Koomiks on nüüdiskultuuri osa

Joonas Sildre

Reisikiri Tagurpidi-Antslast. Prantsuse koomiksikultuur.

Rahvusraamatukogus on frankofoonia päevade raames väljas näitus „Euroopa vanim koomiksiajakiri Le journal de Spirou”. Selles väljaandes said ja saavad endiselt uued talendid graafilise jutustamise vallas oma oskusi proovile panna. Ajakiri on seitsme aastakümne vältel andnud tõuke kogu Prantsuse-Belgia koomiksikultuurile, mis on praeguseks omandanud kolossaalsed mõõtmed. Uurisin hiljuti kolme kuu vältel asja lähemalt.
Viibisin Pariisis Cité Internationale des Arts’i kunstiresidentuuris. Tegu on südalinnas Seine’i kaldal asetseva kompleksiga, kus on umbes 270 ateljeed. Neid asustavad kunstnikud kogu maailmast, seejuures on paljudel maadel „isiklik” pikaajalise üürilepinguga ateljee. Soomel, ühel asutajaliikmel, on näiteks kaheksa ruumi. Eestil pole ühtegi, viibisin seal Prantsuse Instituudi toel. Piiranguid kunstiliikide osas pole. Kõik, mis võib kvalifitseeruda kunstina, on teretulnud: kujutav kunst, muusika, kirjandus. Mina tegelesin koomiksiga. Koomiks (bande dessinée) on sealmail täielikult aktsepteeritud ja hinnatud kunstiliik. See on saanud lausa  nimetuse „üheksas kunst”.
Eesti koomiksikunstnikku tabab Pariisis kõigepealt kultuurišokk. Sain üpris ruttu aru, et see pole Pariis, vaid Tagurpidi-Antsla! Olen Eestis peaaegu terve elu käsitlenud koomiksit kui ülimalt subkultuurilist nähtust, Pariisis on mu veider hobi igapäevase elu lahutamatu osa. Mu eneseõigustamine kaotas mõtte ja sain tunda aktsepteeritust. Linnas, kus väikeärid on soositud, on umbes viiskümmend spetsiaalselt koomiksitele pühendunud poodi. Jõudsin külastada neist umbes poolt. Rue Dante’il, mille ots läheb välja Notre Dame’i kirikuni viivale sillale, on suisa spetsiaalne koomiksipoodide tänav.
Pariisi koomiksivõõra eestlasega rääkides tõi ta välja seiga, et otsinud ühest suurest raamatupoest üht raamatut, avastas ta, et seal polegi muud kui koomiksid! Koomiksikultuuri keskel elamine ei tähenda tingimata, et selles osaletakse. Teine sealne eestlane mainis, et alul tundus talle veider, et täiskasvanud inimestel on kodus hulgaliselt (või isegi peamiselt) koomiksiraamatud. Sellele vaatamata õppis ta neid lugedes selgeks prantsuse keele. Tõsi on, et koomiks on üks paremaid keeleõppe vahendeid: pildi tõttu on tekst kontekstina arusaadavam. Kolmas eestlane mainis, et koomiksid on sealses kultuuris niivõrd suur ja väljastpoolt tulijale veider nähtus, sellega on raske suhestuda – ei tea, kust otsast alustada. Kõrvaltvaatajale võib pilt olla seega üpris kirju ja ebatavaline. Justkui eksootiline kultuuri osa, mida ei peagi lõpuni mõistma, kuid mida võib mõningase veidrusena aktsepteerida. Nagu ka baguette’ide ja croissant’ide ohjeldamatut söömist.
Kui vaadata Ameerika ja Jaapani koomiksikultuuri, siis neil maadel on koomiksite tootmine üldjuhul rangelt kommertsialiseerunud. Ameerika suurkirjastustel ilmub iga kuu mõnes sarjas üks vihik, Jaapanis lausa paari nädala tagant. Tempoga sammupidamiseks on Ameerikas ühe looga seotud terve tiim: kirjutaja, kavandaja (penciler), kontuurija (inker), koloreerija ja mõnel juhul ka jutumullide joonistaja. Jaapanis töötab ühe sarjaga terve stuudio, kus liikmeid võib olla kümneid. USA 32-leheküljelise koomiksivihiku tiraaž võib ulatuda kümnetesse tuhandetesse. Jaapanis ulatuvad 120-leheküljelise mangaraamatu tiraažid isegi miljonitesse. Autoripositsioon on sellistes tingimustes üpris taandatud, enamik asjaosalisi teeb peamiselt musta, tehnilist laadi tööd.

