Alateadvuslike hirmude kättemaks

Reet Mark

Elkeni näituses peegeldub valuline kaasaelamine oma vanemate saatusele ning soe suhtumine lähedastesse.  

Jaan Elken. Lüpsi ootel/Remix 2001. Õli, akrüül, lõuend. 1979/2001.Aldo Luud

Jaan Elkeni näitus “Oktoobridemonstratsioon” Tartu kunstimuuseumis kuni 13. XI.

See väljapanek on Jaan Elkeni  kolmas suurem näitus sellel aastal: märtsis-aprillis sai näha võimsat manifestatsiooni Tallinna Kunstihoones ning sügisel Pärnu uue kunsti muuseumis. Ühelgi juhul ei muutunud kontseptuaalne platvorm, komplekt oli aga igal pool erinev ning Tartu näituse jaoks valmisid ka mõned uued maalid.

“Näitus koondab rämedat maskuliinsust, alateadlikke ja tegelikke hirme, paineid. Saalist saali korduvad aadressid ja daatumid on faktidena tõesed, tekstiilid kohati autentsed,” väidab näituse kaaskirjas kunstnik ise.

Enamasti teevad kunstniku sellised väited veidi ettevaatlikuks, pannes kahtlema, kumb oli enne, kas keeruline (vajalik, trendikas) jutt või visuaalne ettekujutus. Seekord oli mul aga võimalus kuulata maalide kohta autori avameelseid selgitusi.

“Tallinn. Kopli kaubajaam” on valminud  1982. aastal ning oli tookordsetel ametlikel näitustel oodatud. Rasketööstuse ja kaubarongide kujutamine oli igati tervitatav. Loo teeb huvitavaks teadmine, et Jaan Elken on sündinud 1954. aastal Krasnojarski krais, kuhu tema vanemad saadeti just sealtsamast Kopli jaamast samasugustes kaubavagunites. “Lüpsi ootel/Remix 2001” on osaliselt maalitud 1979. aastal ja taas on tegu lausa näidisteematikaga, kuid kunstniku tudengineiust ema oli saanud pagenduses tööd lüpsjana ning see päästis Jaani ilmselt paljudest küüditatute lapsi kimbutanud haigustest. 2001. aastal  maalitud mix’i tekstid aga on pärit stalinliku küünilisusega kirjutatud raamatust “Maitsvast ja tervislikust toidust”, mille eestikeelse variandi sugulased Elkenitele Krasnojarskisse järele saatsid. “Rasvad” kuulub kunstniku “Keha keemia” sarja ja on näitusele lisatud juba elkenliku küünilisusega. “Looney Bird” 1980. aastal maalitud tankiga oleks kollaboratsionismi musternäidis – “Võidu väljak 22. septembril 1944” tõi autorile kavandite võistlusel auhinna ja 200 rubla –, kui  võiduka tanki tagant ei paistaks hotell Palace. K. Pätsi kinnitatud kavandite järgi kujundatud Vabaduse väljak mõjus ka nõukogude okupatsiooni ajal eestiaegsuse sümbolina. Samasugusena toimis ka riigipöörde üle elanud hotelli reklaam, olles nii meenutus kui ka sõltumatuse kinnitus. Suurt ajalugu meenutavat pilti ümbritseb armastuslaulu tekst: meenutus kunstniku 1980. aastal alanud ja seni kestvast armastusloost. “Märts II” on mitmeid kordi üle maalitud lõuend, millele jäänud vaid vanglaseinal päevi lugenud mehe kalender (märts 1949).

Pikas keskmises saalis küütleb kullas “Pobeda truda”, mälestus lüpsjast ema aukirjadest. Vaevatud, virelevatele inimestele jagati kullast ja sametist kiiskavaid aukirju ja lipukesi, kui teab mis suurt au sisaldavaid regaale. Purpurne samet segunenud kullast narmastega, mis taotluslikult näivad tilkuvat verest.

Süngelt mõjuv must töö “Puhkus Aegnal” on meenutus lapsepõlves Aegna saarel veedetud suvest. Pool saart oli nõukogude armee käes ja kõikjale oli riputatud keelavaid silte, vabal saare osal leidus palju mahajäetud merekindlustusi, kus poisid hulkumas ja uurimas käisid. Materjalina on kasutatud ehtsat sõjaväepresenti. “Meeste saun II”, pesuehtne (assamblaažina kasutatud pikki meeste aluspükse) meenutus Tartu maantee sauna meeste osakonnast, kui pilet maksis 15 kopikat ja kus põrandale puhtusepidamiseks laotati ajaleht, tõi näituse ülespanemise käigus heldimuspisara silma mitmele meeskolleegile.

Jaan Elken on käinud Raua tänava koolis koos paljude tolleaegsete tegelaste lastega. Siberis sündimisest rääkimine oli alati kaasa toonud häbenema panevad naerupahvakad ning keldrikorruse korterist kaasaimbuv hallituselõhn nii mõnegi ninakrimpsutuse. Samas aga koostati koos pinginaabri Olav Osoliniga ansamblite edetabeleid ja kuulati Radio Luxembourg’i (“Dead Flowers/Radio Luxembourg”).

Kahte peaseinal punast maali võib pidada näituse kokkuvõtteks. “Linda/Remix 2004” on läbi aastate tulev kummardus armastatud abikaasale. “Velvet Underground II” kokku kägardatud, trambitud, rebitud ja ülemaalitud punalipp kirjadega “Born in the USSR 1954” on kui ikka veel veritsev haav inimese hinges. Alumist kirja lugedes suutsin teha tähelepanuväärse vea, lugedes velveti – vendetaks.

Minu meelest võibki näitust võtta kunstniku isikliku oma alateadvuslike hirmude vendetana. Sümpaatne on aga see, et veritasu kõrval leidub ka midagi head. See on äge, valuline kaasaelamine oma vanemate saatusele – klaarib ta ju ka nende arveid – ning tajutavalt soe suhtumine teistesse lähedastesse.

Võlvitud tagakambris näitab Jaan Elken oma hüperrealismi aegade best of valikut. “Koidula ja Leineri tänava nurgal”, tema debüütteos 1978. aastast, ja “Kalinini rajoonis” on mõjuvad kinnitused, et abstraktsioon oli ta maalides olemas isegi sellel hüperrealistlikul ajastul. Ja muidugi ei saa näitamata jätta “Kajakat”, millel Helsingisse suundub venekeelse kirjaga “Georg Ots”.