Võluvad hetked kõla ja müra piirialal

Kui Kaija Saariaho ja Helena Tulve muusika kõrvuti asetada, võib tajuda samalaadseid voogusid, kuid veelgi selgemalt kaht väga isikupärast helikeelt.

TALVI NURGAMAA

Kontsert „Hommage à Kaija Saariaho“ 5. X Mustpeade maja valges saalis. Maria Valdmaa (sopran), Leho Karin (tšello), ansambel U:, Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambel, Tallinna Kammerorkester, kaastegevad Liis Jürgens (harf), Adam Jeffrey (löökpillid) ja Jean-Baptiste Barrière (elektroonika ja video), dirigent Kaspar Mänd. Kavas Helena Tulve uudisteos „Vers l’autre clarté“ ehk „Teise selguse poole“ (2024, esiettekanne) ning Kaija Saariaho ja Jean-Baptiste Barrière’i muusika.

Austusavaldus Kaija Saariahole Tallinna Mustpeade maja publikust tulvil valges saalis oli sügavalt elamuslik muusika­sündmus, kus lõimiti siinsed nüüdismuusika esitajad. Eesti Nüüdismuusika Keskuse ja Tallinna Kammerorkestri koostöös sündinud kontserdil esitleti vägagi läbimõeldult 2023. aastal meie seast lahkunud Soome-Prantsuse helilooja Kaija Saariaho loomingu eri tahke, kõrvutades ühtlasi seda tema abikaasa Jean-Babtiste Barrière’i ja Helena Tulve muusikaga.

Kontserdi esimeses osas vestles Taavi Kerikmäe Jean-Babtiste Barrière’iga, kes oli neli kümnendit Kaija Saariaho kaaslane nii loomingus kui ka elus. Tähtsate teemadena jäid Saariaho loomingu puhul kõlama kolorism ja selle seos struktuuriga, samuti elektroonika kasutamine justkui orkestratsiooni osana. Jean-Babtiste Barrière kirjeldas muu hulgas, kui suure ajalise täpsusega Kaija Saariaho teose visandi enne noodipaberile kirjutamist millimeetripaberil paika pani.

Näidati põgusat katket Riitta Raski 2022. aasta filmist „Universumi kajad. Kaija Saariaho muusika“, mida saab tervikuna vaadata 12. oktoobril Arvo Pärdi keskuses.

Kontserdil tuli ettekandele kolm Kaija Saariaho teost: „Miranda’s Lament“ ehk „Miranda kaebelaul“ (1998), „Petals“ ehk „Lilleõied“ (1988) ja „Lichtbogen“ ehk „Valguskaar“ (1986). Saariaho on mitmes intervjuus maininud isikupära ja paindliku interpretatsiooni olulisust tema teoste esitamisel. Arvan, et kolme mainitud teose interpreteerimisel ühtainust lähenemisnurka kindlasti ei leia: kuigi Saariaho helikeel on selgelt äratuntav, on helilooja ise püüdnud tihti mõnele teosele vastukaaluks kirjutada midagi hoopis teistsugust. Näiteks võib Pekka Hako raamatust „Kristallist suitsuks. Kaija Saariaho maailm“ (2022) lugeda, et pärast teost „Lichtbogen“, millest sai väga suur hitt (ka Barrière meenutas kontserdivestluses aegu, kui nädalas korra mängis ikka mõni koosseis seda teost), sooviski helilooja sellest „haprast ja reserveeritud maailmast“ väljuda ja kirjutada midagi hoopis teistsugust – nii valmis „Io“. Seega on tema loomingus paralleelselt esinevaid eri tahke.

Näiteks on üsna selge, et teostes „Lichtbogen“ ja „Petals“ on põhilised kolorism ja elektrooniline kõla. Kuigi ka neis kahes teoses domineerib elektroonika erimoodi, mängib kõige suuremat rolli kõlanüanssidesse süüvimine, samal ajal kui „Miranda kaebelaul“ tundub mulle teatraalselt mängulisem. Ka selles on kõlavärvid tähtsad, kuid justkui teises funktsioonis.

Saariaho „Lichtbogen“ on saanud inspiratsiooni Lapimaa virmalistest. Teose esitas Kaspar Männi dirigeerimisel Tallinna Kammerorkestri mängijatest koosnev väike kammerkoosseis, lisaks flöötidel Tarmo Johannes, klaveril Taavi Kerikmäe, harfil Liis Jürgens, löökpillidel Adam Jeffrey ja elektroonikal Jean-Babtiste Barrière. Nii esituse meeleolu kui ka kõlavärvid lõid ühtse pildi virmalistest inspireeritud visuaaliga videoekraanil. Keelpillide hõrk mängimine piirialal, kus kõlast saab müra ja mürast kõla, lahustus hägustunult Mustpeade maja valge saali akustikasse. Selles teoses on väga olulisel kohal flööt ja kontserdil oskas Tarmo Johannes helitöö nüansid põnevalt välja mängida. Flööt on iseenesest Saariahole väga oluline pill. Helilooja sõnul on väga tähtsad just need transformatsioonihetked, kui mürast tekib kõla ja kõlast müra, ning ta on nentinud, et just flööt võimaldab kõlalisi transformatsioone kõige paremini. Kohati oli aimdus, et mõned keel­pilli­mängijate valjemad repliigid võinuksid veelgi rohkem lähtuda elektroonilisest kõlakujutlusest, kuid see ei seganud saada esitusest terviklikku elamust.

