Zahharenkovas on haaret

Matti Reimann

Irina Zahharenkova Tallinna Filharmoonia korraldatav viiest kontserdist koosnev sari „Klaveripalavik” käivitus 30. IX Mustpeade maja Valges saalis ja andis ühtlasi võimaluse alustada rahvusvahelise muusikapäeva tähistamist päev varem. Palavik või mitte, tegelikult toimuvad Tallinna Kammerorkestri kontserdid eri dirigentide juhatusel rõhuasetusega pianistidele. Üks neist, Daniil Sajamov, on tulemas sel hooajal juba teist korda Tallinnasse ja mängib seekord Prokofjevi Klaverikontserti nr 4 vasakule käele ja Chopini „Variatsioone Mozarti teemale”.

Sten Lassmann koos viiuldaja Rūta Lipinjaitytėga esitab Martinů Kammerkontserdi klaverile, viiulile, löökpillidele ja kammerorkestrile. Kuulda saab veel Raveli G-duur Klaverikontserti, kus solistiks Peeter Laul ja Chick Corea Klaverikontserti nr 2 Vestard Šimkuse esituses. Kavade kokkuseadmisel tundub olevat ühtset maitset ja püüdu natuke vältida „iga päev” kõlavaid teoseid. Eesti muusikat see sari ei puuduta.

Niisiis esines esimesel kontserdil Tallinna Kammerorkester, dirigeeris Juha Kangas, solistiks oli Irina Zahharenkova, kelle esituses kõlas Mozarti Klaverikontsert A-duur KV 488.

Irina Zahharenkova kohta tuleb öelda, et viimastel aastatel on ta saavutanud nii erakordset edu rahvusvahelistel konkurssidel, et eesti ajakirjandus pole sellele lihtsalt jõudnud reageerida. Et tema võimetest pilti saada, on vajalik kogu see saavutuste rida siin korraga ära tuua.

2003 II preemia ja eriauhind Čiurlionise teose esituse eest Čiurlionise-nimelisel rahvusvahelisel klaverikonkursil Leedus;

2004 I auhind, publiku preemia ja eripreemia parima kaasaegse teose esituse eest Hispaania rahvusvahelisel konkursil „Premio Jaén”;

2004 III auhind Belgia Festival van Vlaanderen’i rahvusvahelisel konkursil;

2005 II auhind ning eripreemia prantsuse muusika esituse eest ja kaasaegse muusika esituse eest Prantsusmaa Epinali rahvusvahelisel konkursil;

2005 III auhind ja eripreemia kaasaegse teose esitamise eest rahvusvahelisel klavessiinimängijate konkursil „Praha kevad”;

2005 I auhind ja eripreemia Enescu Sonata in G esituse eest Rumeenia Enescu-nimelisel konkursil;

2005 III auhind Šveitsi rahvusvahelisel klaverikonkursil;

2006 I auhind ja eripreemia Mozarti sonaadi esituse eest ning eripreemia Casagrande teose esituse eest Itaalia Alessandro Casagrande nimelisel rahvusvahelisel konkursil;

2006 I auhind ja publikupreemia Bachi konkursil Leipzigis;

2006 IV auhind Villa-Lobosi-nimelisel rahvusvahelisel konkursil Brasiilias.

 

Ilma ütlematagi on kõik selge. Niisugusel puhul oleks kohane ka teatud riiklik tunnustus.

Zahharenkovas on haaret, mitmekülgsust ja tõmmet. Eripreemiad räägivad ka millestki, olgu see siis žürii poolt või publikult tunnustuse märgiks antud. Sellest võib välja lugeda, et ta valdab laia ja erinevaid nõudeid esitavat repertuaari. Lisaks veel need etüüdid, mis on ka vaja konkursil komistamata ära mängida. Ainult Bachi konkursil saab ilma etüüdideta läbi. Aga Bachil on jälle „Clavier Übung”, neid on neli osa, neljas neist „Goldbergi variatsioonid”, vaat kus harjutus.

Kes siis on Zahharenkova õpetajad? Eelkõige Lilian Semper ja Soomes Hui-Ying Liu Tawaststjerna. Eestis on ta klavessiini õppinud Maris Valk-Falki juures. Viimastel aastatel on ta aga saanud korduvalt nõuandeid András Schiffilt!

Igaühel, kes hakkab esitama Mozarti kontserti, tekib küsimus, millest alustada ja mis siis edasi saab. Kõlanud A-duur kontserdi kontseptsioon oli terviklik. Pianist loomulikult ei läinud sellele libedale, mis on paljudele üsna ahvatlev, et esimene osa on helge, teine kurb ja kolmas rõõmus. Esimese osa peateema bassis la-noodil on paljude interpreetide eest peidus väike organiseeriv orelpunkt. Zahharenkova mängus oli see olemas. Kõrvalteema on Mozartil antud modulatsioonide reana, lisaks veel ülemises hääles kõlav punkteeritud rütm, mis suurendab ärevust.

Kui temaatiline materjal oli läbi viidud, hakkasid tema esituses muusikas olevad seosed tööle ja see puudutas nii töötlust, repriisi kui kadentsi. Kadents on ju koht, kus solist saab näidata erinevaid võimalusi, kuidas eelnenud muusikalist materjali võib käsitleda. Zahharenkova ei unustanud, mis enne oli toimunud. II osas hoolitses ta 6/8 siciliana-taolise rütmi ja väljendusrikka meloodia eest, suurendades osa lõpus emotsionaalset pinget. Mõningat vabanemist ja säravat kontsertlikkust, mida ka Mozart vajalikuks pidas, võimaldab viimane osa, mida siis pianist, dirigent ja orkester täiel määral kasutasid.

Kontserdi alguses kõlas ukraina helilooja Valentin Silvestrovi keelpillipala „Hymn”, vaikne, aeglane, ilusakõlaline, kergete dissonantsidega varjutatud muusika, mille rütmilisust organiseerisid pizzicato’d. Teise poole alguses kõlas Sibeliuse loomingust lavamuusika: kolm pala Järnefeldti sümbolistlikule draamale „Surm”. Ettekanne oli mõjuv. Niisugune muusika – milline see näidend veel on, kui selle jaoks oli võimalik „Valse triste” kirjutada!

Kõrvalepõikena tuleb öelda, et kavalehelt võis lugeda uusi käsitlusi Sibeliuse muusika kohta: „Sibeliuse orkestrialast meisterlikkust on aga sageli varjutanud tema kooriteoste ja laulude ilu, ka on ta kirjutanud kenakese hulga kõrgelt hinnatud kergemat sorti muusikat.” Iga asja, mis pähe tuleb, ei pea mitte ära trükkima. Ka kavaleht on informatsiooni ja hariduse allikas.

Kontserdi lõpetas Haydni Sümfoonia nr 94 G-duur ja selle energiline esitusviis näis viitavat sellele, et Haydnil oli õpilane, kelle nimeks Ludwig van Beethoven. Probleemiks hakkas muutuma Valge saali kaja eriti forte-dünaamikas, mis läks pisut vastuollu saali iseloomu ja akustikaga. Aga orkester mängis ja kõlas nii, nagu dirigent soovis, ning Juha Kangase taotlused olid publikule arusaadavad. Saalitäis kuulajaid võttis kontserdi väga hästi vastu.