Värske aastapreemia laureaat jälle Kadriorus

Toomas Velmet

Irina Zahharenkova (klavessiin) sarjas ?Akadeemiline kammermuusika? Kadrioru lossis 3. X. Paar nädalat tagasi klaveriõhtuga, seekord taas Irina Zahharenkova ?Akadeemilise kammermuusika? sarjas 3. X kui klavessinist. Noor andekas interpreet, kes ei karda ei klaverit, haamerklaverit ega klavessiini, on käesoleval aastal enim välismaist ja sellele järgnenud sisemaist tunnustust pälvinu.

Võtnud vastu Eesti Muusikanõukogu interpreedi aastapreemia, vastas ta sellele klavessiinimuusika kuldaja kontserdiga Kadriorus. Kahju, et kontserdi alguseks Kadriorus polnud veel lõppenud Eesti Muusikaakadeemia 85. aastapäeva tähistamine Estonia kontserdisaalis, nii et seekord tuli kasutada Eesti Raadio helire?issööri Maris Laanemetsa soosivat vastutulelikkust, et saada operatiivselt kontserdi salvestis, mille taga istusingi.

Sageli on ajakirjanduses seoses Zahharenkova eduga nimetatud professor Lilian Semperit kui tema klaveripedagoogi. Täna tuleb Zahharenkovat aga kindlasti seostada tema klavessiinipedagoogiga, kelleks on Maris Valk-Falk. Kavas kena valik autoreid läbi mitme sajandi ning esitatud pea kronoloogiliselt. Kui Zahharenkova oleks alustanud William Byrdi (1543 ? 1623) teosega ?The Bells?, olekski kronoloogia paika asetunud ning kellagi on tal ju põhjust lüüa küllaga.

Kuid otsustatud oli alustada rahulikumalt, ent ikkagi tantsides Louis Couperini (1626 ? 1661) Allemande?i, Courante?i, Menueti ja Sarabande?iga, mille helistikud moodustasid ootamatu nimekombinatsiooni BACH. Autori prohvetlikkus on siin absoluutselt võimatu ning kui see oli interpreedi vihje, siis hästi vaimukas märk. François Couperini ?Le Grand? (1668 ? 1733) süit nr 14 ja Händeli F-duur süit nr 2 jätkasid alustatut, kuigi ?Le Grand? Couperin tekitas oma visuaalse kujundlikkusega saalis juba elevust.

Püstitatud helistikuline vihje lähenes, kui esitusele tuli J. S. Bachi fis-moll Prelüüd ja fuuga (HTK II) ja märgiline kulminatsioon oli käes Carl Philipp Emanuel Bachi (1714 ? 1788) 12 variatsiooni ?Folie d?Espagne? ettekandega. Tunnistan, et kasutasin mulle antud võimalust ja kuulasin ettekannet kolm korda järjest, et veenduda ikka ja jälle C. Ph. E. Bachi geeniuse müstikas ja Zahharenkova müstilises temperamendis ning efektses mõttele alluvas virtuoosses teostuses. Ei imesta üldse, et kammerlikult vaoshoitud Kadrioru lossi publik ei suutnud ennast talitseda ning läks lausa endast välja.

Lisapalaks esitatud Domenico Scarlatti (1685 ? 1757) D-duur Sonaat väljendas või kinnitas interpreedi Bachi-järgset seisundit kõigis temperamendi varjundites. Olen kindel, et seda salvestist kuulan veel ja veel, lastes Irina Zahharenkoval tõestada, et klavessiin ei ole dünaamiliselt vaene, energeetiliselt üheplaaniline ega kõlaliselt vähe manipuleeritav klahvpill ning et seda on meeldiv kogeda ka siis, kui sa oledki vanemas küpses eas.