Andke ja võtke endale aega!

Anders Peterseni „Lehmitzi värvides“ on vaataja ette laotatud loome- ja valikuprotsess, taust ja töömeetodid. See aitab mõista, kui palju tuleb panustada, et teha üks korralik portreeseeria.

MARTIN BUSCHMANN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Anders Peterseni näitus „Lehmitzi värvid“ Fotografiskas kuni 28. II.

 

23aastane Anders Petersen leidis Hamburgi Lehmitzi lokaalis päris õhkkonna, mille põhjal valmis tal intiimne ja aus fotoseeria. Fotografiskas on see eksponeeritud videona.
Anders Petersen. Gertrud sõbraga.

Videokaader

„Lõpuks ometi!“ oli minu esimene mõte kui ma Fotografiskas Anders Peterseni näituse „Lehmitzi värvid“ uksest sisse astusin. Terve näitusesaal oli nagu üks suur ja luksuslik pimik, seinad täis suuremõõdulisi kontaktkoopiaid negatiividest kujutistega, millega on keskmine fotohuviline ammu tuttav. Täpsemalt küll lõppvalikuga. Negatiivide kogumahtu, terveid seeriaid ei olnud minu silmad varem näinud.

Ma isegi ei ürita teha nägu, nagu see näitus mulle ei meeldiks. Mul on nõrkus kontaktlehtede järele. Kui kontaktlehti esitletakse veel tuttava punase valgusega ruumis, siis on õnn peaaegu täielik; kui ruumis hõljuks veel ilmutuskeemia lõhn, oleks kogemus suisa ideaalne. See võte on juba läbi proovitud: Fotografiska Tom of Finlandi näitusel kasutati täpselt sedasama „alatut“ võtet. Mis seal salata, toimis siis, toimib ka nüüd. Iga pagana kord toimib …

Kavalalt on jäetud uks lahti sügavamat kontseptuaalset käsitlust nõudvatele külastajatele, kes suudavad punase valguse siduda Hamburgi Café Lehmitzi tolleaegse ümbruskonnaga, kus see lokaal jagas rõõmsalt tänavat paarikümne bordelliga.

Sellest värvikirevast elust ja seltskonnast, mida neil fotodel edasi antakse, võiks kirjutada pikalt, see on midagi, mida soovitan minna ja ise kogeda. Ammu pole ennast unustanud näitusesaali, see väljapanek on kogemist väärt. Neile, kes tahavad ennast leida 1960ndate lõpu Hamburgis, baaris, kuhu võib-olla nad ise ei satuks, isegi kui võimalus avaneks, neile on see ideaalne näitus, mida vaadata. Vaadata ja nautida reisi minevikku.

Aga on olemas ka natukene teistsugune publik, kellel seekord võiks Fotografiskasse asja olla: need on fotoüliõpilased ja alustavad fotograafid. Nende puhul võiks see olla lausa rangelt kohustuslik. Kuna ma ise vihkan kohustuslikkust, siis ma ei tee seda teps mitte kergekäeliselt ja ma leian, et see nõuab ehk väikest selgitust, miks niimoodi arvan.

On väga konkreetne põhjus, miks mulle fotonegatiivide kontaktlehed meeldivad. Jättes kõrvale inimliku uudishimu, tuleb neid vaadates aru saada ühest väga olulisest asjast: kontaktlehte vaadates vaatate samaaegselt ka seda, mida pole näha. Ehk see on kogum piltidest, mis ei jõudnud valikusse. Te ei näe neid välja jäänud pilte ei fotoraamatutes ega teistel näitustel. Aga need pildid on tähtsad, enamasti vahekaadrid, mis aitavad mõista olukorda ning seda, kuidas toimus fotograafi peas valikuprotsess. Kuidas jõuti konkreetse pildini, mis ilutseb näituseruumi seinal, ja mis väljajäänud kaadrite juures fotograafile ei sobinud. See on vaade varjatud maailma, mida teavad ainult fotograafid. See varjatud maailm jääb tihtipeale varjatuks ka teiste fotograafide eest, eriti praeguses digimaailmas, kus digitaalnegatiivid lähevad paljude fotograafide puhul kustutamisele, eriti see osa, mis puudutab ebaõnnestunud kaadreid. Ikka kiputakse säilitama vaid seda, mis läbis selektsiooni.

