Üles leitud laul

Kõrvitsa laul on veenev, kaunis ja mõistetav, innustades teisigi avastama omaenda sisemuses peidus viise.

MEETA MOROZOV

Tõnu Kõrvitsa autorikontsert „Laulud“ 19. XII Arvo Pärdi keskuses. Trio 95: Robert Traksmann (viiul), Marcel Johannes Kits (tšello) ja Rasmus Andreas Raide (klaver), kaastegev Karis Trass (metsosopran). Kavas Tõnu Kõrvitsa kammerteosed, sh „Hope“ ehk „Lootus“ häälele, viiulile, tšellole ja klaverile (2020, esiettekanne).

Nagu ütlevad ühed Leelo Tungla kirja pandud ja küll Heli Läätse, küll Metsatöllu esituses tuttavaks lauldud read, on igaühel isemoodi südame laul, mis kipub vahel teiste paljude seas kaotsi minema. Küllap võib öelda, et õnnelik on inimene, kes on oma laulu üles leidnud ja suutnud sellel sageli plehku panna ihkaval olendil sabast kinni haarata. Alles siis saab ju teistele laulma hakata nii, et võtab kuulama. Kirevaid muljekilde Tõnu Kõrvitsa autorikontserdist ühte kimpu kokku sidudes jõudsin mõtteni, et heliloojale on iseäranis hädavajalik see oma, sisemusest kostuv viis ära tunda ning Kõrvitsal on õhtustel laulude kojukutsumise teedel rõõmustavalt hästi läinud.

Südame laulust võiks rääkida ab­strakt­ses ja laias tähenduses mis tahes inimese puhul, Kõrvitsa loomingust mõeldes lisanduvad aga neile kahele sõnale minu meelest hämmastavalt otsesed seosed. Esiteks on tema muusika väljenduslaad äärmiselt intiimne, justkui peetaks tõesti kõnelust südamest südamesse. „Sisekaemuslik“, „hingeeluline“, „poeetiliselt üks ühele jutustav“ ja „aus“ on märksõnad, mis seostuvad esimeses järjekorras kuuldud teostega. Eriti puudutab see muidugi just Kõrvitsa kammermuusikat, millest see kontsert oli koostatud ja mida võib nimetada ehedaks ja siiraks, inimese siseelust kooruva ilu ja tõdemuste peegelduseks. Kui kujutada korraks ette muusikamaailma kogu selle rikka­likkuses, siis tekitab osa sellest eelkõige kihku analüüsida ja mõistusega aru saada, osa käivitab inimese füüsises peituva rütmilisuse ja liikumiskire, osa kõnetab aga ennekõike hinge. Kõrvitsa kammermuusika oma poolehoidu võitva lihtsuse ja ühtlasi eksistentsiaalse sügavusega kuulub kahtlemata viimasesse kategooriasse.

Seekord seadistasid publiku eriliselt enesevaatluse lainele teosed viiulile ja klaverile: „Notturni“ ehk „Nokturnid“ ja „Stalkeri süit“, mis kõlas Eestis esimest korda. Sisekaemust soodustavad muusika hõre faktuur, vastandlike registrite rahumeelne ja avarust tekitav kooskõla ning ühtlasi selgetest motiividest ja hoolikalt valitud detailidest tulenev intiimsus. Süvenemisele aitavad kaasa ka korduvad pikad noodid, mis lõid Robert Traksmanni viimistletud vibraato ja tundliku poogna abil õhu lausa värelema.

Teiseks paistab isegi kavaraamatu teksti lugemata kohe silma, kui oluline ja keskne on Kõrvitsa loomingus mõiste „laul“, mis ei piirdu kahtlemata vokaalmuusikaga: leiab selle sõna ju paljudest tema kammerteoste pealkirjadest, aga veel rohkem sisuski väljendunult. Kontserdil kõlas vaid kaks vokaalteost. Ometi tekkis kuulajana tunne, et olen katkematus laulumaailmas, kus saan osa aegumatutest lugudest, mida pillid jutustavad sõnatult, kuid ütlemata väljendusrikkalt ja arusaadavalt. Sellise seisundi tajumise kõrgpunktiks kujunes „Rändaja laul“ soolotšellole, tuues Marcel Johannes Kitse äärmiselt läbitunnetatud ja ehedas esituses kohati peaaegu külmavärinad ihule. Ega asjata pole tšellot tituleeritud enim inimhäälega sarnanevaks pilliks: tšellisti laulva poogna alt välja võlutud sametised helid manasid tõetruult vaimusilma ette ühe rändaja kuju ja loo koos igatsuste ja õhkamiste ning elutarkusest tuleneva leplikkusega paratamatuse suhtes. Sooja tunde tekitas ka lüüriline „Laul“ tšellole ja klaverile, tuues esile Kõrvitsa meisterlikkuse meloodia loomi­sel.

