Albrecht Düreri näitusest väliskunsti muuseumis

KADI POLLI

Albrecht Düreri näitus väliskunsti muuseumis kuni 9. V. ?Neli apokalüptilist ratsanikku? sarjast ?Apokalüpsis?. Puulõige, umbes 1497/98, Bremeni Kunstihoone.

Eestisse on jõudnud maailmanimi, kunstnik, kelle tööd tähistavad Põhja-Euroopa sümboolset sammu keskajast uusaega, kes ?tõlkis? piiblitekstid kaasaja inimesele mõistetavasse ja haaravasse pildikeelde, saavutas graafikuna seninägematu tehnilise meisterlikkuse ning ühendas oma reiside, humanistliku inimesekäsitluse ja antiigihõnguliste vormiotsingutega Euroopa kunsti ?siin ja sealpool Alpe?.

 

Ajend

Näituse ajend, organisatoorika- ja rahamasina käima lükanud jõud, mis tõi Eestisse suurepärase valiku Düreri graafikaloomingust, on tagasihoidlike mõõtudega maalitahvel ?Ristija Johannes?. ?Ristija Johannese? konfiskeerisid Tallinna lennujaama tollitöötajad 1992. aastal. Maal, mida üritati salakaubana välja viia Ameerika Ühendriikidesse, sattus pika ülemerelennu asemel hoopis Eesti Kunstimuuseumi. Kunstimuuseumis, täpsemalt Kadrioru väliskunsti muuseumis, kuhu maal kuulus 2000. aastast, jõuti jälile ka maali looja isikule ja õigele omanikule: pärnapuutahvlil maal ?Ristija Johannes?, autor ei keegi muu kui Albrecht Dürer, oli Teise maailmasõja ajal kaduma läinud Bremeni Kunstihoonest.

Saksamaa ühe parema Düreri koguga muuseumile Bremeni Kunstihoonele on Teise maailmasõja aegsete kadude uurimine terve omaette tegevusharu. Vahetult pärast sõja lõppu rüüstatud Karnzow? lossist, kuhu 1943. aastal olid evakueeritud Bremeni tähtsaimad kunstiteosed, viisid kadunud tööde jäljed Venemaale. Paljudele töödele ongi suudetud jälile saada; need on saanud tuntuks kas vahepealse omaniku nime või taasleidmise koha järgi (nagu hulga väärtuslike Düreri joonistustega nn. Baldini kogu või Bakuu-New Yorgi joonistused). Seejuures on viimane aastakümme bremenlastele pakkunud rikkaliku kogemuse suhtluses Vene bürokraatiaga. Niisuguse kogemuse taustal võib mõista Saksamaa valmisolekut ja head tahet tähistada ?Ristija Johannese? leidmist Eestis ja tagastamist Bremeni Kunstihoonele näitusega, mis koostatud just nimelt Eesti jaoks, pidades silmas siinseid soove ja näituseruume. Bremeni Kunstihoone graafikakogu kuraatorile Anne Röver-Kannile au andes tuleb tunnistada, et ?kokku hoitud? ei ole selle väljapaneku puhul kuskilt: Düreri lehtede hulgast on valitud kõige hinnalisemad, varasemad ja seega ka kontrastsemad tõmmised. Teiste hulgas on Eestisse jõudnud Bremeni Kunstihoone üks rariteetsemaid töid, esimesi tõmmiseid 1496/97. aastal valminud puulõikest ?Meeste kümblus?, mis esmapilgul annab edasi olustikulist igapäevastseeni. Teadlikum pilk näeb töös Willibald Pirckheimeri ümber kogunenud humanistide ringi grupiportreed, mida julgemad tõlgendajad on pidanud ühtaegu ka viie meele (kuulmine, maitsmine, haistmine, kompimine ja nägemine) või nelja temperamenditüübi (melanhoolik, sangviinik, flegmaatik, koleerik) personifikatsiooniks.

 

Näitus

Albrecht Düreri fenomeni üheks aluseks võib pidada tema mitmekülgsust ja temaatilist haaret. Sisulisele uuenduslikkusele lisaks oli Dürer teerajaja ka graafikatehnikate vallas ning tema 1495. aastal Nürnbergis avatud töökoda toimis kõige moodsamate tootmise ja turustamise reeglite järgi.

Näitusele Bremeni Kunstihoonest valitud 80 graafilist lehte demonstreerivad Düreri mitmeplaanilist talenti selle täies sügavuses ja ulatuvuses. Kolmest Düreri tähtsaimat puulõikesarjast ?Apokalüpsis?, ?Maarja elu? ja ?Suur passioon? ehk nn. suurest raamatust mõjub eriti löövana ?Apokalüpsis?, mis elustab ?Johannese ilmutusraamatus? kirja pandud nägemuse maailma lõpust. Düreri fenomenaalseks omaduseks, selleks müügiedu pandiks oli kunstniku sotsiaalne närv. Tema graafilised lehed ei ole üleliia kõrged, ei liiga abstraktsed ega tegelikkusest võõrandunud, vaid täis oma aja probleeme, uskumusi, olmet, aga alati tähenduslikud, sellised, mis kutsuvad ?lugema? ja kaasa mõtlema. Ka Uue Testameni Johannese Ilmutusraamatu apokalüptilised sündmused harutab Dürer suurema usutavuse ja arusaamise huvides lahti koduste Kesk-Saksa maastike taustal ning riietab tegelaskujud kaasaegsetesse rõivastesse. ?Apokalüpsise? sarja tuntuimal lehel kujutatud ilmutuslikud ratsanikud Katk, türklase peakattega Sõda, Nälg ja Surm olid Düreri kaasaegsetele rohkem kui hästi tuntud nuhtlused. Oli aasta 1498. Kahe aasta pärast ähvardas Düreri pildi-apokalüpsisest saada reaalsus.

