Traditsiooni vääramatu jõud

Mirje Mändla

KALLE RANDALU ja TALLINNA KAMMERORKESTER ERI KLASI dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 8. ja 9. XII, kavas kõik Beethoveni klaverikontserdid.

Neil kahel õhtul oli võimalus sisse põigata XIX sajandi algusesse, mil Beethovenit tunti eelkõige pianistina ja ta üritas tihedas konkurentsis läbi lüüa, hoides kiivalt endale oma loomingut, mis tagas talle tähelepanu. See oli kui retrospektiiv Beethoveni loomenatuuri arengulukku.

Esimesse õhtusse mahtusidki esimesed kolm kontserti, mille valmimise aegu oli Beethoven tuntud eelkõige pianistina, ehkki III klaverikontserdi esitamise aegu oli Beethoven jõudnud juba kirjutada kaks sümfooniat. Viimased kõlasid koos äsja valminud, veel eskiisides peituva kontserdiga Beethoveni enda korraldatud muusikaõhtul.

Usun, et viimastel aastatel on tänuväärselt palju kõlanud ka Beethoveni varasemad kontserdid, mille puhul peab alati rääkima Mozarti mõjutustest. Kindlasti on sellised Beethoveni loomingule pühendatud kaksikõhtud vajalikud ka neile muusikasõpradele, kes imetlevad Beethoveni viimase klaverikontserdi tehnilist täiuslikkust, selleks et mõista, kuidas Beethoven üritas avastada klaveri tehnilisi võimalusi, kuidas sel teel talle aeg-ajalt ka klaveri reaalsed parameetrid kitsaks jäid.

Kalle Randalu püüdis seda eriti esile tuua Beethoveni II klaverikontserdis. Järgmisel õhtul nautisime Beethoveni lüürilist IV kontserti, mille keskmises osas tõuseb esile pigem baroklik teatraalseid ?este kasutav lühike episood, mida Beethoveni biograafid on võrrelnud Orpheuse käiguga allmaailma, kus ta pidi võluma sealseid vaime. See ehk veidi fantaasiavaldkonda kalduv programmiline tõlgendus on väga hästi esile tulnud Aimard?i-Harnoncourt?i salvestuses. Siin Tallinnas olid III kontserdi keskmise osa ?estid ehk veidi loiud. Ja Beethoveni  õhtud kulmineerusid helilooja imperaatorliku 1809. aastal valminud V klaverikontserdiga.

Kalle Randalu, keda nähakse Eesti kontserdilaval põhiliselt Mozarti klaverikontsertide interpreteerijana, on tegelikult juba 1976. aastast peale avalikkuse silme all mänginud ka Beethoveni klaveriteoseid. Ka nüüd tundus, et pärast kevadist efektset Mozarti projekti, kus kuulajad said võimaluse tutvuda ka Mozarti inimlikuma poolega Mozarti kirjade näol (mis oli paljudele allkirjaõigus ilmselt veidi ?okeeriv), on Randalu taas pöördunud ringiga tagasi traditsioonilisema kontseptsiooni juurde. Randalu on esitanud Beethoveni klaverikontserte terviktsüklina nii Eestis, näiteks koos dirigent Arvo Volmeriga 1997. aastal, kui ka väljaspool kodumaad. Beethoveni klaverikontsertide kogumahus esitamist on tulnud ju ette ka teistel pianistidel-gigantidel, meenutagem siinkohal Pierre-Laurent Aimard?i või Louis Lortie?d, kelle tegude üle Kanada prantslased tunnevad suurt heameelt. Nii on rõõm tõdeda, et meil on Kalle Randalu, kes korduvalt võtab ette mängida kahe õhtu jooksul kõiki Beethoveni kontserte. Ilmselt ei ole väheoluline ka see, et seekord oli saalis silmnähtavalt palju alles muusikuteed alustanud muusikuid. Kindlasti on vajalik, et noored muusikud ei kuuleks vaid legende Randalu interpretatsioonist, vaid saaksid tõepoolest oma kõrvaga osa sarjast, mis eksponeerib Beethoveni klaveriloomingut. Kindlasti mõjub selline kogemus innustavalt, samas aitab legendil ajas veelgi kauem püsida.

Niisiis esines Kalle Randalu seekord koos ikka heal tasemel musitseeriva Tallinna Kammerorkestriga Eri Klasi dirigeerimisel. Ehkki just orkestriga oli teadmata põhjusel seekord mõningaid probleeme, eriti solistipartii ja orkestrifaktuuri tasakaalu osas. Orkester kostus üsna vaoshoitult ja just sel põhjusel võib arvata, et võitsid need, kes said kontserdist osa raadiosalvestuse vahendusel. Saalis prevaleeris Kalle Randalu ja mitte ülepaisutatult, vaid üsna loomulikult muusikalisest materjalist ja sooloklaveri nivoost tulenevalt.

Kalle Randalu tõestas ennast taas Beethoveni suurepärase interpreteerijana. Ja tõstis esile Beethoveni loomingus peituva ilu, ideede külluse ja vääramatu energia; tõi esile Beethoveni muusika vaimukuse ja lüürika kõrvuti mänglevate rondo-finaalide tantsulise kelmikusega. Samas, üllatavad elamused siinse maalapi kontserdisaalides Beethoveni erinevaid kontserte kuulates jäävad nii paari aasta tagusesse aega, mil Tallinnas koos ERSO ja Nikolai Aleksejeviga esitas IV klaverikontserti Irina Zahharenkova ja Pärnus samal aastal Antti Siirala II klaverikontserti.