Abjektiline Viinistu

REET VARBLANE

Steven Coheni performance ?This One Got Away? (?See pääses minema?). 2004. Anu Vahtra Tänavune endiselt Jaan Toomiku ja Paul Rodgersi kureeritud video- ja tegevuskunsti festival Viinistus algas ja lõppes lõuna-aafriklase Steven Coheni suurejooneliste etteastete, performance?itega, kus iga detail ja liigutus olid viimistletud, sisaldasid sõnumit, millel isegi liiga sageli oli kõhe ja ebamugav tähendus. Ühesõnaga ? kõik oli paigas ja visuaalselt efektne.

Sissejuhatavas etteastes ronis Steven Cohen mahajäetud tehase korstna otsa, korsetis, peas vanamoodne jalgrattakiiver, mille küljes helklemas polüstüroolist Taaveti täht. Alla laskudes seisatus ta igal väljaulatuval redelipulgal, sirutas ennast välja ja võttis täpselt joonistatud poose, just nii nagu professionaalsele tantsijale sobiv. Publik hoidis hinge kinni, kuigi seda polnud vaja, sest Cohen teadis, mida ja kuidas tuleb teha. Taustana kostis hingesöövalt võimas juudi lunastuspäeva liturgiline palve ?Ounssane tokef? ning korstnast hakkas tõusma suitsu, nagu korralikus koonduslaagris ikka. Väljajuhatavas etteastes ta tantsis-liikus-komberdas, siis vabastas ennast lääne koreograafia atribuutikast, varvaskingadest ja sellest tulenevast meetodist ning tõstis oma keha kultuuriliselt tähenduslikud ja vähem tähenduslikud, aktsepteeritud ja keelatud fragmendid kaamera abil väljazuumitult taustal näidatud Hitleri ja muu natsiatribuutika kõrvale. Coheni lõpuetendust ei taha kuidagi kokkuvõtteks nimetada, sest moraliseeriv lõpptõde ei kuulu Steven Coheni leksikasse ega ka mõttemaailma, ise tavatseb ta iseloomustada oma meetodit speekulumi, mitte õmblusena.

Mõlemad etteasted toimusid Viinistus, olid kohaspetsiifilised, tekitasid kõhedalt ambivalentse tunde ? nagu võõras oleks tunginud meie territooriumile, osutanud millelegi, millega meil midagi pistmist pole, ja ometi? Sissejuhatava etteaste oli ta nimetanud ?This One Got Away? (?See pääses minema?) ja väljajuhatava ?Dancing Inside Out? (?Tantsides seest välja?). Kõige lihtsam on õlgu kehitada ja öelda, et see on üks juudijora ja aitab holokausti pärast süütunde tekitamisest, iseäranis kui vaadata praegust maailma Iisraeli ja Palestiina lõpmatult jätkuva konflikti taustal. Steven Cohen on juut, tema koonduslaagris hukkunud vanavanemad olid idaeurooplased, tema kunsti pole võimalik mõista, kui jätta kõrvale juudi, aafrika ja homoseksuaalsuse kultuuriline tähendus. Tema kunst haaras kaasa, ajas segadusse, tekitas süü- ja samas ka ülevustunde. Puudutas sisemusse hoolikalt peidetud Teist, kompas sofistikeeritud inimmaailma ning metsiku looduse habrast piiri, ehedat looma, kiskjat inimese sees. Julia Kristeva meilgi populaarne mõiste ?abjekt? on just õige Steven Coheni kunsti iseloomustama.

Steven Cohen ja 1997. aastast tema nii elu- kui kunstipartner professionaalne koreograaf Elu olid tänavu teist korda Viinistu festivalil. Ka mullu tegid nad performance?i, kuid tookordne drag queer?i tants mere kaldal jäi kogu õhtu misanstseeniks, oli nende videote põgus elustumine. Videod ?Lühter? (2001-2002), ?Kitsejalgne jumal Paan? (2000) jt. mõjusid võimsa maskeraadina, eksootilise Aafrika kehandina, mida vajame oma kunstipildi elavdamiseks, kuid mis tegelikult ei kuulu meie mõnusalt rahulikku maailmapilti. Ja samas oli neis midagi hüpnotiseerivat.

