Surnud püksid

Liis Kolle

  Brechti-Weilli “KOLMEKROSSIOOPER” Admiralspalastis Berliinis (pühendatud Bertolt Brechti 50. surma-aastapäevale) 22. VIII etendus.

 

Stseen “Kolmekrossiooperi” proovist.

 

Ei ole ju vaja hakata selgitama, mis on “Kolmekrossiooper”. Igal vähegi teatrist huvituval inimesel on sellest mingi ettekujutus, nii et praeguseks jutuks piisab. “Kolmekrossiooper” kuulub Berliini nagu “Ooperifantoom” Broadway juurde – sellest tundub šveitsi päritolu produtsent Lukas Leuenberger olevat aru saanud. Ja kui turist tuleb ja vaatab tema pakutavat, ehk jääb siis rahulegi. Aga mina ei ole turist. Ja ka minuga kaasas olnud turist ei pakatanud rahulolust. Miks siis?

Palju meediakära teinud ja seetõttu ka pälvinud projekt tahtis meile kindlasti pakkuda parimat. Produtsendi au- (ja piletihinna järgi otsustades mitte ainult au-) ahne idee koguda paati superstaar-lavastaja, superstaar-peaosaline ja supersponsor teostus: ohjad anti viimasel ajal lavastamisega kätt proovinud filmikuulsuse Klaus Maria Brandaueri kätte, kes rääkis Väitsa-Mackie’ osasse ära legendaarse punkbändi Die Toten Hosen laulja Campino ja sillutas tee Deutsche Banki rahade juurde. Mängupaigaks valiti Friedrichstrasse raudteejaama juures asuv legendaarne Admiralspalast, millesse XX sajandi esimesel poolel oli koondatud mitmeid lõbustusasutusi (revüüteater, kohvik ja restoran, ööpäevaringselt avatud termid, kus öised rongiootajad olid lõbutüdrukutele hõlpsaks saagiks) ja kus DDRi ajal mängiti valitsuse rahalisel toel, kuid ideoloogilise hukkamõistu õhkkonnas operetti. Kuna pärast Saksamaa ühinemist tegevus soikus, müüdi hoone erakätesse ning põhjalik remont ei saanud päris valmis isegi “Kolmekrossiooperi” esietenduse ajaks. Lavastaja Brandauer pruukis maja kasutamisest rääkides väljendit iux primae noctis.

Loomulikult leidub palju huvilisi, kes seda väärikat kooslust näha ihkavad, nii siinkirjutajagi. Tuleb tunnistada, et ilma oma silmaga nägemata poleks osanud ette kujutada punkrokkarit niimoodi ontlikku ülikonda topituna püüdlikult teksti lausumas. Ainult – kas seda oli tingimata vaja? Julgelt spekuleerides, et mis asjaolu lisaks Campino suutlikkusele uut publikut teatrisse meelitada võis Brandauerit inspireerida teda Mackie’na nägema mitte nagu laulja või näitleja ja mitte ka nii, nagu ta bändi ees laulab. (Arvan, et see võis olla hääl. Laulud on ju teoses tekstiga võrdselt tähtsad ning sellest palju tuntumad ja Campino esitab neid tõesti kuidagi eriliselt.) Ainult Mackie’ viimane laul oli punkrokkari igapäevase leiva stiilinäide ning siin sai lõplikult selgeks, kui alasti ja kaitsetu on see suur staar ilma “surnud püksteta” (nii oleks tõlkes tema bändi nimi, kõnekäänuna tähendab see, et midagi ei toimu). Sinna juurde koolipoisilik näitlemine… Pole ülde vaja arutada, kui palju näitlejaid leiduks, kes tema sooritusele alla ei jääks, vaid selle mitmekordselt ületaks – asi pole selles.

Nagu ka mitte selles, kas Brandaueri lavastus on hea või halb. See on lihtsalt Brandaueri tehtud ja kõik, jääb üle nentida. Sest kui mulle tundub, et Berliinis ja kahe sammu kaugusel 1928. aasta esietenduse paigast Schiffbauerdammi teatrist saab “Kolmekrossiooperile” läheneda kas siis täiesti muuseumlikult või julgelt originaalselt, siis praegune variant jääb kuhugi vahepeale, aga rohkem muuseumi poole nii kontseptsiooni (õigemini selle puudumise) kui lavalise väljanägemise poolest (räbalülikondades kerjused, rambivalgusse sobiv grimm ja sellega sobivalt rambi ääres seismine, aga näiteks mobiiltelefoniga rääkimine). Lühidalt, “Kolmekrossiooper” ilmus mu ette nii, nagu seda kunagi koolipõlves ette kujutasin: seisavad ja loevad moraali, vahepeal laulavad. Nagu oleks igavus Brechti teatri lahutamatu osa. Hiljem Saksamaal tema tekstidesse nii teoreetiliselt kui praktiliselt põhjalikumalt süüvides hakkasin teda lausa geniaalseks kirjanikuks pidama (kirjutas ta tekstid siis ise, tegelikult kes kirjutas) ja tema lavastuste filmiülesvõtted andsid tunnistust kohutavalt elavast ja elusast teatrist. Miks me siis nii puiselt seisame?

Kui see lugu tundub väga karm, siis tuleks lugeda kohalikku pressi, mis kogu “Kolmekrossiooperi” avantüüri tillukesteks tükkideks rebis. Nii näiteks nimetab linnaajakiri Tip üritust kokkuvõtlikult event-trash’iks.

Tahaks öelda ka midagi head. Seda enam, et head ikka oli ka. Eriti lauludes oli lavastaja näitlejad (staaride ansamblis veel mrs ja mr Peachumina filmist “Good-bye, Lenin” tuntud Katrin Sass ja Fassbinderi-näitleja Gottfried John, mõlemad väga omapäraste häältega) üsna üksi jätnud. Kes sai, päästis end. Nii läks minu jaoks etendus käima alles siis, kui Volksbühne näitlejanna Birgit Minichmayr esitas Pollyna Mereröövel-Jenny laulu. Ei olnud Lotte Lenya järeleaimamist, aga oli väga usutav ja veenev läbitunnetatud interpretatsioon. Mitte nii võimsalt, aga sarnaselt mõjusid veel mitmed laulud. Dirigent Jan Müller-Wieland ja Babelsbergi Filmiorkester tegid tubli töö.

Üleüldiselt on teada, et Brechti ja Weilli pärandi valvajad (kelle käest tuleb küsida luba teoste kasutamiseks) blokeerivad igasuguseid töötlusi ja uuendusi. Kas veeretada “süü” hambutu lavastuse osas nende kaela? Või tuleks tänada neid selle eest, et turist oma suveniiri ikka kätte saab? Aga ma ei ole turist!