Tark helilooja Kantšeli

Toomas Velmet

GIJA KANTŠELI 70: ERSO, kammerkoor KAMER (Läti) ning solistid GIDON KREMER (viiul), JURI BAŠMET (vioola) ja JULIA KORPATŠOVA (sopran) ANDRES MUSTONENI dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 27. IX.

foto: anne-malle hallik

Helilooja Gija Kantšeli (1935) kohta öelda lihtsalt “tark inimene” on selge lihtsustamine, palju õigem ehk täpsem iseloomustus on venekeelne sõna “mudrõi” – mida eestikeelne vaste “elutark” minu arvates ka täpselt ei seleta. Sel venekeelsel sõnal on palju sügavam sisu, eelkõige kõikehõlmavat austust ja ausat uhkustunnet küpses eas looja vastu, kelle elutöö on üldtunnustatult rahvuslik aare, kelle poole vaadatakse nii lootuses kui armastuses.

27. septembril toimus Estonia kontserdisaalis kolmeosaline suurkontsert tähistamaks austatud helilooja 70. sünnipäeva. Sõprusel ja austusel on piiramatu jõud, sest milline muu asjaolu suudaks üheaegselt kohale tuua sellised muusikud nagu Gidon Kremer ja Juri Bašmet, kes koos ERSO, sopran Julia Korpatšova (Venemaa) ja kammerkooriga Kamer (Läti) Andres Mustoneni juhatusel kontserdi andsid.

Eestisse jõudis Gija Kantšeli looming 1970. aastate teisel poolel tema sümfooniatega, mille väsimatuks tutvustajaks Eesti Raadios oli muusikateadlane Tiina Mattisen. Nende hulgas olid kindlasti helilooja IV sümfoonia “In memoria di Michelangelo” (1975) ja V sümfoonia “Minu vanemate mälestuseks” (1977). 1986. aastal kirjutas Kantšeli VII sümfoonia, mille pealkiri “Epiloog” annab selgelt mõista, et selle žanriga on heliloojal vahekord lõppenud. See ei peaks aga tähendama, et esitajatel ja kuulajatel peaks tekkima sama suhe suure sümfonisti varasema loominguga.

Kontserdi kavas olid nii vormilt kui sisult suurteosed, 1994. aastal loodud “Lament” viiulile, naishäälele ja orkestrile, 2002. aastal “Fingerprints” orkestrile ja 1999. aastal valminud “Styx” vioolale, segakoorile ja orkestrile. Kontserdi avakolmandiku täitis ca 50minutine “Lament” (“Kaebelaul”), mis on pühendatud itaalia helilooja Luigi Nono (1924 – 1990) mälestusele. Oma talitsetud vulkaanilise temperamendi väljendamiseks on Kantšelil alati vaja suurimat orkestrikoosseisu. “Lamendi” esituseks läheb tarvis koosseisu, kus lisaks tavalisele on löökpille seitsme mängija tarvis, klahvpille neljale esitajale ning flöötide reas torkas silma selline haruldane instrument kui bassflööt. Ka naishääl (sopran) on instrumentaalne ehk orkestri koosseisus – alles teose lõpus on tal olulisemat öelda, mis nõuab positsiooni orkestri ees.

Vaatamata vahendite üliküllusele, on autor väljenduslikult napisõnaline ja ka solisti nimetaks rohkem Gidon Kremeriks kui viiulimängijaks. Sama kehtib ka viimasena esitatud “Styxi” kohta, kus Juri Bašmeti isiksus on partituuris justkui olulisem instrumentaalsest tekstist.

Minu mõtteavaldus tähendab ainult seda, et pühendusega solistide osa nimetatud teostes kuidagi ei prevaleeri ega tõuse kontsertlikult esile, vaid on teoste filosoofilise mõtte absoluutses teenistuses. Kui nimetatud teosed on sisusarnased –, esimene konkreetsem, teine üldisem – siis ütlemata konkreetne orkestriteose pealkiri “Fingerprints” vihjab ei tea millele ja tekitab mõtteid, kas muusikale üldse pealkirju vaja on.

Mõttele sain kinnitust, kui minuni jõudis autori ütlemine, et tal on alati probleeme valmis teose pealkirjastamisega, aga et seda probleemi aitab rõõmsalt lahendada hea sõber ja mõttekaaslane Gidon Kremer. See võis kuuluda ka “Sõrmejälgede” saamisloo juurde, aga võis ka mitte kuuluda.

Kui keegi arvab, et ühe kaasaegse, olgu maailmakuulsa helilooja kolmest teosest koosneva kolmetunnise kontserdi kuulamine võib üsna keeruline ülesanne olla, siis täismaja publikut Estonia kontserdisaalis ja selle reaktsioon esitatud teostele on piisav tõend vastupidisest. Et Andres Mustonen tõepoolest kirglik muusik on, tõestas ta lisaks hiilgavalt teostatud maratonkontserdile “Styxi” lõpužestiga, millega ta dirigendipuldi kaelast saati maasse lõi.