Tulles nüüd tagasi fototudengite ja alustavate fotograafide juurde, siis nähtava ja nähtamatu osa koos tajumine on selle näituse juures väga tähtis aspekt. Ühelt pool on nähtav osa ehk näitus ise ja teisel pool on see, millest otseselt ei räägita. Peterseni näitus jaguneb siinkohal mitmeks pisikeseks mõtteks või õppetunniks, millele tasub tähelepanu pöörata.

Lehmitzi värvid. Kui nüüd üle korrata, siis nähtav osa on näitus ise. Vähem nähtav aga need aspektid, mida näitusel mainitakse, mis on sellega kaudsemalt seotud.

Näitus on nauditav ja seal on suurt rõhku on pandud atmosfääri loomisele. Mõjus atmosfäär on peamisi põhjusi, miks on väga kerge unustada kõik muu sellega kaasnev.

Väljapanekus eksponeeritud video moodustab omaette nähtuse, eraldi näituse. Video on kontaktkoopiatega seotud, aga ainult seal saab vaadata klassikalises formaadis fotosid, mida tavaliselt näitustel eksponeeritakse. Video on omal kohal, sest on terviku osa ja selle vaatamine eeldab samasugust süvenemist nagu seinal eksponeeritud pildiseeriad. Sellele peab tähelepanu pöörama, sest video narratiivi kaudu tulevad esile tähtsad detailid ja viited. Seekord ei ole video vaid nii-öelda kohustuslik osa, et väljapanek oleks ikka aja- ja asjakohane.

Selline ülesehitus on heaks õppetunniks, kuidas saavutada kontakt vaatajaga. Nagu eelnevalt mainitud, kontaktlehed (praegusel ajal ka digipildid, mida teistele ei näidata) on midagi, mida vaatajad enamasti ei näe. Kuna seekord on vaataja lubatud autori eraruumi, siis saab ta protsessi osaks. Vaataja tegemine protsessi osaks on üks pagana raske ülesanne.

„Café Lehmitz“ on üldse üks huvipakkuv seeria. Sellest on tehtud fotoraamat(uid), klassikalisi fotonäitusi, pilt sellest seeriast on jõudnud Tom Waitsi albumi „Rain Dogs“ kaanele, nüüd siis ka negatiivide kontaktlehtedest näitus. See kõik on nähtav pool.

Vähem nähtavam pool on näitus, millest on videos juttu. Ehk „Café Lehmitzi“ esimene näitus, mis toimus sealsamas baaris. Näitus, kus oli väljas pea 350 fotot ja mis oli vägagi omapärase ülesehitusega: kõik need, kes ennast fotol ära tundsid võisid võtta oma foto mälestuseks näituselt kaasa. Selle tõttu oli ka näitus üsna lühiajaline: kui mu mälu mind ei peta, siis kolm päeva. Aga selle näituse tähtis aspekt on formaat, midagi, mis tasub endale kõrva taha panna. Ja see formaat viib meid ka järgmise mõtte või õppetunnini.

Anders Petersen, Wolfgang Tillmans, Annika Haas või David Bailey on töötanud meeletult selle nimel, et saavutada pildistatavaga (või siis keskkonnaga) kontakt.

Kontakt. Ehk siis kontakt pildistatavatega. Foto on andestamatu meedium, eriti fotograafia see osa, mis hõlmab inimese pildistamist. Jah, on väga romantiline mõelda sellest, et jäädvustatakse mingi hetk ajas, kuid unustatakse ära selle teine, tumedam pool. See hetk jäädvustub fotol igaveseks. Erinevalt filmist, kus uus kaader tuleb peale, on foto ainult see üks kaader. Kaader, mida saab vaadata tunde, kui selleks tekib vaatajal huvi või vajadus. Tänu sellele tuleb välja fotograafi ja fotografeeritava side või siis selle puudumine. Ideaalis tahab fotograaf olla pildistatavaga nii-öelda oma inimene. Selle saavutamine võtab aga parasjagu aega.

Kontakt inimese, pildistatavaga ei seisne lihtsalt selles, et ta vaatab kaamera poole, see ei ole saavutatav veerandtunniga. Ükskõik, mida Facebooki portreesessiooni reklaamides ka ei üritata väita. Ma tahan vaatajana seda kontakti kogeda. Siin peitubki peamine probleem, mis mul on praegusel ajal paljude (portree)fotodega – need on liiga pealiskaudsed. Ma lihtsalt jälestan kiirsessiooni pilte, kus pildilt vaatab vastu vaid pildistatava ärevus.

