TMW 2012: konverentsimuljeid ja -kommentaare

Evi Arujärv, Eesti Muusika Infokeskuse direktor

Tavapäraselt hõlmas Tallinn Music Week kontsertide kõrval kahepäevast konverentsi, kus mitme eriala inimesed arutlesid muusikaäri teemadel. Konverentsi tervitas kultuuriminister Rein Lang. Avakõne pidas president Ilves, kes põimis oma muusikakogemuse viidetega muusika ja poliitika suhtele kui demokraatia lakmuspaberile. Kõnele järgnes video vene punkansambli Pussy Riot etteastest Moskva õigeusu kirikus, mille üle on praeguseks juba rohkesti mõtteid vahetatud. Lisaksin, et kirik kui dogmaatiline, nii siin- kui ka sealpool piiri mugavas võimusümbioosis toimiv institutsioon kindlasti ei esinda vaimse vabaduse ideed. Demokraatia kui niigi tühisõnaliseks muutunud mõiste mainet muusikaline läbustamine vales kohas valel ajal aga kindlasti ka ei parandanud. Ja pühakoda kui ühe inimgrupi sakraalruum väärib austust. Poliitikat kõrvale jättes võiks siinkohal arutleda tabu, normi ja piiri ääretult olulise rolli üle kultuuris. Või dionüüsilise ja apollonliku alge üle. Igal juhul nõuab piiridel mängimine mõõdutunnet, delikaatsust ja annet, sest eraldusjoon vaimukuse, ilmutusliku võõrituse, labasuse ja jõhkruse vahel selles mängus on õhkõrn. Inimlike väärtuste mõõdutundeta pilastamisest toituv „avangard” mis tahes muusikažanris on parasiteeriv puuk elusorganismi küljes – „peremeesorganismita” puudub sellel iseseisev eksistents. Ühiskonna tõrjereaktsioon teatud piiriületustele on ootuspärane. Poliitikast ei olnud pääsu ka edaspidi, õnneks jäi konverentsi peateemaks siiski muusikaäri, selle korralduslik külg, meetodid, praktika ja isiksused. Elu- ja ärikogemust jagasid kuulajatega kaks peakülalist: vene muusikaajakirjanik ja -ettevõtja Artjom Troitski ning maailma muusikatööstuse suurkuju, kuulsuste vahendaja Edward Bicknell. Võimatu on anda ammendavat ülevaadet isiksuste ja alateemade tulevärgist. Sõelale jäi kaks eriti aktuaalset valdkonda: muusikaeksport, selle strateegiad ja tööriistad, ning intellektuaalse omandi probleemistik uuenenud tehnoloogilises ja ärikeskkonnas.

Arvo Pärt kui tootearendus

30. märtsil tutvustas Põhjamaade (Soome, Rootsi, Norra, Taani, Island) ekspordiühenduse Nordic Music Export programmidirektor Anna Hildur Hildibrandsdóttir organisatsiooni tegevust. Edu tõestuseks on tõusev käive, võtmeks koostöö, turu-uuringutel põhinev läbimõeldud tegevus sise- ja välisturul ning mitmekülgne rahastamine. Siin ja ka mõnes teises vestluses küsiti, kas Eesti peaks eksporditegevuses integreeruma Põhjamaade või Balti riikidega. Vastuste tagant võis lugeda ootust, et kõigepealt tuleks töötada omaenda identiteedi ja ekspordivõimekuse kallal. Loomulik.

