Uus pilk Led Zeppelini maagiale

Vladislav Reinfeldt

Internetis kerkib teatud muusikafoorumite veergudel aeg-ajalt esile poleemika: kas nn tribuutbände on üldse vaja? Ütlen kohe ausalt välja, et ma ise pole kuigi suur tribuutbändide austaja (isegi kui originaalid, keda nad matkivad, kuuluvad minu lemmikute hulka!). Kujutlegem vaid, et Yesil on neid vähemalt 33, Pink Floydil teadaolevalt 57, Genesisel üle saja ja biitlitest ei taha üldse mõeldagi... Ent Led Zeppelini loomingule pühendunud muusikakollektiive peaks terves maailmas olema ilmselt paarkümmend miljonit, kuna isegi meie väikeses Eestis on üks niisugune olemas. Nali naljaks, kuid – ju siis on sellist nähtust vaja.

Tegutsenud 2003. aasta kevadest saadik, on Led R lõpuks ometi saanud hakkama oma esikalbumiga “Led The R Out”. Salvestatud tänavu talvel-kevadel, koosneb plaadi materjal 11  Led Zeppelini klassikalisest laulust ja (oh imet!) ühest akustilisel kitarril esitatud originaalpalast nimega “Fairytale to Little Roosi” (“Muinasjutt väikesele Roosile”). See pärineb kitarrist Jaanus Nõgistolt ja haakub stiililiselt ülejäänud materjaliga nii kenasti, et seda on serveeritud lühikese (alla kahe minuti) sissejuhatusena loole “Friends”. Veel leiduvad plaadil sellised üldtuntud Led Zeppelini hitid ja fännide lemmikud nagu “Kashmir”, “Stairway to Heaven”, “All My Love”, “Immigrant Song” “Dancing Days”, “That’s The Way”, “Four Sticks”, “Rain Song”, “Ramble On” ning “The Rover”.

Led R-i koosseis on juba aastaid stabiilne olnud, nii et peale Jaanus Nõgisto rokkivaid kitarre saab plaadil kuulda veel Indrek Patte über-plantilikku laulmist, Priit Kuulbergi soliidset bassimängu, Andrus Lillepea täpset tööd trummikomplekti taga ja Igor Garšneki elegantseid klahvpillide partiisid (olgugi, et mõned neist on minu arvates liiga vaikseks miksitud). Kuid see pole veel kõik. Ka Narva Linna Sümfooniaorkester Anatoli Štšura dirigeerimisel (kellega Led R-i seob tihe koostöö 2004. aastast) teeb kaasa pea igas laulus. Orkestrantide käsutuses on filigraansed orkestratsioonid (meisterdanud põhiliselt Tõnu Kõrvits), mis ei kõla üksnes lisandina, vaid moodustavad iga looga ühtse ja lahutamatu terviku.

Ei puudu ka üks silmapaistev külalisesineja – nimelt laulus “Friends” pole virtuoosse ja fantaasiarikka viiulisoolo esitaja ei keegi muu kui legendaarse Hortus Musicuse rajaja, eestvedaja ja interpreet Andres Mustonen. Seda soolot ei pruugiks häbeneda ilmselt ka Nigel Kennedyl!

Kõik see tõstab “Led The R Out’i” pea ja õlgade võrra kõrgemale mitmetest teistest säärastest produktidest üle terve maailma. Veel tahan mainida plaadiümbrise väga stiilset ja maitsekat kujundust. Nagu ümbriselt lugeda võib, tuleb selle eest au anda kunstnik Heino Prunsveltile.

Kui vaielda teemal, et mis lugu Led R-il paremini välja kukkus ja mis kehvemini, siis usun, et see on puhtalt maitse küsimus. Isiklikult arvan, et kõik lühemad laulud (ja need on plaadi peal enamuses) kõlavad Led R-i tõlgenduses üsna värskelt ja veenvalt. Ent mis puutub sellistesse oopustesse nagu “Kashmir” või eriti “Stairway to Heaven”, siis mulle tundub, et uued versioonid ei suutnud siiski kõigutada originaalide maagiat.

