Sellesama kaanoni igavene taastulek

Ehkki klassikalise muusika kaanon vajab värske pilguga ülevaatamist, ei pea ka seda olemasolevat kaanonit tingimata juurteni dekonstrueerima.

AURORA RUUS

Viimasel ajal on nii meitel kui ka võõrsil üha enam kõne all kaanonid. Ehkki senimaani on küll rohkem tähelepanu pööratud kirjanduskaanonile, on arutellu hakatud aktiivsemalt haarama ka muusikat. Seda enam, et päevast päeva muusikast ümbritsetutena oleme sageli endalegi märkamatult nii kaanoni tarbijad kui ka taasloojad.

Kuigi muusikas seostub kaanoni mõiste esmalt (isegi muusikaüliõpilaste hulgas) vormivõttega, millega kõik on juba algkoolis „Sepapoisse“ lauldes tutvunud, tähistab see moodsas muusikateaduses eelkõige krestomaatiliste heliloojate ja heliteoste valikut. Konsensuslikult ajaloolise väärtuse omandanud teosed on kaanonisse lülitanud esteetilised väärtushinnangud, mis tõstavad need autonoomsed teosed oma ajalisest ja funktsionaalsest kontekstist kõrgemale. Ehkki need väärtushinnangud ei ole kaugeltki objektiivsed, aitab teoste kanooniliseks muutumisele kaasa näiteks nende esitamise sagedus, ühiskondlik ja kultuuriline mõjusus, tausta- või sünnilugu ning mõnevõrra ka muusikakriitika. Muusikaheeroste suur narratiiv – näiteks vankumatu saksa telg Bach-Beethoven-Wagner – tõukub aga ka XIX sajandi rahvuslikest ideoloogiatest.¹

Lääne kunstmuusika kaanon on kujunenud käsikäes avaliku kontserdielu edenemisega ning XIX sajandi hakul kodanlikus muusikaelus juurdunud teosekeskse muusika mõistmisega. Toona said muusikateosed n-ö teosteajaloo osaks uudsuse ja originaalsuse alusel. Seejuures on tähelepanuväärne, et kuigi pikka aega oli iseenesestmõistetav, et kava koosneski enamjaolt nn uuest muusikast, siis mingil hetkel suundumus pöördus ning uuest muusikast sai (esmajoones sümfooniaorkestrite repertuaaris) vähemus.

Hiljutises Klassikaraadio saates „Helikaja“ arutasid Mirjam Hinrikus, Eero Epner ja Paavo Piik toimetaja Miina Pärna eestvedamisel teemal „Lühhike öppetus – kuidas minnakse ajalukku?“.² Ehkki arutleti ka kunsti vahendajate rolli üle, leiti, et Eestis ei ole praegu eriti palju n-ö autoriteetseid maitsekohtunikke, kelle sõna oleks kaanoni kujundamisel kulda väärt. Vahendajast isegi olulisem on võimalus kanoonilisi teoseid üha uuesti kogeda. Peale selle käivad sellega kaasas kõikvõimalikud institutsionaalsed tasandid, näiteks loomenõukogud, kunstiliste juhtide visioonid ja finantsilised võimalused, ning loomulikult on kanoonilistel teostel tähtis roll näiteks rahvusliku identiteedi kujundamisel ja kinnistamisel.

Arutelus toodi korduvalt välja, et klassikalise muusika kaanon on võrreldes kirjanduse või teatriga väiksem, jäigem ja defineeritum. Kui muusikas tahetakse kogu aeg kuulda sedasama vana ja tuttavlikku, siis kirjanduses ollakse altim uut vastu võtma, nagu nentis ka Hinrikus.

Erinevalt aega nõudvast raamatute lugemisest või teatrikülastusest teeb muusika üha uuesti kogemise lihtsaks selle tarbimise hõlpsus, sest tänu voog­edastusplatvormidele saab muusika endaga igale poole kaasa võtta. Enam ei ole muusika kuulamine tingimata piiratud kontserdisaali müüride ja kalli piletiga.

