Sisukas september

Peale Arvo Pärdi muusika kõlas septembrikuistel kontsertidel rohkesti ka teiste eesti heliloojate loomingut ning kavades oli märkimisväärselt palju uudisteoseid.

ÄLI-ANN KLOOREN

Eestimaine septembrikuu muusikaelu (vähemalt Tallinnas) on mingil määral etteaimatav: siia jäävad meie olulisemate muusikakollektiivide avakontserdid ning juba aastaid annab muusika­sõpradele sügise tulekust märku Jaani kiriku ees looklev Pärdi päevade kontsertide järjekord. Ka see september ei olnud erand ja kuu esimesed kümme päeva läksidki peamiselt selle festivali tähe all: Pärdi muusika kõrval kõlasid Anton Bruckneri teosed – on ju tänavu tema 200. sünniaastapäev. Ka sel korral sai nautida suurepärast muusikat suure­pärases esituses, eraldi tahan aga esile tõsta segakoor Latvija kontserdi dirigent Māris Sirmaisi juhatusel. Eriti sügava mulje jättis Bruckneri a cappella vaimulik koorimuusika, mis sobib ideaalselt Latvija lopsaka, aga pehme kõlaga. Kindlasti on sellise kõla tekkel oma roll sopranitel, kes on võimelised ka üli­kõrgeid noote laulma pehmelt ja kileduseta. Täiesti erakordne on selle koori dünaamiline skaala, sealjuures mitte niivõrd diapasoon, vaid see, kui sujuvalt suudetakse jõuda piano pianissmo’st forte fortissimo’ni ja vastupidi.

Rõõmustas, et peale Pärdi muusika kõlas septembrikuistel kontsertidel rohkesti ka teiste eesti heliloojate loomingut, samuti oli märkimisväärselt palju uudisteoseid – kõike kahjuks kuulata ei õnnestunudki. Selle aasta septembrikuus oleks 75. eluaasta täitunud Raimo Kangrol ning just tema ja ta õpilaste loomingule oli pühendatud Eesti Rahvusmeeskoori hooaja avakontsert. Kangro „Ülemlaulu“ järel oli kavas Tõnis Kaumanni, Aare Kruusimäe, Timo Steineri, Ülo Kriguli ja Tõnu Kõrvitsa teos. Kavalehel on ära toodud nimetatud heliloojate meenutused oma õpetajast ja neist kõigist käib läbi üks Kangro kaasa antud mõttetera: kirjutage sellist muusikat, mis teile endale meeldib. Tema õpilastest ongi kujunenud väga eriilmelised ja omanäolised heliloojad, nagu tõestasid ka meeskoori kontserdil kõlanud teosed. Tahtmata küll neid pingeritta panna, olid õhtu säravamad numbrid esiettekandes kõlanud Tõnis Kaumanni „Moria mai“ ja Ülo Kriguli „Das ist des Jägers Ehrenschild“. Esmapilgul kummalise pealkirjaga Kaumanni teose tekst on tegelikult väga lihtne ja loogiline: kasutatud on vaid Raimo nimes esinevaid häälikuid, millest on ehitatud vägagi huvitavaid sõnakooslusi, kusjuures lõpuks jõuti ka Raimoni. Lugu oli kaumannilikult konkse täis: eriti värskelt ja värvikalt kõlasid tenor Oliver Poveli – siin oli lausa itaalia kangelas­tenori hõngu – ja bariton Ott Indermitte soolod. Igal juhul värvikas ja vaimukas austusavaldus õpetajale, kellele ei olnud samuti huumor sugugi võõras.

Napivõitu materjalile oli oma loo üles ehitanud ka Ülo Krigul. Tema rütmikas ja kaasahaarav teos põhineb saksa XIX sajandi kirjaniku Oskar von Riesenthali luuletuse esimesel real „Das ist eines Jägers Ehrenschild“ ehk „On jahimehe vapiau“, mis kaunistab ühtlasi paljude lemmikjoogi Jägermeisteri silti. Nagu mantrana kõlanud lause jäi lõpuks nii kummitama, et esialgu oli isegi raske sellele järgnenud Tõnu Kõrvitsa „Kuu triptühhonile“ keskenduda. Hajevilolek ei kestnud siiski kaua, sest Kõrvitsa bluusilikud käigud haarasid peagi oma lummusesse. Kõlas ka üks Kõrvitsa võib-olla natuke üllatavalt traditsioonilise kõlaga (puuduvad helilooja käekirjale ainuomased ja äratuntavad motiivid), aga imeilus uudisteos „Do Not Go Gentle into That Good Night“ Dylan Thomase tekstile. Rahvusmeeskoor Mikk Üleoja juhatusel esines oma tuntud headuses, kuid kõrvu jäid siiski mõned selle koori puhul harjumatult „karvased“ loo algused ja sisseastumised.

Kristiina Poska on dirigendina mõttega kogu aeg justkui natuke kõlavast eespool, tänu millele ei ole ühtegi tühja ega seisvat hetke ning nii moodustub esimesest viimase noodini läbimõeldud tervik.