Järgnenud vestluses ühinesid avakõnelejaga kolleegid-ekspordiasjatundjad Gunnar Madsen (Music Export Denmark), Jean-Marc Leclerc (European Music Office), Tuomo Tähtinen (Music Export Finland) ning Job Spierings (Muziek Centrum Nederland). Vestlusjuht, kultuuriministeeriumi asekantsler Ragnar Siil püüdis visalt tabada kõige tähtsamat: mis on muusikaekspordi edu võti? Turuterminites vastused ei toonud üllatusi. Vaja on poliitikuid veenda rahastamisotsuseid tegemas – soovitavalt käibe- ja kasuminäitude abil. Eksport peab sobituma impordiga ehk vastama nõudlusele. Tähtis on riigi- ja eraraha koostöö. Hoiatati selliste vigade eest nagu nõrk juhtimine ja puudulik tootearendus. Kiire edu ihkajad toodi maa peale läbiproovitud tõsiasjaga: edu saavutamine klassikalise muusika ekspordis nõuab avarat pilku ja 10–15 aastat. Selleks tuleb saavutada ühiskonna toetav hoiak, arendada riigi kui muusikamaa kuvandit, kasvatada noort publikut – ning teha väsimatult ja piiritu eneseusuga palju muud. Näitena visast tööst kaubamärgi ja publikuga esitas Hildibrandsdóttir lastele suunatud muusikaprogrammi „Maximus Musicus” (muusikahuvilise hiire nimi), mis saavutas rahvusvahelise edu viiendal aastal. Eesti „tootearendust” silma pidades tuletas hollandi ekspert Job Spierings meelde, et Arvo Pärdi nime väärtust kasvatati 40 aastat. Ütlemata jäi, et kasvatamisele aitasid kaasa võimsad välisagentuurid ja peale muusika enda mängis tulemuses kaasa emigreerunud teisitimõtleja kuvand. Ometi küsiti: kes on eesti muusika järgmine Pärt?

Vahelepõige: Frankfurdis õ-tähte õpetamas

Kes on uued huvitavad tulijad kolme-viie tuntud (väliskirjastuste hoole all) helilooja kõrval, seda küsiti korduvalt ka märtsis Frankfurdi muusikamessil, kus Eesti Muusika Infokeskus tutvustas Eesti muusikat, kaasas kohvritäied noote, plaate ja infomaterjale. Tuntumate autorite noote võis messil leida väliskirjastuste nimekirjadest. EMIKi esindus õpetas sakslastele, ameeriklastele, hiinlastele, hollandlastele ja paljudele teistele, kuidas hääldada uusi nimesid: kummaliste täpitähtedega nagu Tõnu Kõrvits, Tõnis Kaumann ja Ülo Krigul, venepäraseid nagu Tatjana Kozlova ja Galina Grigorjeva, „saksa” nime Timo Steiner ja paljusid teisi. Rõõmustav oli, et mõnda neist nimedest teati üsna hästi. Messiboksis sai kuulata Eesti nüüdismuusika helinäiteid, vaadata nootidesse ja tutvuda EMI Ki internetipoe võimalustega. Ligi tuhande külastaja uudistav pilk sai selge sõnumi, et siin pakutakse eesti muusikat. 70 sisulisemat kontakti sügavamate huvidega muusikutega ning internetiportaalide, festivalide, kirjastuste, muusikaõppeasutuste, raamatukogude ja meedia esindajatega tähendab pingelist järeltööd. Heliloojad, kelle nimel seda teha tasub, on ju olemas.

Autoriõigus kommunismi küüsis

Konverentsi kõige kirglikum arutlusring oli pühendatud autoriõigusele, mõtteliseks taustaks kurikuulus Acta, osalisteks juristid ja muusikaettevõtjad Jonas Sjöström (Rootsi, muusikaettevõtete assotsiatsioon IMPALA), Mike Meharry (Suurbritannia, Music Glue), Peeter Paul Mõtsküla (jurist, IT-spetsialist), Aleksei Kelli (jurist, Tartu ülikool), Juho Koikkalainen (Soome, Universal Music) ja kultuuriminister Rein Lang ning väitlusjuht Triin Tuulik (advokaadibüroo Glimstedt). Küsiti, kas klassikalisel autoriõigusel on uuenenud tehnoloogia- ja ärikeskkonnas tulevikku. Keeruka teema mõtteliinid kippusid ajuti sõlme minema, kuid kaks platvormi eraldusid selgesti. Esimene: kultuur on remix, autori roll on ületähtsustatud, autoriõigusel klassikalises mõttes ei ole tulevikku, looming peaks olema vabalt kasutatav, internetiportaalid ei pea vastutama sisuga toimuva eest. Üks argumentidest: arhitekt ja tee-ehitaja ei küsi tulemuse eest raha mitu korda – muusika eest küsitakse. Ja vastasplatvorm: autoriõigust on vaja senisest rohkem kindlustada, internetiportaalid peavad vastutama sisu eest. Argumendid: tootjad ja vahendajad teevad autorite heaks investeeringuid ja peavad raha tagasi saama, informatsiooni on palju, keegi peab suunama ja kontrollima valikut. Diskussioon kulmineerus vaidlusega, kumb kahest – kas muusika vabakasutust või kontrolli tõhustamist esindav pool – on tagurlike kommunismiideede teenistuses.

