Uus „Saund“ ja banaanimustriline kampsun

Tantsu- ja uue muusika festival „Saund“ näitab elektroonilise avangardpopi hetkeseisu ning on seetõttu Eesti festivalimaastikul väga vajalik.

TÕNU KARJATSE

Festival „Saund“ 27. – 29. VII Suuresadamas.

„Kaheksast läheb lahti!“ ütles asjatundlikult ja semulikult banaanimustrilises kampsunis päevitunud peoline eelmisest ööst veel kõikuvail jalul, kui oli kolme tiku abil suitsule tule saanud. Laupäevane kava „Saundil“ Suure­sadamas oli alanud küll juba kuus tundi tagasi, kuid tema jaoks ei tähendanud Burt Bacharachi, Eesti Popsi, Ryuichi Sakamoto erikavad ega ka Ivar Murru ühe hiti imede sett veel seda, mille pärast sinna sai tuldud. Halli soniga end päikese eest kaitsev piduline igatses lisa eelmisele õhtule, mil DJ-lavad suleti alles kell viis hommikul. Ta teadis kindlalt, et õige pidu alles algab, kuigi „Saundi“ oli saanud nautida juba neljapäevast.

„Kalana saundist“ „Sõru saundiks“ saanud ning nüüd Suuresadamale kolinud südasuvine tantsu- ja uue muusika festival olekski justkui valiku ees, kas laieneda ja püüda rohkem ligi tõmmata silmatorkava välimusega pidulisi või jääda oma senistes piirides toimuvaks nišifestivaliks kindlalt kureeritud kava ja kontseptsiooniga. 2016. aastast Hiiumaa sadamais toimuvat „Saundi“ iseloomustab ühelt poolt avangardsus, teiselt poolt aga jalad-maas-retrotunnetus, austav suhtumine pärandisse, mida pop- ja elektrooniline muusika seni saavutanud. Festivali rütmiliseks südameks on traditsiooniliselt house ja techno, mis jäävad kõrvalekallete kiuste tuksuma varahommikuni pärast eksperimentaalsemate finesside vaibumist. Tänavuse festivali kava ja esinejad võib jaotada skaalale, mille ühes otsas on muusika, mida võiksime teada ja mäletada ning mis senini mõjutab, teises otsas aga see, millele nimetust veel pole, ehk Burt Bacharachist Hanakivi ja Tapesini. Soovi korral võib retroks lugeda kõiki artiste, kes kasutavad ja töötlevad hiljuti moes olnud stiile ning veel elavas mälus olevaid žanre. „Saundil“ nähtutest näiteks esimese ja teise õhtu artistid Manna, Florian Wahl, Mart Avi, Neuronphase.

Omaette kategooria moodustab teatraalsus ja sellega tihti kaasnev kitš – maitsetus, mis on nii halb, et muutub heaks (Marco Tasane, Florian Wahl). Vastukaaluks võib tuua Manna ja Mart Avi, kes kasutavad teatraalsust ja selles peituvat dramaatikat tõsisemas, suletumas võtmes. Iseäranis rafineeritult tuli see esile Mart Avi esinemisel Suure­sadama kaarhallis, kus toimusid kõik live-etteasted. Uhke valguspargi, 300 vaatajakoha ja kõrgema lavaga esinemiskoht oli ideaalne paik Avi ekstaatiliseks kosmosepopiks, mis vajabki elegantsuse esilepääsemiseks teatud isoleeritust, kohta publikust kõrgemal. Avit publik ei huvita, iga esinemine on võitlus iseenda ja oma muusadega, võitjana väljub ta sellest ise. Suur lava võimaldas võitlust läbi mängida, lubades Avil end teostada varasemast metsikumalt, peaaegu enesehävitusliku piirini. Ühtlasi on Avi ka kõige parem näide n-ö connoisseur’ist, kes lööb moodi enda relvadega. Ka festivali esimesel päeval üles astunud Manna on connoisseur, haavatav ja õrn marilynmansonliku stilistikaga. Samas mõjub Manna välimus rohkem kui muusika. Tuttavatest žanritest ja stiilidest elementide kaasamine annab koosluse, millest on raske kinni hakata. Selgemalt pääsevad mõjule varasemad lood. Võib ka olla, et muusikaline eneseotsing jääb vastuvõtjal rangelt stiliseeritud välimuse varju, mis justkui tingiks teatud muusikalise koodi.

„Saund“ näitab elektroonilise avangardpopi hetkeseisu ning on seetõttu Eesti festivalimaastikul väga vajalik. Igal žanril on välja kujunenud oma festivalid, „Saundiga“ samal ajal toimusid Viljandi folk, „Punk’n’roll“, Kullaaugu festival, Kadriorus ka laiemale vaatajaskonnale mõeldud butiikfestival „Sume“. Suvesse mahuvad ka kindlama elektroonilise suunitlusega festivalid, nagu „Kukemuru ambient“ või Eesti hiphopi festival, elektroonikale vastupidist suunda esindab aga „Hard rock laager“. Konkurente „Saundil“ pole, sest Raul Saaremetsa ja Siim Nestori veetud festival ei piiritle end žanrikoodidega, ehkki artistid esinevad live-act’idena või elavas esituses reeglina üksi või äärmisel juhul kahekesi ning peamiselt elektrooniliste instrumentidega. Ida-Virumaal toimuv „Mägede hääl“ on suunitluselt „Saundi“ sõsarfestival, sel aastal esitles „Mägede hääl“ rohkem (hard)rock’imat poolt, jättes „Saundile“ sellele omase elektroonika.