 Teet Raik

Ka ERSO oli oma kavadesse võtnud eesti heliloojate uudisteoseid. Sain kuulata Elis Halliku teost „Aegis“, mis on küll loodud juba 2018. aastal, kuid kõlas Eestis esimest korda. Orkestri ees oli Kristiina Poska, kes oskas sellest justkui tükkidest koosnevast loost kokku vedada ühtse ja tiheda mõttemaailmaga teose. Samasugust lähenemisviisi võis Poska puhul täheldada ka kavas olnud Edward Elgari tšellokontserdi e-moll ja Sibeliuse teise sümfoonia esituses. Ta on dirigendina mõttega kogu aeg justkui natuke kõlavast eespool, tänu millele ei ole ühtegi tühja ega seisvat hetke ning nii moodustub esimesest viimase noodini läbimõeldud tervik. Poska juhatamisstiil on intensiivne ja kaasahaarav ning see kandus üle ka orkestri mängu – tulemus oli üks ERSO viimase aja mõjusamaid. Kindlasti ei saa märkimata jätta tšellist Alban Gerhardti sügavat ja lummava kõlaga Elgari tšellokontserdi tõlgendust. Sellist ebamaist tooni, mille Gerhardt oma pillist välja võlus, ei kuule just tihti.

Ilus kontsert anti meie ühe välja­paistvama oboemängija ja multi­instru­mentalisti Olev Ainomäe 70. sünnipäeva puhul. Loomulikult said kuulajad nautida Ainomäe suurepärast mängu ja meisterlikku puhkpillide valdamist, aga ka rohkesti eesti muusikat: maa­ilmaklassika kõrval kõlasid René Eespere, Jüri Tamvergi, Andres Uibo, Peeter Vähi ja Tõnis Kaumanni teosed.

On äärmiselt oluline, et siinsete kuulajateni tuuakse harva kõlavaid, kuid eesti muusikaloo seisukohast tähtsaid teoseid. Monumentaalse ettevõtmisega tuli taas välja Neeme Järvi, kelle juhatusel kanti ette Artur Kapi oratoorium „Hiiob“. Hoolimata väikestest apsakatest sai publik võimsa elamuse osaliseks. Triin Ruubel ja Sten Lassmann esitasid aga sarjas „Meistrid laval“ eesti esiromantikuks nimetatud Artur Lemba loomingut. Kavas olnud teostest kandis viiulisonaat nr 1 aastaarvu 1931, nr 2 aga 1947 ja viiulisonatiin nr 2 1954. Need aastaarvud kajastusid ka teoste helikeeles. Kui iseseisvusajal loodud sonaadis on õhkõrnalt tunda ka modernsemat helikeelt, siis hilisemad teosed on fantaasia­vaesemad ja vaoshoitumad. Siin ei ole aga midagi imestada, sest hoolimata helilooja püüdlustest olla ajastu ülesannete kõrgusel pälvis Lemba looming Nõukogude ajal palju kriitikat. Näiteks aastatel 1948-1949 loodud 1. maile pühendatud avamängus on ta kasutanud teemadena „Internatsionaali“ ja laulu „Ketra, Liisu“ (järelikult sai teos nii sotsialistlik kui ka rahvuslik), ometigi leiti, et vanameister ei ole ülesandega toime tulnud ja temaatika ei ole õigesti lahendatud. Sama kordus ka mitme teise tema teosega ning arusaadavalt jättis see tema loomingule pitseri. Igal juhul suur tänu Ruubelile ja Lassmannile, et nad Lemba muusikat publikule tutvustasid.

Tänu Eesti Sinfoniettale eesotsas kontsertmeister Peeter Margusega tuli aga siinmail esimest korda ette­kandele klassitsismiajastu naishelilooja Marianna Martinese sinfonia in C ning taas sai kinnitust, et unustusehõlma on vajunud nii mõnigi muusikaline pärl. Sinfonietta võlus emotsionaalse ja värvika mänguga ning oli meeldiv tajuda orkestrantide koostööd, mis sujus ka dirigendita suurepäraselt.

Toredaid kontserte oli kuu jooksul veelgi. Mustpeade majas esitas ansambel koosseisus Viola Asoskova, Kaija Lukas, Maria Luisk, Aleksei Mihhailenko, Heigo Rosin, Kairi Sosi ja Andres Metspalu Hans Zimmeri filmimuusikat. Kuna igale partiile oli üks mängija, siis mõjusid esimestena kõlanud seaded hõredalt ja ebalevalt, aga mida lugu edasi, seda mahlakamaks ja enesekindlamaks esitus läks. EMTA saalis astus üles kaheksaliikmeline tšelloansambel, kus kogenud õpetaja ja interpreedi Henry-David Varema kõrval mängisid peamiselt EMTA üliõpilased. Kogu ettevõtmine jättis sümpaatse mulje, kuigi aeg-ajalt kippusid intonatsioonilised erimeelsused natuke liiga suureks minema. Kontserdile oli kaasatud ka sopran Annabel Soode, ilusa hääle ja väga heade eeldustega noor laulja, kelle esituses kõlasid nauditavalt ja artistlikult aaria ja tants Heitor Villa-Lobose süidist „Bachianas Brasileiras“. Pärdi „L’abbé Agathon’i“ puhul sai aga komistuskiviks tekst, mida lihtsalt ei olnud – olid vaid ebamäärased ümmargused häälikud ja see häiris väga.

Lõpetuseks tuleb ära märkida ainus kuuldud džässikontsert, mis oli pühendatud Pat Metheny 70. sünni­päevale. Džässikorüfee loomingut esitasid muljet­avaldava virtuoossuse ja sisukusega Kristjan Randalu, Jaak Sooäär, Janno Trump ja Ramuel Tafenau – kõik oma ala tipud, aga minu tähelepanu haaras sel korral jäägitult Tafenau fantastiline tegutsemine löökpillide taga.