Mõte autoriloomingust kui üldist loovust toitvast „vabavarast” on kaunis. Kuid see ju toimibki. Konkreetse teosega seotud autorsus on vähemalt teatud keerukusastmega klassikalises professionaalkultuuris siiski selgete tunnustega nähtus, mida ei saa ignoreerida. Iseasi on standardiseerunud kommertskultuur – kuigi just sellel väljal käib veriseim lahing. Autorsuse ignoreerimine tähendaks tõesti ka kommunismi ehitamist kapitalismi „sisse”, mis lisaks utoopilisusele tundub ebaõiglane. Sisuliselt käib võitlus ju kahe võimsa vahendajagrupi, IT-firmade ja „vana kooli” vahendajate vahel, kes, autori nimi huulil, püüavad rasvasemat pirukatükki. Teema üks valupunkte on võimalus, et autoriõiguse kaitsest saab argument interneti muutmiseks totaalkontrolli ja tsensuuri tööriistaks. Jäädes loovuse kui põhiargumendi juurde – ehk edendaks seda autoriõiguse selline kohendamine, mis võtaks pisut maha uute ja vanade vahendajate ning tsensorite hoogu ja viiks osa kaotsiläinud õigusi „tagasi” heliloojate ja esitajate juurde? Las nad siis ise otsustavad, mida nendega teevad. Lähteülesanne juristidele peaks igal juhul tulema loojatelt.

Kuidas müüa tolmuimejat?

Paneelis „Klassikaartist otsustajate vaatepunktist” arutlesid Kristians Drāke (Latvijas Koncerti), Andres Siitan (AS Artists), Peter Wilgotsson (Rootsi, Music i Syd), Kadri Tali (ERSO/Põhjamaade Sümfooniaorkester) ja Anne Charlotte Lundell (Rootsi, Nordic Music Days) Leelo Lehtla (Pille Lille Muusikafond) juhatusel, kuidas sünnivad otsusetegijate valikud ja artisti kuvand. Äriegode asemel olid tähelepanu all muusika ja kuulaja. Vestlusest koorus vääramatuid tõsiasju. Klassikalise muusika kuulajaid on euroopalikes riikides 3–5% elanikkonnast – nemad tulevad kontserdile kutsumata. Kui noor inimene ei tule enne 14. eluaastat, ei tule ta ka edaspidi. Klassika murekohad on publiku vananemine ja kontsert kui erialainimeste seltskonnaüritus. Seega: tööd tuleb teha inimestega, kes kontserdil ei käi. Selline publik nõuab erikohtlemist: lühemad kontserdid (kuni 25 minutit), muusika (autori, interpreedi) esitlemine köitvate „lugude” abil, eagruppide ootustele mõeldud kavad, noore kuulaja kasvatamine. Humoorika paralleelina kerkis üles turunduslik metafoor: kuidas müüa tolmuimejat inimesele, kes seda ei vaja?

Minu mõte läks kaugemale. Klassikaline muusikakultuur on olemuselt „aeglane”, erioskusi ja lähisuhet eeldav valdkond, kus osalemise määrab lapsepõlv. Hilisemad reklaami „löökannused” selle taustata inimestele on varuväljapääs, millel on ka oma hind. Klassika jätkusuutlikkuse määrab kättesaadav ja väärtustatud muusikaharidus, mis kujundab elustiili. Kindlasti nõuab haridusele rajatud strateegia lisaks rahale ka avaramat pilku, kui seda pakuvad turundusõpikud. Üldiselt jäid muusikatarbimise sotsiaalsed ja kultuurilised aspektid konverentsil tagaplaanile. Aga kuidas ja kellele „toodet” müüa, kui puudub vähimgi teave tarbija ostuvõimest ja stiilieelistustest?

Supermänedžer aitab?