Ajal, mil raamatute lugemise harjumus on nooremate generatsioonide hulgas alla käimas³, on muusika eriti noorte elus iga päev kas või latentselt kohal. Peale selle, et kõrvaklappides on muusika alati ühes, on ka kõikvõimalike tiktokkide, reel’ide jm videote taustaks sageli – kui mitte alati – mingit sorti muusika. Sellega on aga uue hingamise saanud nii mõnedki lääne kunstmuusika raudvarasse kuuluvad teosed, näiteks Vivaldi „Neli aastaaega“ või Mozarti reekviemist tuttav „Lacrimosa“, isegi mõni estraadiklassika pärl, näiteks itaalia hõbekõri Raffaella Carrà „Pedro“ (sageli küll üsna tummise biidiga remiksina). Ehkki ka need näited pigem kinnistavad kui värskendavad kaanonit, on sellegipoolest tervitatav, et klassikaline muusika ulatub erialagildidest ja kontserdisaalidest järjest kaugemale. Küll aga on kahju, et see toimub enamjaolt nutimonomaania vahendusel.

Aga kui muusika jõuab hõlpsasti eri meediumide kaudu oma sihtgruppideni, siis miks on muusikakaanon teiste kunsti­vormidega võrreldes ikkagi nii väike ja jäik ning miks ei lisandu sinna uut muusikat? Selgituseks võiks pöörduda uue muusika üle filosofeerinud Theodor Adorno poole, kes suutis eriti tabavad tõeterad sõkaldest eraldada. Nimelt leiab ta „Uue muusika filosoofias“, et uut (s.t n-ö tõsist) muusikat lahutab nn kergest muusikast tõik, et „tarbija isu [on] vähem suunatud nendele tunnetele, mida muusikateos kannab, ning rohkem nendele, mida teos virgutab ning mis, nagu kuulaja arvab, talle naudingut tekitavad.“⁴ Max Horkheimeriga kahasse kirjutatud „Valgustuse dialektikas“ nendib Adorno kultuuritööstusest rääkides, et rahvahulkade taandareng väljendub muu hulgas võimetuses „kuulda oma kõrvaga seda, mida pole varem kuuldud, haarata ise seda, millest pole veel üldiselt aru saadud“.⁵

Just see, et välditakse uut ja tahetakse kuulata tuttavlikku, aitab juba olemasolevat kaanonit kinnistada ning tõrjub eemale võimaluse sinna midagi uut lülitada (seejuures mitte tingimata ajaliselt uut). Kuna uu(ds)e muusika kultuuri­kood ei ole tegelikult nii drastiliselt erinev, et see igaveseks kanooniliste teoste muuseumi ukse taha jätta, paistab taas, et asi on harjumuses ja hariduses ning uu(ds)e muusika kodustamine kaanoni laiendamiseks edeneb võrreldes teiste kunstidega visalt.

Loomulikult on selle kõige taga ka eelmainitud institutsionaalsed tasandid, millega on omakorda vastastikuses seoses ühiskondlikud maitse-eelistused. Kuna nii arutledes võib hõlpsasti tekkida circulus vitiosus, võiks hoopiski pöörata tähelepanu sellele, et juba ammu ei huvita muusikateadlasi ega teadlikumaid muusikatarbijaid ainult teos kui tekst, vaid ka selle kontekst. Ehkki klassikalise muusika kaanon vajab (esmajoones naiste ja vähemuste esindatuse poolest⁶) värske pilguga ülevaatamist, ei pea ka seda olemasolevat kaanonit tingimata juurteni dekonstrueerima. Alustuseks võiks kanooniliste teoste sumbunud muuseumi aknad lahti teha ning mõelda, mida need eksponaadid seal ülepea teevad.

1 Toomas Siitan, Teos ja stiil Euroopa klassikalises muusikakultuuris. Toim Jaan Ross, Kaire Maimets. – Rmt: Mõeldes muusikast. Kirjastus Varrak 2004, lk 35–53.

2 Miina Pärn, Helikaja 18. mail: Lühhike öppetus – kuidas minnakse ajalukku? – Klassikaraadio 18. V 2024.

3 Vt nt Tiit Hennoste, Lugemise harjumuse harjutus. – Sirp 7. VI 2024.

4 Theodor Adorno, Uue muusika filosoofia, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2020, lk 19.

5 Max Horkheimer, Theodor Adorno, Valgustuse dialektika. Ilmamaa, Tartu, 2022, lk 61.

6 Vt nt Gregor Kulla, Klassikaline muusika on sumbunud. – Sirp 11. VIII 2023.