Lisaks sarjadele näeb näitusel laia valikut Düreri tuntumaid puulõikeid ja vasegravüüre. Väljas on ?Aadam ja Eeva?, antiikselt ideaalne ja harmooniline inimpaar, kellest Aadam sarnaneb Apolloni ja Eeva Medici Venusega, kui loomulikult kolm Düreri nn. meistrigravüüri: ?Rüütel, surm ja kurat?, ?Püha Hieronymus oma kojas? ning ?Melanhoolia?. Nende ja paljude teiste Düreri graafikaparemiku lehtede kõrval on Kadriorus eksponeeritud ka Albrecht Düreri tööd Eesti kogudest, peamiselt Tartust, kus asuvad Eesti kõige rikkalikumad vana Euroopa graafika kollektsioonid. Tartust on näitusel väljas seitse tööd, kusjuures hea näitena nii Euroopa kunstituru ühtsusest kui siinsete kunstikogujate laiast haardest kuulub väljapanekusse ka ?Keiser Maximilian I portree?. Selle töö ostis arvatavalt 1906. aastal Reinhold von Liphart ei kuskilt mujalt kui just Bremeni Kunstihoonest, kust töö müüdi duplikaadina, st. tõmmisena, mida muuseumil oli mitu.

 

Intriig

Näituse kõige intrigeerivam ja elavaid kunstiteaduslikke arutlusi tekitav osa on siiski Düreri maalid: ?Ristija Johannes? ja selle paarik ?Püha Onufrius?, mis on Kadriorgu toodud Bremeni Kunstihoonest.

Üle 60 aasta on käesolev näitus esimene võimalus koos vaadata ja võrrelda kahte maalitahvlit, mille loomisaeg ja -asjaolud on üks segasemaid peatükke Düreri kunstnikubiograafias. Viimaste aastakümnete uurimustes on neid maale kirjeldatud üsna ühesel kokkuleppel kui triptühhoni tiibu. Kesktahvlina peeti altaritiibade juurde kuuluvaks New Yorgis Metropolitani muuseumis asuvat ?Salvator mundi?-motiivi ehk Kristust maailma päästjana kujutavat maali, mis on oma mõõtudelt täpselt sama kõrge ja kaks korda nii lai kui ?Ristija Johannes? või ?Püha Onufrius?.

Ometi on ?Ristija Johannese? leidmine ja kahe maalitahvli kokkuviimine andnud põhjust altari senises rekonstruktsioonis kahelda. Nüüd, kus ?Ristija Johannes? on uurijatele kättesaadav, on selge ?Püha Onufriuse? ja ?Ristija Johannese? omavaheline erinevus. Iga näitusekülastaja võib oma silmaga tunnistada, et hoolimata mõlema töö võrdselt õhukesest maalikihist, on ?Ristija Johannes? märksa viimistletum kui ?Püha Onufrius?. Nii on õigustatud oletus, et just ?Ristija Johannese? juures, mis jäi pooleli arvatavalt aastal 1505, kui Dürer pages Nürnbergis puhkenud katku eest Veneetsiasse, võisid edasi töötada Düreri õpilased Hans von Kulmach, Hans Baldung Grien ja Hans Schaufelin. Teisalt ei keela miski pidada kahte maalitahvlit osaks märksa suuremast kui kolmeosalisest altarist ja näha New Yorgi ?Salvator mundi?s? iseseisvat teost, mida Kadrioru näitusel eksponeeritud ?Ristija Johannese? ja ?Püha Onufriusega? ei seo miski peale mõõtude.

 

Väljakutse

Nelja nädala jooksul on võimalik mõõta Düreri tähendust ja tähtsust Eesti sootsiumis. Loomulikult on külastatavusstatistika kunstinäituse, veel enam kunsti enda hindamiseks ühekülgne meetod, meediast juhitud ja korraldaja rahakotist otseses sõltuvuses, aga kiusatus arve välja hüüda on siiski suur. Nimelt tekitas Düreri kunstnikunimi kõrgekvaliteediliste väljapanekutega hellitatud Viini publikus alles paar kuud tagasi sellise eufoorialaine, et näitus lõi kõiki Austrias seni nähtud külastusrekordeid ning jõudis 400 000 külastajani. Mis on meie vastus, meil siin Eestis, kus Düreri loomingu näitust nähti viimati vennaliku Leningradi kogudest üle kolmekümne aasta tagasi.