Teod

PRIIT KUUSK

Allar Kaasik,David Oistrahhi festivali kunstiline juht Mis on uut ja eripärast tänavusel festivalil 27. VI ? 18. VII ja mis ühendab seda varasematega?

Oistrahhi festivali tänane pale on paljude inimeste 35 aasta töö tulemus. Igal festivalil on nii püsivad kui uued liinid. Kuna on tegemist eesti vanima süvamuusika festivaliga, siis on traditsioonidel oluline koht. Esimeste festivalide initsiaatorid olid Neeme Järvi ja Samuel Saulus, traditsiooni alusepanijad Pärnu dirigent Ilmar Tõnisson ja kultuurijuht Hilja Treuberg. Neeme erilise pingutuse eesmärk oli, et festival sünnitaks Pärnusse kontserdimaja. Festivali lahutamatuks koostisosaks sai aastast 2000 Neeme Järvi suveakadeemia.

Festivali elujõu aluseks on traditsioonide jätkuvus: kõrge kunstiline tase välismaa tippkunstnike ja parimate eesti muusikute näol, Järvide esinduse jätkumine, resideerivad heliloojad. Sisuliseks rariteediks on tänavu Iraida Jussupova teos Nikolai II tütarde luulele. Kaevame välja unustatud Eesti muusikat: Marje Sink, Kuldar Singi ema.

Festival on ju kogu Eesti arengut iseloomustav nähtus: see on ainus siinne suur festival, millel pole þanrilisi ja sisulisi piiranguid. Selline kompleksne lähenemine annab rahalistele vahenditele, mis festivali tarbeks eraldatakse ja kulutatakse, märgatavalt avarama tähenduse. Festivali kompleksi kuulub ka see, et juba aastaid on selle lahutamatuks osaks Euroopa Liidu projektid: ?Phare?, eelmise aasta ?Da Capo al St. Petersburg?, tänavune ?Europa Festiva?.

Festival käib harva väljas Pärnu linnast, küll aga läheb teistele maadele. Mis eesmärk sellel on?

Festival on Pärnu sümbol ja jääb selleks. Et aga anda Pärnule tõelist väärtust, peab festival olema näha üle Pärnu ja Eesti piiride. Pean tõenäoliseks, et lähematel aastatel laieneb festival oluliselt ka Pärnu maakonda, kus põnevaid kohti ja toredat publikut. Eelmisel aastal oli kontsert väljaspool Kõpu kirikus, suursündmus Keski-Pohjanmaa Kammerorkestri osavõtul Juha Kangase juhatusel. Oleks saavutus, kui festival haaraks kõiki Pärnumaa valdasid.

Eelmisel aastal viisimegi Oistrahhi festivali esmakordselt Eestist välja, Peterburi. Meie ?Europa Festiva? on edukalt alanud, 9. V Budapestis. See oli sündmus Euroopa südames, meie muusika suur avastamine. Festival laieneb tänavu kokku üheksasse riiki. Pärast Pärnut jätkub ?Festiva? Poolas, Lätis jm.

Kui koostöövalmid on välisriigid? Kas siit võib sündida midagi uut Euroopa muusikaelu jaoks?

Välisriigid on üldiselt väga koostöövalmid. Koostööd ei pea aga tegema mitte riikidega, vaid konkreetsete kontserdikorraldajatega, selleks on valmis need, kes näevad koostöös edu enda jaoks. Lihtsalt heast tahtest ei taha keegi koostööd teha. Suhteliselt lihtne on koostööpartnerit leida nende hulgast, kes on mõistnud uue euroopaliku koostöötegemise eeliseid.

Mis on suurim takistus rahvusvahelise festivali korraldamisel Eestis? Millal tunned suurimat rõõmu?

Kõige suurem takistus on loomulikult ebaprofessionaalsus ja provintslik mõtlemine (Eesti on ju suhteliselt väike ELi ääreala, Pärnu omakorda sama Eestis!). Aga suurim rõõm on publiku elavast kaasatulekust. Teine suur rõõmu põhjus on, kui näed kolleege, kes tahavad kaasa aidata, et Pärnust tuleks üks Euroopa suvine kultuurikeskus. Kolmandaks see, kui näed, et meie tegevuse kaudu on sündinud midagi uut kunsti vallas. Iga interpretatsioon on kordumatu nagu ka uus teos, selgi aastal on rohkesti esiettekandeid: Tüür, Grigorjeva jt.