Kavavalikus peegeldas „Saund“ nii elektroonilises kui ka popmuusikas valitsevat seisu, kus kõik seni olnu ja tehtu on siin ja korraga, kasutatav, tsiteeritav, samas pole midagi kindlat, mis lubaks määratleda praegust või laseks aimata uusi suundi. Selline seis on iseloomulik murrangulistele ajajärkudele, mida varemgi popmuusika ajaloos nähtud, tavaliselt ilmneb nullpunkt pärast suuremaid mullistusi või võnkeid, siinsel juhul võib selleks pidada hiphopi taastulemist kümme aastat tagasi. „Saundil“ võis näha, kuidas see on mõjutanud noore räpiskeene arengut – noorele räpile oli pühendatud väikesel DJ-laval kogu päev. Lil Peo publik oli tänavuse festivali noorim, mis näitab teatud järjepidevuse kindlustamist. Kindlasti nõuaks veidi enam süvenemist, et teada saada, mis on suunad, kuhu uus hiphop läheb. Ehk tuleks üle olla vastuseisust, mida põhjustavad labaselt olustikulised ja peamiselt peomeeleoludest kantud riimid uues hiphopis, ning vaadelda noort hiphoppi kunagise punkliikumise järellainetuse võtmes.

„Saundil“ oli ka artiste, kes kandsid new-no-wave’i vaimsust ilmekamalt ja mitmekülgsemalt. Eredaima näitena sobib Eestis elav briti artist, kes esineb nime all Tapes. DJ ja produtsent jagab end Osaka, Londoni ja Tallinna vahel, tehes koostööd ka siinse plaadimärgiga Porridge Bullet (Pudru Kuul). Ka Tapes on connoisseur’i tüüpi muusik, kes kasutab pea kõike, mida elektroonilises tantsu­muusikas saavutatud: dub, electro, psühhedeelia, helitaustad, nn riiulimuusika (library music), gabber. Tema „Saundi“ sett hämmastas, sest ei jätnud kivi kivi peale – niipea, kui ta oli ühe struktuuri tekitanud, lammutas ta selle, kuid sellise efektiivsusega, et kordagi ei tekkinud küsimust, milleks. Füüsiliselt tuntavat äärmuslikku tihedust süvendas kontaktmikrofon ja vokaal, mis meenutas grindmetal’i artiste. Ka siin võib leida analooge, nagu Lightning Bolt, kuid elu on seiklus ja kui mõtled, et oled kõike näinud, eksid sügavalt. Mõtteskeem, nagu oleks uus hästi unustatud vana, ei pea alati paika.

„Saundil“ üles astunud Ratkiller moondab elektroonilise muusika senist pärandit tundmatuseni, abstraheerides emotsioone. Kui soovite, on see tantsumuusika ajudele. Tallinnast Londonisse kolinud noor talent Hanakiv juhatas kuulajad neoklassika piiridele. Teineteisele kuhjuvad ja uusi kihistusi loovad ambientsed helitasandid moodustasid emotsionaalselt haaratavaid massiive ja mõõdukaid struktuure. Hanakivi live seostus samal päeval päikeselisel DJ-laval kõlanud Ryui chi Sakamoto erikavaga, mille valis meistri mälestuseks Sven Saluveer.

„Saundi“ kolmepäevane kava võimaldas festivalikülastajal oma eelistuste kohaselt kokku panna oma peo. Sealjuures polnud eeltöö hädavajalik, sest esinemiskohad olid üksteisele piisavalt lähedal, et mitmest ülesastumisest osa saada, ja piisavalt kaugel, et heliliselt teisele lavale mitte sisse sõita. Telklas saabus öörahu kell viis varahommikul. Kahel päeval telklas avatud vaba lava pakkus võimaluse neile, kes oma esimeste DJ-settidega tahtsid suurema kuulajaskonna ette astuda. Kindlasti võis seal olla muudki kui house ja techno, kuid kahjuks jäi seal toimuv suurema tähelepanu alt välja.

Kõige rahvarohkemad olid festivali avapäeval, neljapäeval toimunud kontserdid, kui kaarhallis esinesid stripparina tuntuks saanud seltskonnatäht Marco Tasane ja stand-up’i elemente muu hulgas gabber’iga põimiv Florian Wahl. Mõlemad on vaimses plaanis Onu Bella lapsed, nii et järgijad on ka intrigeerivama esinemiskunsti traditsioonidel. Kui Marco Tasane teeb laval ja ka muusikas seda, mida talt oodatakse, siis Florian Wahl on oma pop­vampiirilikkuses ettearvamatum. Ta kasutab igasuguseid stiile ja žanrilisi võtmeid, naeruvääristab neid, on popirikkuja. See on XXI sajandi kabareekunst, gabbaree, mis ehitub minevikule ja mil puudub tulevik. Olemuselt on see punk.

„Saundi“ teeb põnevaks see, mida mujal Eesti festivalidel ei kohta – kompromissitu esinejate valik, loobumine stilistilistest koodidest, protsessi kajastamine. Järgmised „Saundid“ peaksidki näitama, kas festivalikülastajad oskavad seda hinnata või koguneb sinna hoopis rohkem karnevalirahvast ja seltskonnastaare, kel on olulisem ennast näidata ja parema pildi saamiseks artistile kontserdi ajal nutitelefoniga nina alla ronida. Banaanikampsun tahab pidu, aga „Saundil“ võib ta saada ka muud, kui ainult meeled avatuna hoiab.