Steven Coheni ja Elu tegevuskunst sobib performance?i mõiste alla. Seal on vaat et klassikaliselt selle valdkonna elemendid paigas: on visuaalsust, atraktiivsust, lavastuslikkust, sõnumit ja tähendust. Ja sellegipoolest tundub nende puhul nii see kui ka iga teine kultuuriliselt omaksvõetud termin kohatu, leierdatud. Üliteatraalsusele vaatamata on nende kunstis piinlikkust tekitavalt isiklikku, liiga sügavale ihusse surutud speekulumi efekti. Lõuna-Aafrika kunstnikke tutvustava David Kruti kirjastuse tänavu publitseeritud Steven Coheni monograafia Shaun de Waali ja Robyn Sasseni eessõna kannab nimetust ?Narkoosita operatsioon? ning algab viitega ühele Steven Coheni tähenduslikule þestile, mille ta tegi 1997. aastal oma näitusel ?Koonduslaager?. Nimelt eksponeeris ta seal fotot, mis kujutas teda kuueaastasena, seljas tüdruku bikiinid, meigitud ja soengustatud nagu kohane väikesele naisele. ?Miss Margate?iks? nimetatud tööl vaatab transvestiidina esitatud poiss staarina uhkelt kaamerasse. Cohen esitab homoseksuaalse imago nii ehedalt ja loomulikult, vaatamata tõsiasjale, et 1960ndate valgete meeste heteroseksuaalses Lõuna-Aafrikas oli homoseksuaalsus võrreldav natsi-Saksamaa juudi- ja pedevihaga. Juudi olukord oli ambivalentsem: tollal kuulus see rahvus valgete valgekraeliste hulka, kuid mälestus II maailmasõja eelsest põlatud Teise, loomastaatusest oli valusalt olemas. Midagi musta põlisrahva taolist, kuigi juutide ümber tekitatud maskeraad oli (ja on) komplitseeritum ja reglementeeritum. Juudi gei oli topelttabu. Nii mõjub (ja mõjub ka praegu) iga Coheni kehakunsti akt poliitilise väljaastumisena, manifestatsioonina. Ta on ise iseloomustanud oma performance?ite stiili kui püüet performatiivse protsessi käigus ennast paremini tundma õppida ja seda arusaamisele jõudmise protsessi jagada ka vaatajaga. Tema performance?id ei ole ei oskuse ega ka ande demonstratsioon, vaid aususe ja riski testimine keha kaudu talle ainuomasel viisil. Viisil, mille rikas ja valusalt määndunud kultuuriline keskkond on talle peale surunud ja seetõttu ka kätte mänginud. Lõuna-Aafrika (praegust) kunsti iseloomustasid Steven ja Elu kui getos elavat väikest last, kes unistab Kuul maandumisest, kuigi teab, kui kallis, keeruline ja kättesaamatu see on? ja unistab ikka? Midagi, mis jääb lootuse ja meeleheite vahele.

Raamistuse sees

Üritusele tagasi mõeldes tundub järjest rohkem, et kvaliteedi ebaühtsusele (sellele on osutanud peaaegu kõik vahetud kajastused) vaatamata olid peaaegu kõik näidatud videod ja tegevuslikud aktid üles ehitatud sisemise Teise ja Superego piiri peale, abjektilisele identiteedile ? kas on Coheni ja Elu (ka tema mahajäetud vene militaarse keskkonnaga mõistudialoogi pidav ?Munkpunk? päikeseloojangulise mere taustal tekitas abjektilikult nostalgiat, üleolekut, naeru, irooniat) mõju nii tugev või suutsid kuraatorid nii täpselt toimuvat ette näha, seda on raske öelda, aga kogu atmosfäär toimis tervikliku lavastusena.

Jüri Ojaveri staatilist performatiivset akti ?Karu jäi? võib käsitleda soomeugriliku abjektiþestina: kasetohust ülikonnas mees, kelle kunstnikumina oli seekord surutud sügavale metsloomakesta, lõuna-aafriklaste falloste kui seksuaalsuse märgi vastandina mõjusid halearmsad tillukesed rohelised lasteviled, mis puhumisel küll innukalt erekteerusid, kuid samas vajusid õnnetult lössi. Ojaveri karumõmm assotsieerus ka tuntud vene koerinimese Oleg Kulikuga, kes Toomiku kutsel osales 2001. aasta ?KanaNahal? Rakveres.

Teine, sisemine loom, kutse, surmatung on Jaan Toomiku loomingu, nii videote, performatiivsete aktide kui maalide vahetu osa. Tema seekordne koostöö Rainer Jancisega ?Kajakad? on meditatiivsem, mitte nii avalikult transiseisundile mängitud, aga sisemine intensiivsus pole raasugi väiksem. Pilt ja heli moodustavad läbipõimunud struktuuri. Koostöös Jaan Paavle ja Risto Laiusega sündinud dokumentaalvideo ?Nähtamatud pärlid? analüüsib grupimentaliteeti, kuuluvustunnet ja võimu: peenisesse sisestatud kuulid on omamoodi võimusümbol, valu- ja sellega kaasnevat mõnutunnet sisaldav abjekt. Ka Minna Hindi installatsioon ?The deepest pleasure is?? (?Suurim mõnu on? ?, Kai Kaljo video ?Miraaþ?, Fabienne Audoud? heli-performance, Villu Plingi, Katrin Essensoni, Erik Alalooga kehakunstiaktid mängivad seisundi muutumise, ülemineku, millegi vahel olemise peal, keskkonna-, hääle- seisundi või pildilise konnotatsiooni loomise peal. Kas veenvamalt või kunstlikumalt, see pole isegi tähtis.

Tähtis on vastuvõtjasse jäänud kananahatunne, mälumiraaþid, Steven Coheni ja Elu abjektsus.