„Café Lehmitzi“ seeria puhul saab rääkida kolmest aastast: 1967–1970. Peterseni enda lemmikpilt, mille ta videos ka esile toob, on tehtud 1970. aastal ehk selle perioodi lõpus.

Petersen ei ole erand ja see teave ei ole ka hästi hoitud saladus. Pigem on see midagi, millest korduvalt on mööda vaadatud. Vahet pole, kas rääkida Wolfgang Tillmansi fotodest, Annika Haasi projektidest või David Bailey portreedest. Neid kõiki ühendab see, et fotograafid on töötanud meeletult selle nimel, et saavutada pildistatavaga (või siis keskkonnaga) kontakt ja olla oma. Sellele on kulutatud nii palju aega, kui parasjagu on tarvis olnud.

Ka eelmainitud „Café Lehmitzi“ esimene näitus on kontakti üks vorme. See on sideme kinnitamine pildistatavaga. Pildistatu sidumine lõpptulemusega, tugevama isikliku sideme loomisega. Rääkimata siis täiesti erilisest (näituse)kogemuse pakkumisest pildistatavale.

Õpi nägema tähtsat, ära karda ja anna endale aega. Olen juba nähtavast ja nähtamatust kirjutanud, aga on üks nüanss veel, millele tahan selle näituse puhul tähelepanu juhtida.

Miks ma siin üldse targutan? Mille pagana pärast leian, et see näitus võiks olla kohustuslik alustavatele fotograafidele või fototudengitele?

Tasub mõelda, millisest näitusest üldse käib jutt. Või täpsemalt, kelle näitusest käib jutt. Kas tegemist on ikka kuulsa Rootsi fotograafiga, kelle põu on näitustest ja fotoraamatutest pungil? Kelle puhul kuulsusesära pimestab ja reklaamivaht tungib silma ja kõrva, peites ära tähtsama.

Tegemist on sisuliselt tudenginäitusega või siis, kui kellelegi nii sobib paremini, fotograafi näitusega, kes tollal õppis fotograafiat. 1967. aastal oli Anders Petersen 23 aastat vana ja ei olnud kuulus. Just selle pilguga tasubki seda näitust vaadata. Vaadata seda kui kaasüliõpilase töid ja selle kõrval mõelda, kui palju või vähe on vaja selleks, et teha üks korralik fotoseeria. Nendesse piltidesse tasub süveneda. Protsess, sealhulgas valikuprotsess on vaataja silme ette lahti laotatud. Tasub kuulata ja vaadata videot, see aitab mõista tausta ja muu seas ka töömeetodeid.

Nii lähedale ei lasta alati mitte isegi oma kaasüliõpilasi, selline võimalus on kasulik ära kasutada. Selle asemel et mõelda välja vabandusi, miks tänapäeval ei saa sellist seeriat teha, tuleks mõelda sellele, kas nüüdne tööpanus on ikka sama suur.

Karta pole mitte mingil juhul vaja, sest Petersen ei ole erand. Ta ei sündinud fotograafiks, fotograafiks kujunemise taga on töö: see, mida sisse paned, selle ka välja võtad. Saan aru, et elus mängivad tihti rolli õnn ja juhused, aga konkreetse näite puhul on selge, et siis on tegemist fotograafi enda panusega ja tulemus on igati ära teenitud. Kui palju on kõigil meil olnud häid ideid, mis on jäänud vabanduse „teeks, kui …“ koorma alla? Minu nõuanne: anna endale aega mitte ainult projekti pikkuse mõttes, vaid üldisemalt, ära paanitse! Petersen pildistas Lehmitzi baari neli aastat, fotoraamat sellest ilmus alles 1978. aastal ehk kaheksa aastat hiljem. Kõik ei pruugi juhtuda homme, mõni asi võib jääda ülehomsesse.

Olen väga tänulik, et lõpuks ometi on jõudnud Tallinna Fotografiskasse ka fotograafiaõppuri näitus. Mis siis, et viiskümmend aastat hiljem. On lootus, et järgmised jõuavad ehk kiiremini.

 

 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht