Tantsu vaba vool ehk Kas Hartšenko mängud jõudsid kohale?

Heili Vaus-Tamm

Tantsuetendus „Hoffmann-Promenade”: koreograafia ja kujundus Dmitri Hartšenko, valgus Triin Hook (VAT-teater), tants Dmitri Hartšenko, Jane Raidma, Endro Roosimäe, Stella Suitso, Raido Bergstein, laul Silva Valdt. Kasutatud muusika: Händel, Tšaikovski, Schnittke, Knaifel, Leao, The Residents. Kumus 27. IX. Kui XX sajandil andis huvitavaid tulemusi luulet ja kunsti mõjutanud filosoofiline paradigma, mille võib kokku võtta väljendiga „teadvuse vaba vool”, siis Dmitri Hartšenko „Hoffmanni lood” oli selle tantsuväljendus. Koreograaf surfas naudinguga erinevates stiilides ja väljendusvormides, ühendavaks lüliks tema puhul seni varjul olnud huumorimeel. Mängulisus oli peadpööritavalt kireva etenduse üks liikumapanevaid impulsse, aga see oli kultuuriteadliku inimese mäng. Täis mõnu ja nalja said kätte need, kes suutsid temaga sammu pidada, ühelt ajaloolis-kultuuriliselt vihjelt teisele hüpata ja kunstinaljadest aru saada.

Selles mõttes huvitav žanr – entertainment erudeeritud inimesele. Kes vihjetest aru ei saanud, sellele jäi lihtsalt (tüütult) kirju rida. Minule sai aga avastuslikuks see, et tants kui selline polnud üldsegi eesmärk ega ka mitte kõige olulisem komponent. Mida rohkem selle etenduse üle mõelda, seda enam tuleb välja kihte ja üllatusi. Kui Hartšenko ise ütles, et kõik kolm järjestikku päevadel antud etendust olid erinevad ja improvisatsiooni osa suur, siis järelikult oli see omamoodi kultuurimoos – filosoofia, suurkujude, stiilide kvintessents. Ent selline vürtsine moos, maitsestatud absurdielementide ja süüdimatu huumoriga.

Stiilidesse pea ees sisse sukeldumist õigustas ja põhjendas aeg-ajalt ilmuv ja puises saksa keeles püüdlikult väljendeid vormiv tantsija-nooruk: „Ich bin ein’ Träume, folge meiner Lüste, hör’ meine Lieder und denke an nichts”. Tekst, mis iseloomustab oma unelmate ja lõbude sihitut järgimist. Ükskord äratati Leopoldi, millele järgnes lõiguke Mozarti lastepalast ja aeg-ajalt hüüti „uuuu!!” Ernsti. See oli ilmselgelt etenduse aluseks oleva loomingu autor, saksa ereda kirjamehe Ernst Theodor Hoffmanni poole pöördumine. Hartšenko lubab kavalehekesel, et lavastus ei lähtu ühestki Hoffmanni teosest ega kujuta ka tema elukäiku, vaid on inspireeritud suurkuju vaimukas-õpetlikust pärandist üldse. „Õpetlikke ülestähendusi Kõuts Murri sulest” on Hoffmanni kirjatükk, mille pealkiri kõige paremini selle lavastusega sobiks. Klassikast on teada Tšaikovski ballett „Pähklipureja”, millest ka üks lõik sai ette kantud. Muidugi läbi Hartšenko prisma – tema koreograafi-nägemus suurballeti süžeesse sisse kirjutatud laste jõuluõhtu-ootusest.

Etenduse peadpööritavast kaskaadist valin lähemaks vaatluseks välja paar eredamat ja sisulisemat momenti. Kõigepealt laulja Silva Valdti kasutamine tantsijana ja seda ilma hinnaalanduseta. Ta liikus koos professionaalsete tantsijatega sünkroonis küllalt keerukas ja füüsilist vabadust nõudvas joonises. Ja aeg-ajalt laulis – nii klassikalist repertuaari kui tekitas ülemhelisid koos elektroonilise taustaga. Muusikute kasutamine tantsulaval pole enam ammu mingi ime, aga tavaliselt suhtutakse neisse reservatsiooniga, et kui teevad paar saamu või võtavad mõne poosi, jätkub küll.