Võtame kas või selle väikese “praagi” – kiirenduse originaal-“Stairway” lõpus. Tegin ühe väikese eksperimendi: panin samaaegselt mängima originaali (arvutis) ja Led R-i versiooni (CD pleieris) ning esimesed viis (!) minutit kõlasid mõlemad lood ideaalselt sünkroonis. Kuid pärast hakkas Zeppelin “tormama” ja Led R jäi “toppama” praktiliselt sama tempo juurde. Tulemus – loo emotsionaalne kulminatsioon tiimi Page-Plant-Jones-Bonham esituses jäi minu arvates ületamatuks.

Nii et kellele seda CDd ikkagi vaja on? Kõigepealt loomulikult Led R-i fännidele, keda tänu bändi üsna aktiivsele kontserttegevusele peaks vähemalt Eesti piirides jätkuma (kuuldavasti on ka selliseid tibisid-tüüpe, kes sõidavad ansambli järel linnast linna ja lehvitavad kontsertidel kas siis oma või naabri aluspesuga)…

Kuigi kõik plaadil esitatud Zepi laulud on väga originaalitruud, on neis piisavalt palju meeldivaid üllatusi ja uusi nüansse, mis peaksid rõõmu pakkuma ka traditsioonilistele Led Zeppelini muusika austajatele. Ja ma ei kujuta ette, miks see plaat ei võiks meeldida ka lihtsalt hea muusika sõpradele? Lõppude lõpuks on see ju kompetentselt ja professionaalselt teostatud ning koosneb peaaegu täielikult rock’i kullafondi kuuluvatest lauludest.

Kas on midagi, mille kallal tahaks norida? Mitte just palju. Ent plaati kuulates tulid mulle aeg-ajalt pähe siiski sellised mõtted nagu “siinkohas tahaks kitarridest rohkem drive’i saada…” või “siin võiksid trummid pisut agressiivsemad olla”. Ja kui võrrelda CD üldist sound’i Led Zeppelini originaalsalvestistega 70ndatest, siis võiks väita, et see on säärase repertuaari jaoks ehk liialt steriilne, kuid… tegemist pole ju Led Z-ga, vaid hoopis Led R-iga! Ning õues tormab mööda 2007. aasta koos kõigi oma i-Podide ja mp3-dega… Nii et ärme parem võrdle.

Ah jaa, imelikul kombel puudub plaadil Zeppelini üks kuulsamaid visiitkaarte, laul pealkirjaga “Whole Lotta Love”. Kui ma küsisin Indrek Patte käest, miks see nii on, vastas ta, et “Whole Lotta Love’i” esitatakse ilma orkestrita. Teisisõnu, kui Led R kunagi puhtalt bändi plaadi teeb, siis jõuab see geniaalne hard rock’i evergreen sinna päris kindlasti. Nii jääme lootma, et varem või hiljem saab ka järgmine CD teoks.

Siinkohal võikski lõpetada, kuid üks asi seoses tribuutbändide olemasoluga jääb hinge kripeldama… Enamasti siirduvad neist paljud pärast seda, kui nad on mitu aastat teiste loomingut esitades oma oskusi lihvinud, varem või hiljem oma muusika komponeerimise ja esitamise juurde. Paraku on meie Led R-iga lood siiski vastupidi. Ansambel koosneb ju pillimeestest, kes on juba endale nime teinud, mänginud originaalkollektiivides (kellelegi pole vist saladus, et Led R-i viiest muusikust neli on endised Ruja liikmed), ja kelle loominguline potentsiaal on piisavalt suur, et ka edaspidi produtseerida omi ning põnevaid asju, kuid kes võõra loomingu esitamisele pühendudes kasutavad sellest umbkaudu 10–15 protsenti. Mis teha? Selle eest peame ehk tänama kohaliku eesti muusikaturgu ja meie “lihtsa rahva” maitset.

Ja päris lõppu veel üks kurioosne tähelepanek. Kui valmistusin seda arvustust kirjutama, kuulates nii mõndagi ehtsat Zepi lugu, leidsin end äkitselt mõtlemas: “Küll see Plant ikka laulab Patte moodi!”