Tõnu Kõrvitsa loomingut esitasid tema autorikontserdil „Laulud“ noored elujõust pakatavad muusikud. Fotol Rasmus Andreas Raide, Robert Traksmann, Karis Trass, Tõnu Kõrvits ja Marcel Johannes Kits.

Birgit Püve

Oma laulu otsimine on protsess ja nii vormus ka kontserti kuulates teekonna kujund. Kahe vokaalteosega raamistatud autoriõhtu visandas joone minevikust tulevikku. Kontserdi avas nostalgilise varjundiga „Moonlight, Summer Moonlight“ ehk „Kuuvalgus suveöine“ tuntud romaani „Vihurimäe“ autori Emily Jane Brontë sõnadele. See tõi Karis Trassi hillitsetud, õhulise ja nüansirikka tämbriga esituses esile meenutuse romantikahõngulistest suveöödest, looduslähedusest ja vabadusest, mida suvi arvatavasti paljudele tähendab. Mälestuste juurest viis muusikaline rada lootusrikkalt helgema tuleviku poole, kuid tee ei kulgenud otse, vaid kujunes nagu eluski mineviku, oleviku ja tuleviku korrapäratul kokkupõimumisel, sai elavaks vaheldumisi kord viiuli või tšello duetis klaveriga ja veenvates sooloesitustes. Kontserdi lõpetanud uudisteoses „Hope“ ehk „Lootus“ on paatosesse kaldumata väljendatud siiralt igatsust maailma normaliseerumise, turvalisuse ja vabaduse järele ning kinnitatud, et lootust ei saa keegi ära võtta.

Arvo Pärdi keskus oli selle autoriõhtu kontserdikohana ideaalne paik: keskuseni viiv pime metsarada, mida ääristavad siin ja seal valgust andvad õuelambid, lõi paralleeli lootusrikka muusikalise teekonnaga õdusas saalis. Samuti andis väike jalutuskäik võimaluse kiire linnaelu seljataha jätta ja kontserdiks valmistuda ning pärast kontserti saadud elamust mõtestada. Jääb vaid loota, et muusikaüritused selles ainulaadse õhkkonnaga majas jätkuvad.

Tuleb tõdeda, et interpreetidel ei pruugi olla üldse lihtne teise laulu olemust tabada ning selle proovikiviga seistakse silmitsi päevast päeva. Kui virtuoossust ülistaval ajajärgul võis palju ära teha meeletu harjutamise ja käeliste oskuste arendamisega, siis nüüdismuusika puhul on raskuskese tihti sisu tõlgendamise poole kaldu ja interpreedile on see kohati tõenäoliselt isegi keerulisem ülesanne. Noote võib paberil vähe kirjas olla ning nende äramängimine ei pruugi tehniliselt üldse probleeme tekitada, kuid veenva ja kõnetava interpretatsioonini jõuda on ikkagi raske. Tundub, et see kehtib ka Kõrvitsa teoste puhul. Tema loomingut esitas sel korral noor ja värske Trio 95. Elujõust pakatavad muusikud said väljakutsega hästi hakkama ning jätsid igati sümpaatse mulje. Huvitaval kombel on ka igaühel neist ränduri kogemus: kõik kolm omandavad muusikalist kõrgharidust välismaal. Ehk aitab võõrsil olemine ja teistsuguse maailma vahetu kogemine vaadata värskema pilguga ka kodumaise helilooja loomingut? Enim jäi meelde Marcel Johannes Kits, kes tabab minu meelest Kõrvitsa teoste tuuma kõige täpsemalt ning kelle mäng mõjub küpselt, olemata šabloonne või ettearvatav. Muusikuid kiites ütlen siiski väikese märkusena, et kohati oli teoste lõpetus veidi liiga kiire ja järsk ning laulude loomulikus sumbumises peituvast võlust läks seetõttu natuke ehk kaotsi.

Tulen veel kord Tungla luuleridade juurde, kus on juttu vaid ühest südame laulust – eks lõpuks olegi igaühel teistele laulda vaid üks laul. See võib vormiliselt küll varieeruda, teiseneda, esineda eri kujul, kuid on ikka seesama. Ehkki Kõrvitsa kontserdi pealkiri oli „Laulud“, kõlas mingis mõttes üksainuke laul. Tänapäeva popurriidest pulbitsevas ja palavikuliselt uut infot otsivas maa­ilmas võib ühetaolisus hirmutada ja väsitada, aga ka pakkuda igatsetud rahunemist ja sisemist tasakaalu. Neljanda advendi eelõhtul Laulasmaale tulnute seas tundusid selgelt ülekaalus olevat rahu otsijad ning pean mainima, et ma pole ammu olnud kontserdil, kus saal on nii hiirvaikne ja köhatusevaba. Hinge puudutavat elamust oodanud publik ei pidanud tõesti pettuma: Kõrvitsa laul on veenev, kaunis ja mõistetav, innustades teisigi avastama omaenda sisemuses peidus viise.