Prantsuse süütu koomiksikultuur
Nende kõrval on Prantsusmaa „koomiksi­­paradiis”, kus veel kõik on võimalik. Kunstnikul on üpris suur loominguline vabadus teostada mõni sari või graafiline romaan talle endale meeldivas stiilis. 48-lehelise albumi valmimiseks on antud aega üldjuhul aasta või rohkemgi. Ühe looga tegeleb tavaliselt kaks inimest: kirjutaja ja kunstnik. Kohtab ka muid kooslusi, kuid harva ületab see kahe-kolme inimese panuse. Pole harv, kui raamatu on teinud vaid üks inimene. Kirjastajad otsivad seejuures pigem omanäolisi ja eristuvaid autoreid. Käekirja kõrval on oluline märksõna „kvaliteet”. Hea joonistusoskus ja vahendite meisterlik valdamine on iseenesestmõistetavad eeldused.
Üks Itaaliast Pariisi kolinud autor mainis, et peamine, mis kirjastuses loeb, on töö kvaliteet. Kirjastus maksab talle igakuist tasu (advance-royalities), et ta saaks aasta jooksul kolmeosalise sarja ühe osa valmis teha. Külastasin koomiksistuudiot, kus ta töötab. Koomiksi­stuudio ei ole kunstnike kommuun, vaid pigem töökoht, mille kunstnikud on endale ise tekitanud. Neid on Pariisis eeldatavalt sadakond ja need on sealse koomiksielu tuumik. Professionaalne tagasiside, kõrvaltvaataja pilk veel poolikule tööle on oluline, lisaks motiveerib see töökeskkond pingutama, naabrist paremaks saama. Vahel tehakse seal ka viljakat koostööd.
Ka kirjastused otsivad pidevalt uudsust ja virtuoossust, nii graafilisel kui ka sisulisel tasandil. Kolme kuu jooksul vahetati koomiksilettidel kõik raamatud uute vastu: vanad kas müüdi läbi või pandi need tagatuppa tähestiku järjekorras arhiveeritud raamatute sekka. Siit koorub ka koomiksiäri varjukülg. Teises stuudios, mida külastasin, mainis seal töötav kunstnik heitunult, et selle pöörase raamatuhulga seas (nädalas ilmub sadakond uut raamatut ja aastas umbes viis tuhat koomiksiraamatut) millegagi silmapaistmine on peaaegu võimatu. Seega, hoolimata sellest, et autoripositsioon on tähtis, pole sellest alati kasu, kui tuleb võistelda tuhandete teiste autoritega. Tiraaž pole seejuures kuigi suur: mõni tuhat ühe raamatu puhul on tavaline. See on loonud olukorra, kus koomiksitest ei ela enam ära. Paljud koomiksikunstnikud illustreerivad lisatööna raamatuid, tegutsevad animatsiooni või graafilise disaini alal. See pole alati nõnda olnud: 1970. ja 1980. aastatel kogus Prantsusmaa kuulsust sellega, et oli ainuke koht Euroopas, kus sai koomiksite loomisega end ära elatada. See tekitas 1990ndatel uute kirjastuste laine, noorte kunstnike pealekasvu ja ka kunstnike sissevoolu teistelt maadelt. Praeguseks ületab konkurents paljude talutavuse piirid. Kirjastajate suhtumine on samuti muutunud. Suurte honoraride pakkumise asemel nõuavad nad nüüd peamiselt kiiresti tehtud maailmatasemel tööd.

