Absurdipilk seksuaalvähemuste probleemidele

Signe-Fideelia Roots

Art Allmäe isikunäitus „Nägin täna öösel unes …” Hobusepea galeriis 18. – 30. I. Nägin täna öösel unes, et Allmäe näituse üks eksponaatidest, inimesesuurune mängukaru tuleb minu poole ja tahab midagi öelda. „Ära ütle midagi, ma luban, et kirjutan näitusest artikli ja sa saad kuulsaks!” hüüdsin ja põgenesin. Hakkasin kohe hommikul kirjutama. Viimasel ajal on Eestis tehtud mitmeid seksuaalvähemuste näitusi, suurim neist „Sõnastamata lood” Tallinna Kunstihoones. Need näitused on kandnud põhiliselt „rahvavalgustuslikku” eesmärki. Räägitakse probleemidest ja enamasti on jutuvestjateks vähemuse esindajad. Kuigi leidub ka humoorikaid sähvatusi, on põhimeeleolu läbi ajaloo vägivaldselt alla surutud grupile iseloomulikult pigem tõsine, infotihe ja analüüsiv. Art Allmäe väljapanek üllatab neopopiliku teostuse ning absurdihuumoriga. Noor heteroseksuaalne (?) meeskunstnik avab oma hirmu ja kahtlused seoses seksuaalse orientatsiooniga. Allmäe magistritööl põhineva näituse teema on homofoobia, mida tutvustatakse autori unenägude kaudu. Seiklusrikkad unenäod saavad alguse kunstniku kohtumisest ühe kunstiakadeemia joonistamise meesmodelliga, kes teeb talle homoerootilise ettepaneku. Järgmistel öödel näeb autor unes, kuidas meessoost avaliku elu tegelased püüavad talle läheneda, kuni see ka õnnestub. Autor muutub aina murelikumaks, temas kasvab paanika ning tekib küsimus, ega ta ometi gei ole. Aga mis juhtuks, kui oleks?

Homofoobia mõistet on käsitlenud psühholoog Georg Weinberg 1971. aastal oma kirjutises „Ühiskond ja terve homoseksuaal”. Homofoobia on hirm ebatraditsioonilise seksuaalsusega inimeste suhtes, laiemalt hirm Teise ees, mis ähvardab lõhkuda üht baasvajadust: turvatunnet. Kardetakse massist eristuda, lugupidamist kaotada, tõrjutuks ja põlatuks muutuda. Vene filosoof ja psühholoog Igor Kon (1928–2011) on väitnud, et homofoobia juured on kodanlikus turumajanduses, mis nõuab, et inimeste käitumine oleks ennustatav ja ratsionaalne. „Armastus tundub kodanlikule ühiskonnale ohtliku ja purustava jõuna, mida juhivad vastuvõetavaisse raamidesse üksnes seadusliku abielu köidikud”. Seksuaalvähemused aga teatavasti ei Eestis ega paljudel teistel maadel ametlikult abielluda ei või. Ühiskonna teeb nende armastus liiga ärevaks ja parem oleks teeselda, nagu seda ei eksisteeriks. Kodanlus vaatleb abielu kui riigile lojaalsete maksumaksjate taastootmise vahendit. Kuna sellest lähtuvalt oleks homoabielu jätkusuutmatu, tundub see tühja ajaraiskamisena.

Väljapanek on üles ehitatud skulptuuridest ja tekstidest koosneva lineaarse narratiivina, kus galeriisse astudes näeme kõigepealt vangikongi ja kaht meest trellide taga. Meie kultuuriruumis seostub homoseksualismiga muu hulgas ka vangla. Seksuaalvähemusi on läbi ajaloo nähtud kas kurjategijate või kaastunnet väärivate haigetena. Eestiski kehtis 1992. aastani paragrahv, mille alusel mõisteti homodele vanglakaristus. Seksuaalvahekorrad vanglas võisid aga aset leida ka heterote vahel. Vanglatingimustes tekkivad vahekorrad on pigem võimuhierarhia paikapanekuks, millel pole omasooarmastusega midagi ühist. Tugevam vang surub nõrgema alandavasse naise ja teenija rolli. Dualistlikus maailmapildis nähakse nais- ja meespoolt vastanditena ja kuigi öeldakse, et hoolimata vastandlikkusest on pooled võrdsed, siis praktikas see üllas idee ei avaldu. Meie kultuuris tajutakse naiselikkust negatiivsena (nõrk, liiga tundeline, valelik, arg jne) ja mehelikkust positiivsena (aus, tugev, julge ja tark). Sellest johtuvalt nähakse „kuke”ehk teenri rolli alandatud nõrgemat meest vanglas oma „meheliku uhkuse” minetanult „naise” rollis. Selgitavalt tekstitahvlilt loemegi, et autori üks hirmuunenägudest on olla ühiskongis teise mehe poolt ära kasutatud.