„Miranda kaebelaulu“ puhul tundus, et natuke mängulisem ja ekspressiivsem vokaalpartii interpretatsioon oleks esitusele veelgi paremini mõjunud. Teos, mis on kirjutatud Kaija Saariaho õpetajale Paavo Heininenile sünnipäevaks, põhineb William Shakespeare’i „Tormi“ Miranda monoloogil ja Prospero väikesel repliigil. Sopran Maria Valdmaa on särav varajase muusika interpreet. Tema kontsertidelt on mällu sööbinud võluv sundimatus ja väga peen stiilitunnetus barokkmuusikat esitades. Saariaho „Miranda kaebelaulus“ oleksin soovinud veelgi rohkem näha just interpreedile omast sundimatut mängulisust. Samuti oli teose lõpus Prospero repliik, mille puhul on noodis märge, et peaks imiteerima meeshäält, Maria Valdmaa esituses üsna klassikaliselt laulev. Seega tärkas kõhklus, kas mitte laulja ei soovigi Prospero karakterit isesugusena näidata. Ometi võlus ansambli terviklik kõlanüansside paindlikkus ja nõtkus, mille tulemusel jättis muusika voolamine impulsiivse mulje.

Esitajate interpretatsiooni isikupära joonistus Saariaho teostes enamasti vägagi hästi välja. Kõige rohkem võimalusi pakub selleks loomulikult sooloteos „Lilleõied“, mille kandsid ette Leho Karin tšellol ja Doris Hallmägi live-elektroonikaga. Esitus oli põnevaisse kõlatransformatsioonidesse süüviv, eristudes minu varasemast „Petals’i“ kuulamiskogemusest hoogsuse ja ka vähema liigendatuse poolest, kuid see ongi see elava ettekande inimlik pool, mida Saariaho muusika soosib ja võimaldab. Väga delikaatne elektroonika tekitas hetkiti huvitavalt illusoorse paljukihilisuse. Mustpeade majas anti järjekordselt tugev signaal, kui rikas võib kõlaliselt olla elavas ettekandes teos sooloinstrumendile ja elektroonikale ning kui oluline on seda kuulata just kontserdil.

Samamoodi oli mõjus tervik Jean-Baptiste Barrière’i teose „Contemplation“ elektroonika-videoversiooni ettekanne: videos mängis flööti Camilla Hoitenga ja kõlas nii inglis- kui ka prantsuskeelselt, huvitavaid keelerütme luues Victor Hugo luuletus „Au bord de l’infini“ ehk „Lõpmatuse piiril“. Teose unenäolises visuaalis ilmus Camilla Hoitenga hägustunud kujutis, mille vahele imbusid hämuste kujutislainetena Hugo joonistused ning Süüria hävitatud linnad. Video lõpuosas oli näha lebavaid kaldale uhutud inimkehi, kelle puhul võis vaid loota, et nad on ehk veel elus ja toibuvad lainemäsust … Viimasest reast kuulates aimdus ka huvitavat spatsialisatsiooni, kuid kuna valjuhääldid olid paigutatud üsna saali etteotsa, ei saanud saali viimases reas istudes päris viimseni helirände sisse sukelduda.

Helena Tulve loomingut on varemgi mitmel kontserdil Saariaho muusikaga kõrvutatud. Näiteks ansam­bel U: raadio­kontserdil „URR-39“ oli valitud Saariaho teoste kõrvale just Tulve muusika ja niisamuti oli 2016. aastal sarjas „Heli ja keel“ Saariaho muusikale pühendatud festivali ühel kontserdil kolmest esindatud just Tulve muusika. Helena Tulve on ise möönnud, et nende sarnasus peitub eelkõige lähtepunktis ja idees, mille järgi käsitletakse muusikat kui protsessi, muutumist kõikides parameetrites. Tõepoolest, kui Saariaho ja Tulve muusika kõrvuti asetada, võib tajuda samalaadseid voogusid, kuid veelgi selgemalt kaht väga isikupärast helikeelt.

Sel õhtul tuli esiettekandele Helena Tulve teos „Vers l’autre clarté“ ehk „Teise selguse poole“, mille algprintsiip ja osa materjali pärineb Tulve teosest „Becoming Light – Music for Kaija“ (2023). Kammerteos on kirjutatud pärast Kaija Saariaho lahkumist ja talle mõeldes. Märksa suuremale koosseisule loodud samal materjalil põhinevas teoses „Vers l’autre clarté“ äratasid tähelepanu mõned Saariahole viitava kõla heiastused nii konkreetsemalt kui ka ülekantud tähenduses. Teose päris alguses kõlanud madalas registris staatilisest, pisut külma kõlaga helikangast arenes aegamisi põneva protsessina poeetilisem muusikaline materjal. Pealkiri „Vers l’autre clarté“ on kavalehel tõlgitud eesti keelde „Teise selguse poole“, ent prantsuskeelse sõna „clarté“ tähenduses peituvad ka puhtus ja heledus. Helena Tulve on iseloomustanud teoses toimuvat muusikalist protsessi kui arenemist tihedast hõredasse, tumedast heledasse ja rahutust tüünesse.

Dirigent Kaspar Männi juhatusel tuli eredalt esile Tulve teose selge vorm, kihtide läbipõimitus ja fraaside nõtke heljuv tunnetus, samuti teose lõpu klaar kõrgustesse suubumine, mis tekitas teose lõppedes saalis ainulaadse vaikushetke. Huvitava kõlavärvi andis elektroonika (Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambel), mis rikastas Mustpeade maja valges saalis väga mõjusalt orkestratsiooni – nii nagu see ongi Saariaho muusikale iseloomulik. Põnevat koloriiti lisas ka bassflööt.

„Vers l’autre clarté“ hõlmas suuremat osa kontserdil osalenud muusikuid (Tallinna Kammerorkester, dirigent Kaspar Mänd, ansambel U:, Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambel, Liis Jürgens harfil, Jeffrey Adams löökpillidel) ja oli seega veelgi kujundlikumalt eesti muusikute austusavaldus Kaija Saariahole.