Uskmatu toomas ja üllatuskontsert

Virve Normet

IEGOR REZNIKOFF (varakristlik laul, Prantsusmaa) Nigulistes 23. IX. Küllap olete kõik läinud kuhugi lihtsast kaasaminemise tuhinast. Umbes nii sattusin hämmastavale muusikaelamusele 23. septembri õhtul Nigulistes, kus esines mulle tundmatu Iegor Reznikoff. Temast teadsin vaid seda, et muu hulgas valdavat see Pariisist pärit mees ka ülemhelide hääle abil kuuldavaks tegemise kunsti. Maitsekas pilet-kutse ja lakooniline kava ei viidanud aga millelegi sensatsioonilisele, vaid IV –VIII sajandist pärit traditsioonilise palvus-laulude õhtule, gregooriuse lauludele, mida ta interpreteerib iseäranis vanade käsikirjade põhjal. Kirik sai kuulajaid täis, kostus paljusid keeli.

Ja siis see müsteerium algas. Lühikese keskendumishetke (palvuse?) järel alustas Iegor Reznikoff laulu. Kõndides rahulikult-aeglaselt mööda kirikut, küll altaripoolses osas, küll liikudes vahekäigus ja külglöövides ning kiriku tornipoolses otsas – aeg-ajalt väga lähedal kõikidele kuulajatele. Oli ükskõik, kus ta seisis või kõndis, tema laulu meloodia aeglased, vokaalsete kaunistustega rikastatud helid täitsid kogu suure-kõrge Niguliste kiriku. Ärge arvake, et see oli ooperilaulja võimas hääl! Ei, see oli tavaline, meeldiv ja äärmiselt hästi valitsetud mehehääl. Lausa ehmatavalt kaunis ja seejuures loomulik. Iga tema heli ja fraasi liikumine sundis nagu järgima, samm-sammult kaasa mõtlema. Teatav vaheldusrikkus muutis selle toimingu nauditavaks ka muusikalise mõttearenduse osas. Ettekande mulje oli rabav. Aga samas võis selgelt tajuda hoopis rohkemat: kogu ehitise, kogu ruumi võimsat ja vaheldusrikast resoneerimist, kaasalaulmist.

Aeg-ajalt vilksatas mu peast läbi mõttekatkeid: mõistmine, et kirik kui hoone on ehitatud täiuslikuks instrumendiks ürgseima ja kauneima heli, inimhääle võimendamiseks palvuses ja ülistuses; kahjutunne, et just seda on meie päevil vähe mõistetud ja kasutatud; imetlus, et meie Niguliste nii täiuslikult ja võimsalt võib heliseda; “kommertslik” välgatus, et milline maiuspala see kontsert oleks uusima, superaudio helisalvestustehnika promoplaadi jaoks…

Kajade kasutamine liitis helide kulgemisi harmoonilisteks akordideks, mis teisenesid, põimusid, sulasid ühte ja jätkasid siis taas voolamist ühehäälsena… Täieliku jahmatuse osaliseks sain aga siis, kui interpreet-kunstnik pani õhu värelema ülemhelide sillerdustes. Skeptik minus otsis kõigepealt trikimeistrit (“Võluflööti?!” naeris Reznikoff, kui ta üles otsisin ja seda rääkisin). Jah, mingit abivahendit. See “abivahend” on aga lihtsalt inimese oma keha resonaatorite kasutamise oskus hääle tekitamisel ja oskus-võime (?) teha kuuldavaks põhihelide kõrgemad harmoonilised, ülemhelid. Tahtmatult tekkis võrdlus prismaga, mis lahutab valguskiire vikerkaarevärvilisteks koostisosadeks. Suur osa on ka konkreetse kiriku kui instrumendi tundmisel-tajumisel ja kasutamisel akustilises mõttes. Kavalehelt võisime lugeda: “Viimane Alleluia Magnificat tuleb esitusele resonantsis Niguliste kirikuga, varakristlikus ülistamise vaimus.” See omalaadne pühendus oli nagu eriti kaunis kooda kogu kontserdile. Muide, kõik kavasse valitud laulud olid ülistuslaulud, kantud rõõmust ja elujaatavast tunnetusest.

 

 

Mõned vastused küsimusele, kes on Iegor Reznikoff

68aastane Iegor Reznikoff on teadlane, pedagoog ja kunstnik ja need kolm on tema isiksuse harmoonilised tahud, mis üksteist täiendavad. Saanud klassikalise muusikahariduse pianisti, teoreetiku ja komponistina, pühendus ta 1970. aastast hoopis varakristliku laulu uurimisele. Kauged maad Tiibet, India, Iraan, Türgi, Kreeka, ka Aafrika mitmed paigad on pakkunud ainulaadseid uurimismaterjale. Just laulul on kõigis traditsioonides oluline koht. Ta kinnitab, et antiiklaulu uurimine viis ta edasi heliteraapia juurde.

Üks uurimisobjekte on ka varajane, IV – VIII sajandi gregooriuse laul. Iegor Reznikoff on uurija, mõtestaja, filosoof ja – sealt edasi – pedagoog-praktik. Laulmise kui täiusliku vaimse ja kehalise koostegevuse ja koostoime uurimise juurest on ta jõudnud oma, nn harmoonilise laulmise metoodikani, mis (talle endalegi üllatavalt ja rõõmustavalt) vahel heliteraapia mõjusfäärideni on kandunud. Professorile meeldib arutleda asjade olemuse üle sügavuti. Küllap on palju poleemikat tekitanud tema filosofeerimine teemal, mis on püha laul (pro muusika) ja mis on kirikulaul, ning mõttearendus, et “sügavat vaimsust ei saa olla ülistuseta” (!).

Kui kontserdi järel tundus ta ainulaadse interpreedina, siis teadlasena ja pedagoogina on ta veelgi köitvam isiksus. Muljeterohke materjali võiks saada tema praktilisest õpetusest harmoonilise laulmise vallas ja tema õppetundidest, kus aeg näib liikuvat justkui teises dimensioonis, toimides rahustava ja lõõgastavana. Soome muusikateadlased ja laulupedagoogid on Reznikoffi õpetuse teemal mitmeid intervjuuartikleid avaldanud. Teadlasena-uurijana tundub maestro tarkusesalv olevat ammendamatu. Oma muusikalise varamu ja esinemised on ta jäädvustanud rohkem kui kümnele heliplaadile.

Iegor Reznikoff on Pariisi Nanterre’i ülikooli ja Lyoni ülikooli filosoofiaprofessor (antiikaja kunst ja filosoofia, varakristliku laulu ajalugu), ta loeb regulaarselt oma kursusi Helsingi Sibeliuse akadeemias, Moskva ja Peterburi konservatooriumis (vanavene kirikulaul jm) ning lühikursusi Prantsusmaa mitmes linnas ja veel maailma paljudes paikades.