Väärikas avang

Toomas Velmet

EK ja ERSO hooaja avakontsert NIKOLAI ALEKSEJEVI juhatusel Estonia kontserdisaalis. Nii avati 9. septembril Eesti Kontserdi ja ERSO ühistööna hooaeg 2005/2006 sümpaatse austusavaldusena tänavusele juubilarile Eino Tambergile (75) ja tulevastele juubilaridele, Wolfgang Amadeus Mozartile (250) ja Dmitri Šostakovitšile (100). Superklassi solistid Jasminka Stancul (klaver, Austria) ja Wendy Waller (sopran, USA) olid Mozarti teenistuses ning kõigepealt nendest.

Serbiast pärit Jasminka Stancul on võitnud Viinis Beethoveni konkursi aastal 1989 ja sealt sai alguse tema karjäär, mis on tänaseks viinud ta Viini Musikvereini ja ka USAsse koos ei vähem ega rohkem kui Lorin Maazeliga Pittsburghi orkestri ette. Keda me teame Viini Beethoveni konkursi võitjatest? Iga-aastane külaline on meil soome tipp-pianist Antti Aleksi Siirala (võitis 1997) või vähemalt tuttavad Mitsuko Uchida (1969) Jaapanist ja Pavel Nersesjan (II preemia 1985) Moskvast. Viini Beethoveni konkurss käib 1961. aastast nelja-aastase intervalliga tänaseni.

Selline taust saadab Jasminka Stanculit ning võib lisada, et ta on hästi otsitud partner maailma juhtivatele solistidele ning Mozarti juubelit tähistab ta kolme Klaverikontserdi (KV 466, 467, 491) esitusega Salzburgis ja Mozarti soolokavaga Viini Musikvereini saalis. Seda enam väärtusi tõotas meie kontserdihooaja avamisel neist ühe kõlamine.

Paljudele, ja nii mullegi, meeldivad eriti Mozarti kaks minoorset kontserti d-moll KV 466 ja c-moll KV 491 ning viimase ettekandest õhkus ehtsat naiselikku elegantsi ja tarka dramaturgiat, mis sai suurepäraselt realiseeritud heas koostöös ning üksteisemõistmises peadirigendi Nikolai Aleksejevi juhatusel.

Sopran Wendy Wallerit ei maksa segi ajada jazzi ja blues’i laulja, valgenahalise samanimelisega. Meid külastanud Wendy Waller lõi publiku elegantsiga pahviks juba oma lavaletulekuga. Mozarti motett “Exultate, jubilate” KV 165 on kõigi sopranite nii tehnilise kui kunstilise meisterlikkuse proovikivi ja noor Loren L. Zachary konkursi finalist demonstreeris siin välimusele vastavat meisterlikkust rõhuga virtuoossusele – ja see õnnestus. Midagi ühist oli nende daamide interpretatsioonis ja see oli minu arvates pehmelt ümar suhe Mozarti muusikaga, mis väljendus passaažide legatissimo’s ja kõlaliste väärtuste forsseerimatus käsitlemises. Isegi kohatine teksti kaotsiminek millegipärast ei häirinud ei pianisti ega laulja juures, sest otsustavaks said teised muusikalised tegurid.

Kontsert aga algas juba traditsioonina eesti helilooja teosega ning seekord nagu meie tippheliloojate puhul kombeks mitte esmaesitusega, vaid esiettekandega Eestis. Eino Tambergi “Festive Music” op. 117 esmaesitus toimus 24. X 2003 tellija, s.t Detroidi SO kontserdil sealse kontserdimaja juurdeehituse valmimise puhuks Neeme Järvi juhatusel. Teoses on meisterlikult kasutatud suure orkestri kõiki ressursse, aga seejuures üldse mitte ameerikalikult standardse pillavusega, vaid tambergliku värvimaitse ja vaimuka vormikäsitlusega.

Kui tegemist on sümfooniakontserdiga, siis on ju peateoseks ettekandele tulev sümfoonia, sedapuhku Šostakovitši Esimene f-moll op. 10 (1925), mis tuli esiettekandele Lenigradis 12. V 1926, kui autor polnud veel 20aastanegi. Teose soovitas avalikult ette kanda Leningradi konservatooriumi professorite kolleegium eesotsas Aleksandr Glazunoviga ja ettekannet juhatas Nikolai Malko. Teose edu oli enneolematu ning sellega sai Mitja Šostakovitši nimi tuntuks üle kogu maailma, sest juba aasta pärast kõlas sümfoonia Berliinis Bruno Walteriga, siis Leopold Stokowskiga Philadelphias ja lõpuks teatas Arturo Toscanini Šostakovitšile teose ettekandest. Vaimustatud hinnanguid tuli autorile ka Darius Milhaud’lt ja Alban Bergilt. Kaldun arvama, et selle teose sisemine jõud tõi maailmale veel ühe Šostakovitši, sest minu teada toimus Maksim Šostakovitši dirigendidebüüt just isa Esimese sümfooniaga.

ERSO peadirigendi hinnangut oma orkestrile eelmise hooaja lõpus võib absoluutselt usaldada ja see kõlas nii: “Nüüd ma saan juhatada seda repertuaari, mida soovin.” Šostakovitši sümfoonia esitus ei olnud lihtsalt perfektne, vaid seda tuleb klassifitseerida kui sündmust meie kontserdielus. Autor on noorusliku lahkusega jaganud hulgaliselt ulatuslikke soolosid orkestrisolistidele ja kiiduavaldusi on väärt absoluutselt kõik, kuid nimetamata ei tohi mingil juhul jätta Nils Rõõmussaare (oboe) ja Pärt Tarvase (tšello) uskumatult head esitust. Ma usun ja loodan, et hooaja teine pool ning terve 2006. aasta toob meile veel ja veel Šostakovitši sümfooniaid, sest ERSO-l on see autor selgelt geenides, Aleksejevist rääkimata.