Ent Hartšenko võte panna ilmselgelt akadeemilisema kehakujuga laulja liikuma võrdselt koos noorukeste tantsijatega oli samm edasi. Siit tekkis mõte kunsti väljendusvahendite, nende kandjate ja sõnumi üle. Kes mida ja millise impulsi annab? Üks on kindel, Hartšenko etendusel juba igav ei hakka. Šamaanlikult korduv-kerivat ugri asja ta ka ei aja. Ja kui ta on publiku ette juba toonud tihedal informatsioonil põhinevad, sõna ja pildiga läbi komponeeritud lavastused (Edith Piafi lugu ja vanalinna kambrites uitamine), siis nüüd oli see kannapööre kontseptuaalsest ülesehitusest just teadvuse vaba lustimise poole. Hartšenko üllatab pidevalt ja on üks väheseid loojaid, kelle puhul ei kujuta ette, et mida ta küll järgmiseks ette võtab. Nii erinevad on olnud ta senised tööd. Ja nii palju potentsiaali tundub olevat temas veel… ja varjatut… ja seni välja arendama võimalusi.

Leksikast niipalju, et kõrvuti Hartšenko „enda iseloomulike ringide” ning muidu tänapäeva koreograafiale iseloomulikele liigutustele oli ka mõningaid värskeid leide. Ja ikkagi tundub, et lavastaja rõhuasetus pole liigutustekeskne, vaid pigem isegi verbaalne: ta ütleb meile kogu aeg midagi. Midagi, mis tuleb välja tantsuetenduse kohta tavatult sisukas muusika­valikus, kõne- või kirjutatud tekstilistes vihjetes. Lisaks mõnes korduvas, hästi rütmi andvas iseloomulikus detailis.

Muusikuna tahan veel rõhutada Hartšenko muusikakasutust. Kunagi ehmatas mind ühe lugupeetud koreograafi suust kuuldud sõna „taust”, mida ta ilma igasuguse südametunnistuse piinata etenduse muusika kohta kasutas. Appi – mõtlesin oma haavatud pillimehehingega –, muusika on neile siis ainult taust! Midagi, mis annab (heal juhul) meeleolu ja mille najal liikuda. Dmitri Hartšenko jaoks pole aga muusika kunagi taust, vaid oluline kõnetaja, mitte kõlalise sobivuse järgi valitud saund, vaid omaette liini järgiv sõnumitooja.

Viimane mõtteid tekitanud nähtus oli mäng stiilidega ja stiilipiiridest omamoodi mitte kinnipidamine. Etenduses oli paar elektronmuusikal põhinevat kohta ja ühes neist kolme mehe sünkroonliikumine, igati sobiv sellise muusikaga kaasneva filosoofiaga – isetu, halli massi või grupi liikumine. Hirm, ängistus, impersonaalsus, vaataja otsene kõnetamata jätmine, „uksed, mis pole sisenemiseks” on asjad, mis sellise nähtusega liituvad. Ja siit tantsus palju kasutatud kapuutsiteema: kapuuts kui ese, mis teeb näotuks, isetuks, äravahetamiseni sarnaseks. Aga Hartšenko ilmus kapuutsis just järgmises osas, nii et mängupiirid selleks, et neist üle astuda.

Ja lõpp – selliseid erinevatest „juppidest” koosnevaid lavastusi etendusi on väga raske veenvalt lõpetada. Tihti jäävad need kas lõputa või tuleb mingi kunstlik imelik asi sinna otsa. Aeg-ajalt põlvpükstes ja vestikeses ilmuv viltuse Hitleri-soenguga koreograaf aga liitis laste mererannalt kostvate kilgetega paraja nukunalja. Laulja patsutas midagi püüdlikult nuku äratulnud jalast välja ja lõpuks viskas selle (kas lihtsalt rannaliiva või saksa muinasjuttude imetolmu) õhku. Muinasjutt saigi läbi!