Lõviosa kunstniku öistest elamustest rullitakse lahti galerii alumisel korrusel. Näeme seal suuri värvilisi skulptuure ning Tõnis Mäe muusikavideot. Leiame ka teise vihje vanglale: järjekordses unenäos ilmub Art Allmäe ette vene rahvusest endine vang Oleg Vorotnikov, kellest kunstnik väidetavalt midagi ei tea, aga kuna on eluaeg venelasi kartnud, täidab kõik tolle pentsikud soovid. Oleg Vorotnikov on tegelikkuses kunstirühmituse Voina üks asutajatest, kelle Vene režiim on poliitiliste kunstiprojektide tõttu vangistusse määranud. Selles unenäos kohtuvad mitmed korraliku keskklassi esindaja hirmud ähvardavas koosluses: kunstnik-homo-kurjategija. Kesksel kohal istub kurvameelselt balalaikat mängides ümar Vene karu. Väljapanek lõpeb pedofiilianootidega. Autor viitab müüdile, et homoseksualism ja pedofiilia on üks ja sama või et homoseksuaalsusega käib kaasas ka pedofiilia.

Näitus mõjub markomäetammelikult. Eksponaadid pärineksid otsekui lasteraamatust, koomiksist või mänguasjakastist. Allmägi läheneb keerukale teemale lihtsate kujundite kaudu. Inimpsüühikale on omane kergemaks eluga toimetulekuks ümbritsevat maailma lihtsustada, sildistada ja kastidesse paigutada. Paraku ei meeldi kõigile kastis istuda, kellegi kirjutatud silt otsa ees. Seksuaalsus ja soorollid on üks olulisemaid objektistamise materjale. Tihti keeldutakse tunnistamast, et need valdkonnad on fluidsed ja vabad, teravate piirideta. Inimene küsib õudusega nii netikommentaariumis kui päriselus: „Kuhu me jõuame, kui naistel ei lasta olla naised ja mehed ei ole enam mehed ja kõik võivad kõigiga käia?”

Unenägudega töötamises pole midagi uudset, aga oluline on, kuidas hägus materjal arusaadavaks teha. Pole tähtis, kas autor tõesti täpselt selliseid unenägusid nägi. Unenäod ei teki õhust, vaid elukogemustest. Art Allmägi kirjutab oma magistritöös: „Psühholoogilisest seisukohast vaadates on homofoobiline hirm inimese enese sisemaailma küsimus. Ajus toimub objektiivse maailma subjektiivne peegeldumine läbi individuaalsete iseärasuste prisma. Maailm pannakse kokku ajus, tuginedes varasemale kogemusele, teadmistele ja eelarvamustele.”.

Allmäe polüestrist ja penoplastist erksates täisvärvides näitusekomplekt meenutab mulle Jamie Babbiti absurdset komöödiafilmi „Aga ma olen kisakoori juht” („But I’m a Cheerleader” 1999), kus vaadeldakse soostereotüüpe ja seksuaalvähemusi rõhutatult groteskses ja lihtsustatud võtmes. Babbit, kes avastas oma lesbilisuse alles pärast keskkooli, on Ameerika uuema põlvkonna feminist. Ta on öelnud, et vastupidiselt end ülitõsiselt võtvatele eelkäijatele meeldib seksuaalvähemuste noorematele iseenda kulul nalja heita. Näen Allmäe projektis püüdlust vaadelda homofoobiaga seonduvat läbi huumoriprisma. Kas eesti LGBTQI kogukond ikka on geinaljadeks valmis?