„Sõna ja muusika” – igipõlise taassünd

Tiiu Levald

Vene klassikaline romanss ja rahvalaulud ning Puškini luule 28. II Estonia kontserdisaalis. Eesti Kontsert on taasalustanud kontserdisarja, mis aastakümneid tagasi oli väga populaarne, seekordne esiklaps sündis alapealkirjaga „Venemaa”, järgmine peaks toimuma 3. mail teemal „Prantsusmaa”. Ettevõtmine on äärmiselt teretulnud kahel põhjuse: kuulaja saab tutvuda ajas vastu pidanud muusikaga, vähem tuntud noorte interpreetide ja poeesiaga, mis pole kindlasti kõigi kontserdikülastajate hulgas laia levialaga. Aastakümnetetagustest kontsertidest oli valdava osa ellu kutsunud flötist Jaan Õun, kes kaasas neisse suurepärase etlemisoskusega näitlejad nagu Mikk Mikiveri ja Elle Kulli. Toona valitses põhiliselt instrumentaalmuusika ja sidususe loomine luulega oli vabam – idee kanvaa kujunes johtuvalt iga kuulaja fantaasiast ja vastuvõtlikkusest. Nüüdne variant seab luulevaliku palju konkreetsematesse sidemetesse ja luulet loevad poeedid: esimesel õhtul Jelena Skulskaja, järgmisel Indrek Hirv.

Meie lugejale ja televaatajale on Skulskaja tuntud kui terava ja vaimuka sulega kolumnist ning saates „Batareja” väga tõhusat integratsiooni teostav persoon. Ilmselgelt on ta ka hea orienteeruja vene poeesiamaastikul – tema valik oli langenud luulepärlitele: Marina Tsvetajeva, Anna Ahmatova, Bella Ahmadulina, Ossip Mandelštam, Jossif Brodski ja meie Juhan Viiding. Küsitavaks jäi aga, kas tema etlemisoskusest piisas, et selles suure akustikaga saalis teha kuulajale nauditavaks iga sõna, mõttetiheduses peituva iva väärtus. Sellise n-ö autorimaneeriga võib lugeda oma luulet luulefännide seltskonnas, kuid Estonias ootab kontserdikülastaja selgelt saali kanduvaid mõtteid – see jäi praegu kahjuks peaaegu olematuks. Rääkimata häälevarjunditest, vajalikest mõttepausidest – seda kõike ju õpivad näitlejad aastaid ja ka nende hulgas ei valda seda kunsti kaugeltki kõik! Julgen tunnistada, et kuigi valdan päris korralikult vene keelt ja olen suur luulesõber, tuli mulgi paralleelselt appi võtta kavaleht, kus eestikeelsed tõlked. Nende kvaliteet oleks aga juba uue teema ettevõtmine …

Muusikutena astusid publiku ette Vanemuise solist Alla Popova (sopran), RAMi laulja Aleksandr Mihhailov (bass) ja pianist Ralf Taal. Kava koosnes nii tuntud kui ka vähem esitatud romanssidest ning vene rahvalauludest. Valik oli hea. Omal ajal vene lauljate poolt ülipopulaarseks lauldud Glinka „Kahtluse”, Tšaikovski „Õnnistan teid, metsad”, „Don Juani serenaadi” ning Mussorgski „Laulu kirbust” esitas Aleksandr Mihhailov sametisel bassihäälel, veidi vaoshoitult, kuid temale omase siira sisseelamisega. RAMi lauljana rakkes olles pole lihtne tulla ja olla täisvereline solist! Tema harvale jumaliku tämbriga hääleilule lisandub kvaliteetne kõrgregister („Don Juani serenaad”!), mis annab selge vihje, et suurel laval oleksid talle bassbaritoni rollid suupärased. Võib-olla peaks arendama suuremat kõla-avarust, mida eeldab oma kulminatsioonides ka kammerlik romanss. Väga intensiivselt mõjus Sviridovi harva kuuldud romanss „Inimlik tänamatus”, kus Shakespeare’i mõte sõbra reetlikkusest kinnitati kirgliku fraasiga „Ulu, talvine tuul!”. On selge, et selles lauljas on veel väga palju avastamata ja kasutamata ressursse!

Alla Popovast on kujunenud särav, sisukas ja veenev laulja, kel Vanemuise solistina on juba väga rikas rollipagas, mistõttu on tema esinemine ka äärmiselt enesekindel. Kuna olen Popova viimaste teatrirollide puhul täheldanud mõningaid foneetikast tulenevaid probleeme, siis see õhtu, kus ta laulis emakeeles, andis veel kord kinnitust, kuivõrd oluline on foneetiline loodus lauljate puhul ja kui palju vaeva on vaja näha, et saavutada selles vallas perfektsus. Igal juhul oli lauljanna sel kontserdil täielikult „oma paadis”: kava oli esitatud parimaid vene romansi esitustraditsioone silmas pidades, sealjuures kedagi mineviku suurkujudest matkimata. Värskena mõjusid meie kuulajale ilmselt tundmatud Balakirevi romansid „Taevasse tõusis helge kuu” ja „Hispaania laul”.

Suur õnn oli kahtlemata nii mõlemale lauljale kui kuulajale koostöö sellise lauljatundliku pianistiga nagu seda on Ralf Taal. Nii Rimski-Korsakovi „Hajuvad lendlevad pilved” kui Rahmaninovi „Sireli” kujundas pianist hea vormitunnetuse ja dünaamilise ülesehitusega. Võib-olla oli Rahmaninovi „Siin on hea” liialt kiirustav – laulja ei andnud endale võimalust joonistada pikemat fraasikaart, et saaks tekkida sellele romansile ainuomane atmosfäär. See-eest oli lõpufraasi kõrgus võetud imelise fileerimioskuse ja fiilinguga. Kava teise poole rahvalaulud kõlasid mõlema laulja esituses ehedusega, milles puudus igasugune võlts nn traditsioonide kopeerimine.

Toonitan veel kord, et ettevõtmine oli äärmiselt tänuväärne. Tõrvatilk läheb hoopis teiste instantside kapsaaeda: kus siis nüüd olid linnavalitsuse kultuurikomisjoni ametnikud, kes oleksid pidanud hoolt kandma info edastamise eest venekeelsetele? See saal oleks pidanud olema pungil!