Kunst muudab su kärbseks

Sandra Jõgeva

Kunstnikud-illusionistid tekitavad hämmingut, viivad minevikku või tulevikku, ei hoia olevikus. Janno Bergmanni, Hans-Gunter Locki, Taavi Suisalu ja Kilian Ochsi näitus „Äraoleku kohalolek” Tartu Kunstimaja suures saalis kuni 22. IX.

Eestis elav saksa helilooja ja muusikateadlane Gerhard Lock ja kunstnik Sandra Jõgeva vestlevad Tartu Kunstimaja installatsioonide näitusest, kus visuaalsete objektide kõrval on oluline koht ka heliinstallatsioonidel ja kompamiseks mõeldud teostel.
Sandra Jõgeva: Mulle tundub, et inimesed, kes tegutsevad kunstiväljal, on hakanud leppima sellega, et kunst saabki väga vähe tähelepanu. See on omakorda muutnud tegijate endi suhet kunsti. Üks võimalik strateegia on üsna hermeetilisse omamaailma sulgumine. Minu arvates on sellel näitusel sellise suhtumise sümbol Hans-Gunter Locki töö „Generatiivne trio”. Isemängiv flööt, millesse pumbatakse õhku ning mis pannakse helisid kuuldavale tooma peaaegu toatäie agregaatide abil. Selle loomisele on kahtlemata palju aega ja energiat kulunud, tehtud luhtunud ja viimaks õnnestunud tehnilisi eksperimente. Omamoodi muusikalis-tehnoloogiline absurdihuumor. Asjale keerab vindi peale seik, et muusikataustaga Lock on originaalplokkflöödi augud kinni toppinud ja puurinud instrumenti uued. Seega toimib isepuhuv „vilepill” hoopis teises häälestuses: fakt, mida kuulmise järgi ei erista need, kellel puudub põhjalik plokkflöödi mängimise taust. Selline lähenemine ja ka installatsiooni visuaalne pool tuletavad meelde aastaid tehnoloogilisele kunstile ja teatrile pühendunud Erik Alaloogat. Toa- või lavasuurune kohmakas ja robustne masinavärk teeb ühte väikest liigutust, millega kaasneb puänt, milleks võib, aga ei pruugi olla nii-öelda lolli nalja efekt.
Omamoodi groteskne anakronism maailmas (ja seda heas, mitte halvas mõttes!), kus kõikjal ümbritseb meid vastupidine tendents: väiksed masinad teevad suuri asju …
Gerhard Lock: Minu arvates on näitusel esindatud kunstnikud hea näide sellest, kuidas argipäevaselt tuttavad objektid nagu aken, kärbes, elutuba ja diapildid, ventilaator ja plokkflööt on asetatud konteksti, kus nad tekitavad hämmingut, sest nende funktsiooni on muudetud. Nad loovad illusiooni ning viivad vaataja minevikku või tulevikku, mitte aga ei hoia teda olevikus. Oluline on vaataja oskus hetkeks tühjendada oma pea tuttavatest seostest seoses selliste objektidega ja siis lasta end kaasa haarata ootamatus suunas. Hans-Gunter Locki installatsioon isemängiva flöödiga on asetatud õrnrohelisse atmosfääri, mis flöödi soolo ajal muutub siniseks valguseks. Flöödi vaikimise puhul kõlavad põnevad elektroonilised helid seitsme laes rippuva kõlariga heliruumis, mis loob ebareaalse õhkkonna, et kogeda eriliselt häälestatud (13astmeline nn Bohleni-Pierce’i skaala) ja seetõttu samalaadselt kummastust tekitavat flöödikõla. Muusiku kõrvus näiliselt häälest ära flööt, mille teine, automatiseerimata eksemplar ripub ruumi teises osas (ja on manuaalselt samuti mängitav), võib tõepoolest kutsuda esile ka mittemuusiku hämmingu (või lausa naeru), kuid tegemist on professionaalselt häälestatud instrumentidega. Automatiseeritud flööti tüürib keeruline tarkvara ja kogu tehnika reageerib sensori abil vaataja sisenemisele.