Angouléme’i koomiksifestival
Külastasin ka Angouléme’i koomiksifestivali, mis on omasuguste seas Euroopa suurim ja maailma mõistes suuruselt teine (Jaapani Comiket’i järel). Festivali peetakse igal aastal jaanuari lõpus. Kesk-Prantsusmaa väikelinna Angouléme’i külastab festivali tõttu keskeltläbi 200 000 inimest. Koomiksihuvilised Prantsusmaalt ja ka mujalt sõidavad sinna kokku, kuigi sinnasaamine on keeruline. ümberkaudsed hotellid on vähemalt pool aastat ette broneeritud. Kodumajutus aitab lahendada ööbimisprobleeme, ollakse valmis ööbima kas või 5–10 kilomeetrit linnast väljas. Festival koosneb näitustest, kirjastuste müügilettidest, presentatsioonidest, kontsertidest ja loomulikult antakse prestiižseid auhindu. Linna raekoda on selleks puhuks ümber korraldatud koomiksikeskuseks, kus kutsetega külalised ja autorid saavad luksuslikus saalis nautida suupisteid, jooke, kasutada internetti. 2014. aastal oli festivali tarvis üles seatud kuus telki, kus müüsid oma toodangut nii välismaised väikekirjastused kui ka kohalikud gigandid. Omaette nähtus on raamatute signeerimise traditsioon. Allkirjaga koos joonistab autor raamatusse pildi ja selle nimel ollakse valmis sabas seisma tunde. Muul ajal tegutseb linnas koomiksiresidentuur ja -muuseum koos raamatukoguga. See on tõenäoliselt ainuke linn maailmas, kus isegi tänavasildid on kujundatud koomiksimullidena.
Prantslaste soov koomikseid lugeda on kasvanud samuti tõusvas joones ja jõudnud sotsiaalselt ilmselt lakke: lugejaid on igas vanuses ja mõlemast soost. Raamatupoes võib kohata kõige sagedamini keskealist meest, kuid haruldane pole noor lastega pereema või pensionärist daam. Nähtu põhjal tundub, et on siiski olemas ka grupp, kes on veel suures osas puutumata sellest nakkusest – sisserändajad. Lastekoomiksid on pigem turu marginaalsem osa. Koomiksites ei esine küll alati vägivalda, alasti inimesi või ebatsensuurseid sõnu, kuid tihti kuuluvad need siiski loo juurde. Lugude süžeeliinides kohtab palju fantaasiat, õudust, ulmet või müstikat.
Igas kultuuriharus esineb manerismi, prantsuse koomiks on tihedalt seotud fantaasiamaailmaga, esineb vaid üksikuid massist eristuvaid, kuid see-eest silmapaistvaid näiteid. Kui Eestis kohtab koomiksiraamatuid (ükskõik, millise sisuga või millisele sihtgrupile mõeldud) raamatupoes peamiselt n-ö huumoriletis, siis Prantsusmaa koomiksilettidel on huumorikoomiks eraldi kategooria, kuigi moodustab teiste koomiksižanride kõrval üsna väikese osa. Koomiksiriiulitel leidub tohutus koguses raamatuid, mis vastavad sisult ja teostuselt „üheksanda kunstivormi” austavale nimetusele: pilt ja sõna moodustavad ainulaadse esteetilise terviku. Nende seas on elulugusid (aluseks spetsiaalselt tehtud uurimistöö), autobiograafilisi jutustusi, raamatu- või filmiadaptsioone (esitavad loost oma nägemuse), tõetruusid ajaloolisi seiklusi, poliitilisi või sotsiaalseid kommentaare, kunstilist koomiksit, elulisi kajastusi (lapsevanema elu), graafilisi memuaare ja -reisikirju ning palju-palju muud, mille žanri ei oska määratleda. Selle kõigega käib peaaegu alati kaasas mänglevus ja tehniline virtuoossus.

Suletuselt avatusele
Kui prantsuse koomiksikultuur on suhteliselt suletud ja iseenda turu keskne (osalt keelebarjääri tõttu), siis paljud muud maad, sealhulgas Eesti, peavad valima vastupidise taktika. Suletuse asemel avatus ja eelkõige piiride taha pürgimine. Kui suurel koomiksimaal on keeruline koomiksiraamatute massis välja paista, siis mujal  kaovad koomiksiraamatud lihtsalt muu raamatutoodangu sisse. Koomiks on endiselt seotud eelarvamustega ja kannatab tihti traditsioonide puudumise all. Eestis loodi 2012. aastal koomiksiselts, mis tegutseb olukorra parandamise suunas. 2013. aastal ühineti Soome koomiksiseltsi asutatud CUNE CiRi (comics-in-residency) projektiga, mis pakub residentuurivõimalusi Eesti kunstnikele võrgustikuga liitunud riikides (Soome, Rootsi, Saksamaa ja Läti) ning Euroopa kunstnikele Eestis. Soome on Euroopa mõistes küllaltki viljakas koomiksimaa ning olnud meile toeks 2000. aastast peale, kui algas põhjalikum koostöö. 2011. aastal valmis Soome Instituudiga Eestis edukas näitus „Soome-Eesti koomiks” („FinEst Comics”) sellega kaasneva kogumikuga „Päevatee” („Call It a Day”). Koomiksiselts on võtnud sihiks siinsete autorite esitlemise iga-aastaste koomiksinäituste kaudu animatsioonifestivalil „Animeeritud unelmad” („Animated Dreams”) raames. Eesmärgiks on võetud ka avaldada jõukohaste vahenditega uusi koomiksiraamatuid. Pikem plaan on hakata avaldama tõlkeraamatuid ning luua oma koomiksiväljaanne. Eesti praegust kidurat koomiksimaastikku saab võtta kui võimalust ja väljakutset autoritele, aga ka lugejatele.