Konverentsi teisel päeval (31. III) toimus Eesti Muusika Arenduskeskuse muusikaettevõtluse kursuse raames kolm vestlusringi ja saal oli täis noori inimesi. Avateema – muusikaettevõtluse liigid – juhatas sisse Paul Cheetham (Saksamaa, New Music Office, SSC Management), kes juhtis ka järgnenud vestlusi. Esimeses vestlusvoorus osalesid popmuusikaga seotud agentuuride ja plaadifirmade esindajad Brendan Walsh (Madalmaad, Brending), Paul Baylay (Saksamaa, 25 Media), John Rogers (Suurbritannia, Brainlove Records), Dan Koplowitz (USA, Friendly Fire Recordings) ja Toomas Olljum (Eesti, Made in Baltics). Järgmises kõnelesid Edward Bicknell (Suurbritannia, Damage Management), Virpi Immonen (Soome, Backstage Alliance), Tapio Korjus (Soome, Rockadillo Records) ja Tessy Schulz (Saksamaa, International Artist Management) artisti karjääri planeerimisest. Viimases püüti välja selgitada, kuidas saavutada artisti läbilöök välisriigis, ja kogemusi jagasid Tessy Schulz, Tina Krueger (Saksamaa, Karsten Jahnke Konzertdirektion), Hannes Tschürtz (Austria, IN K Music), Gis von Ice (Suurbritannia, Hill Media) ning Jonas Sjöström (Rootsi, Playground Music).

Cheetham kiitis sissejuhatuses eestlaste ekspordiinitsiatiivi, öeldes, et selleks pole paremat aega kui praegune, mil kujunemas on uued ärimudelid ja puhta äriloogika asemel läheb hinda ekspertide koostöö. Popimänedžeride jutt oli mängulisem. Räägiti suurest rahast, eimillestki alustamisest ja pankrottidest, eneseusaldusest, kirest ja kaotustest, ka eilsest drinkimisest ja sellest, kui vajalikud on head firmakingad. Vanemad olijad tuletasid nostalgiaga meelde aegu, mil valitsesid suured egod ja raha voolas ojadena. Õhus oli sarkastilist huumorit ja peepvainulikku eufooriat. Mõnuga joonistati välja ka popartisti kuju: andega õnnistatud, kuid eluküsimustes juhm ja abitu olend, kes ei suuda külmkapist toitugi üles leida, rääkimata oma tegevuse organiseerimisest ja mõtestamisest. Kas või hakka uskuma, et popmuusikaäri põhinebki teadlikult kultiveeritud staarikompleksi (artist) ja isakuju (mänedžer) karikatuursel kooslusel.

Teine ja kolmas arutlusvoor pakkusid ka praktilisemat infot: näidete najal räägiti tegevuse eesmärgistamisest ja struktureerimisest, suure plaani nägemise tähtsusest, turunduse fookustamisest ja turu küllastamise ohtudest, pakendamisest ja lugudest. Üllatava erandina käis läbi ka üks huvitav sisuline teema: muusikaliste ja kultuuriliste taustateadmiste vajalikkus, stiililiste ootuste tundmine. Mänedžer on „õli masinas”, kuid kaugeltki mitte kõikide probleemide lahendus ja soovide täitumine – jäi kõlama Põhjamaa ekspertide hoiatus.

Toru või võrgustik?

Muusikaeksport on Eestis tulipunktis. Õhus on palju küsimusi: kuidas struktureerida tegevust, kuidas arvesse võtta muutusi autoriõiguses ja tehnoloogias, kuidas reklaamida erinevaid muusikavalkondi? Pluss hulk tehnilisi ja organisatsiooniehituslikke üksikasju. Kindlasti aitab välisriikide turunduspraktiku kogemus õigeid lahendusi leida. Ka konverentsi algusvideo mainekujunduslikku apsu võib positiivses valguses näha: see oli kui jumala sõrm, mis näitas, et turundusteabe kõrval tulevad nii loojale kui ka korraldajale kasuks sisulised teadmised muusikast, maitse ja stiilitunnetus.

Loodetavasti tühistas konverents ka kujutluse, et muusikaeksport – see on üks suur rahatoru, mis on suunatud vägevasse ehitusse, kus istuvad Supermanager ja Kommunikatsiooniekspert, kes lahendavad kõik probleemid. Imemehi pole päriselus olemas. Rahatoru võib tühjaks saada. Ja hierarhiliste struktuuride kõrval toimivad maailmas üha edukamalt vabadel seostel põhinevad võrgustikud. Sellega tuleb arvestada. On ka püsivaid asju, millele tasub toetuda: eneseusk, visadus ning paljude muusikute ja muusikainimeste loovust ühendav koostöö.