Jõgeva: Janno Bergmanni installatsioon „Art Makes You (*) Fly” on esmapilgul vähem efektne kui tema eelmised analoogsed teosed, Tartu Kunstimajas eksponeeritu otsesed eelkäijad. Eelmise aasta Kultuuritehase festivali ajal Polymeri laoruumis eksponeeritud „prahihunnik” (hoolikalt läbi komponeeritud hiiglaslikus kuhilas ei olnud mitte just vähe teiste kunstnike installatsioonide detaile ning isegi maale) ekraaniga, kus tekstil „ART” jalutab üksik kärbes. Või selle mõtteline järeltulija, Pärnu raekojas kevadel Andrus Joonase kuraatorinäitusel eksponeeritud kera koos samasuguse teksti ja kärbsega. Tartus on Bergmannil väljas akendest koosnev klaassein kirjaga: „Art makes you fly” („Kunst paneb su lendama”). Kui sellele läheneda,  süttib veel üks ruuduke ingliskeelse artikliga „A”. Lause ning sõnum muutuvad: „Art makes you a fly” („Kunst teeb sinust kärbse”). Installatsiooni võib mõista kui metafoori looja tühisusele loomingu ees, aga vestluses autoriga tuli välja ka mõte kunstnikest kui kärbestest, kes lendavad valguse poole, et siis vastu pimedas helendavat aknaklaasi või kuuma lambipirni põrgata. Jah, hoolikam vaataja märkab aknaklaasidele kleebitud surnud kärbseid. See kõik mõjub kui üsna peenelt peidetud sotsiaalne kommentaar kunstniku positsiooni kohta praeguses Eestis – aga õnneks mitte ainult kui see … Bergmanni akendest sein ja Kilian Ochsi diaprojektoriboks (millest tuleb lähemalt juttu tagapool) ning fakt, et Tartu Kunstimaja suurde saali sisenemisel näeb kõigepealt valget seina, nihestavad seda ruumi ning loovad atmosfääri, mis tuletab kergelt meelde sisekujundus- ja disainimesside oma. Seda muljet süvendavad Suisalu ning Locki tööd, kus ready made’il on oluline osa.
Lock: EKAs õppiva ja Tartu kunstikoolis töötava Taavi Suisalu ventilaatoritega installatsioon „Kompositsioon tuulele” puudutab lisaks nägemis- ja kuulmismeelele ka kompimismeelt. Ruumi sissekäigu juurest saab külastaja võtta ka silmaklapid, et mitte näha ja kaitsta silmi ka tugeva tuule eest. Idee ise­enesest on lihtne ja teostus lakooniline: see eeldab nagu ka teised installatsioonid süvenemist, et pinnapealses lihtsuses mitte pettuda. On intrigeeriv, et tuleb otsustada, kas nautida installatsiooni visuaalset ilu (tuulehoogudesse sattumata) või silmaklappidega varustatult süveneda selle taktiilsesse ja helimaailma (loomulikult saab ujumisprillidega mõlemat korraga, kuid seda võimalust ei ole vaatajale pakutud).
Kultuuritehases Polymer resideeruv saksa kunstnik Kilian Ochs on jaotanud keskmise saali kuupideks. Suurim kuup kujutab endast vanaaegset elutuba originaalpõrandaga. Külastajad saavad vaadata ruumi avatud akna kaudu, vaimne rännak minevikku ongi tähtsam füüsilisest sisenemisest. Ruumi tagaseinale on projitseeritud fotod ühest Saksa väikelinnast kunstniku enda perekonna­albumist. Pikemalt vaatama jäänud vaataja avastab, et staatilistel slaididel liigub mingi element või näib kogu pilt hetkeks veidi liikuvat. Siit hargneb küsimus kahte suunda. Kas liikumine on illusoorne, kuna teame, et aju võib igasuguseid trikke teha? On siiski vähe tõenäoline, et pildid füüsiliselt liiguvad, kuid saavad siiski meiega suhtlusesse astuda ja meie ajus resoneerida. Kunstnik ongi soovinud luua mentaalset ja illusoorset ruumi, kus suhelda minevikumaailmaga oma illusiooni kaudu.
Jõgeva: Selle Goethe „Faustist” laenatud pealkirjaga „Kes seisnud selgimata pilgu eel” teose üks huvitavamaid elemente on see, mis seal tegelikult puudub: kui oled trikile, vanadesse slaididesse sissemonteeritud napile liikumisele pihta saanud, hakkad seda ootamatut ja natuke õõvastavat liikumist iga uue pildi juures ootama. Sellest tekkinud psühholoogiline pinge on iseloomulik näiteks heale põnevusfilmile, mille puhul kaamera liigub mööda ruumi ja on tunne, et kohe juhtub midagi. Alati ei juhtugi, ka Ochsi kõigil vanadel perekonnapiltidel ei liigutata kätt või ei naeratata … Osav psühholoogiline manipulatsioon, mis võib täitsa vabalt tuleneda kunstniku kunagisest filmiharidusest.