoonide, delikaatsete heliefektide ja tagasihoidliku müraga. Tulemuseks on väga ruumiline ja läbimõeldud helikooslus, mida on kõige parem nautida heade kõrvaklappidega.   

Avaruse muljet rõhutab ka heakõlaliste intervallisuhete aeglane lahtirullumine – kiiret ei ole siin kuhugi, nii et kuigi plaadil ei  leidu (shoegaze’ile iseloomulikult) peaaegu ühtegi täiesti vaikset hingetõmbekohta, ei tundnud ma sellest ka puudust. Akordijärgnevused on iseenesest loogilised, kuid jätavad ruumi ka huvitavatele käänakutele ja puäntidele: harmooniapilti rikastavad kergelt kriipivad sekundid ning kvindikvardi ülestikused struktuurid, mis löövad voogavast heliehitisest otsekui tükke välja, paljastades sügavikke selle „taga” ning  võimalusi selle sees. Lugude ülesehitus on samuti lihtne, kuid mitte popmuusikalikul salm-refrään-põhimõttel. Üleüldse paistavad Imandra Lake’i minimalistlikud kompositsioonipõhimõtted seonduvat pigem folgi kui popi maailmaga.   

Kõlaruumi keskse positsiooni hõivavad lakooniliselt massiivsed, kohati lausa šamanistlikult mürtsuvad trummid ning unisoonis liikuv vokaal, mis näivad rõhutavat psühhedeelset ekstaasi ja tumedavõitu sakraalsust. Eriti sümpaatse mulje jätavad  eestikeelsed sõnad, mille puhul on suudetud vältida kunstlikku paatost ja semantilist vohavust – pigemini paistab rõhk olevat eesti keele loomulikul ja lihtsal kõlal. Paiguti omandab selline keelekäsitlus maagilised jooned ja laulmisest saab loitsimine.   

Nendest elementidest moodustubki Imandra Lake’i psühhedeelne shoegaze-indie  folk, mis võib küll tõsta kuulajat kõrvust. Erinevatel põhjustel kerkisid mulle albumit kuulates meelde muusikalised paralleelid nagu Astrobotnia, Devin Townsend, Tehnoloogiline Päike, Biosphere, Brightblack Morning Light, Atlas Sound, Bark Psychosis – ning isegi Angelo Badalamenti ja Wendy Carlos. Jah, sest see album pole mingi helesinine kitarripop. Samal ajal kui ühele õlale potsatavad tammetõrud Lars von Trieri  „Antikristusest” (vt ka kitsekest plaadikaanel), plingivad teisel pool neoonreklaamid „Blade Runner’i” düstoopilisest maailmast. Kuid Imandra Lake’i kuulates ei teki enam küsimust, kas robotid näevad und. Näevad küll!