Annus päikeselist Austraaliat

Jarmo Kauge

Austraalia arhitektuur = progressiivne modernism = dünaamiline, kohandumisvõimeline, keskkonnasäästlik arhitektuur. Ernst Kesa üks südamelähedasemaid projekte, valminud kolmekümnendate lõpus. Praegu asub siin puhkekeskus Valkla rand. Renoveeritud, kuid ümberehitatud katusekorrusega. Foto: Eesti Arhitektuurimuuseum

Sügis Eesti arhitektuurimuuseumis algas kahe ülevaatliku näitusega, ühenduslüliks Roheline Mander maakera kuklapoolel. Berliinist on Rotermanni soolalattu jõudnud Saksa arhitektuurikeskuse koostatud efektse kujundusega ülevaade Austraalia viimaste aastate tähelepanuväärsemast elamuarhitektuurist, galeriikorrusel on tutvumiseks Anne Lassi kureeritud pilguheit Ernst Kesa loomingule nii Eestis kui Austraalias.

Sõnapaariga „Austraalia arhitektuur” kipub tihtilugu seostuma üksnes kuulus Sydney ooperihoone oma säravvalgete marmorpurjedega, paremal juhul ehk meenub ka eriskummalise ilmega parlamendihoone pealinnas Canberras. Taanlase Jørn Utzoni ja itaallase Romaldo Giurgola projekteeritud ehitistest on saanud kahtlemata ikoonilised maamärgid, paraku on aga tegemist imporditud arhitektuuriga, millel on kohalike traditsioonidega vähe pistmist.

Austraalia tänase arhitektuuri juured on 1950ndais, kui sealsete arhitektide loomingus hakkasid ilmnema rahvusvahelisest modernismist lähtuvad, mitmesugused käsitluslaadid, interpreteeringud või edasiarendused. Et pindalalt Euroopaga võrreldavas Austraalias leidub kõikvõimalikke maastiku, eluslooduse ning kliima poolest erinevaid piirkondi, sai sellest justkui modernistliku arhitektuuri katselabor, kus igas asukohas sündis sealsetest tingimustest lähtuv projekt. Tekkinud segasumma hõlmamiseks on austraallased võtnud kasutusele mõiste „progressiivne modernism”. Laias laastus kujutab see dünaamilist, erakordse kohanemisvõimega arhitektuuri, mille puhul on peaaegu alati tähtsal kohal kompromissitu sidusus ümbrusega ning (keskkonna)säästlikkus (loomulik ventilatsioon, päikesesoojuse ja -valguse maksimaalne ärakasutamine, taimestiku säilitamine krundil jne).

Austraalia arhitektuuri heterogeensus avaldub ilmekalt ka näitusel. Ligi 50 projekti on jaotatud kuude temaatilisse gruppi, kus tulevad esile kaasaegse arhitektuuri eri tahud. Et näituse külastaja Austraalia eluolule võimalikult lähedale tuua, koosneb ekspositsioon vaid elamuprojektidest, alustades pisikestest eramutest idüllilises looduses ning lõpetades maailma ühe kõrgema elamu, Eureka torniga Melbourne’i kesklinnas.

Austraalia kaasaegse elamuarhitektuuri ülevaatega haakub Teise maailmasõja järel Austraaliasse emigreerunud Eesti arhitekti Ernst Kesa loomingu näitus.

Brno tehnikaülikoolis kõrghariduse omandanud Kesa tõstis siinses arhitektuuriavalikkuses pead juba üsna noorelt. Koostöös vanema ja kogenuma Alar Kotliga suudeti 1937. aastal esikoht korjata nii Vabaduse väljaku ruumilise kujundamise võistluselt kui ka Tallinna keskhaigla konkursilt, lisaks pälviti teine preemia uue raekoja projekti eest. Olgugi et Kesa ja Kotli olid küllaltki erineva koolitusega arhitektid – Kesa oli saanud Brnos Bauhausi põhimõtetest lähtuva hariduse, Kotli oli aga kümmekond aastat varem lõpetanud konservatiivse õpetusega Danzigi tehnikaülikooli –, laabus koostöö edukalt. Siiski avaldub tollastes projektides esinduslikkust taotleva Kotli käekirja selgelt esiletükkiv mõju, ning õigustatult, nagu Kesa on hiljem meenutanud. Nii ehib suurejoonelist Vabaduse platsi projekti kõrge sammas võiduka ratsamonumendiga, uue, ajastukohase üldilmega raekoja kõrgmahtu ilmestavad aga kaks historitsistlikku torni, mis tollase ajakirjanduse sõnul näisid ülejäänud hoonega võrreldes olevat hoopis teisest ooperist. Olgu mainitud, et samal perioodil valmisid Alar Kotlil valutult miljöösse sulanduvad barokliku ilmega presidendi kantseleihoone Kadriorus ning Toompea lossi tiibhoone koos lossiaia ja tugimüüriga. Kesa on meenutanud, kuidas pidi üliõpilasena esimese tööna Kotli alluvuses tema korteri põrandal joonestama üks ühele mõõdus Toompea aia väravat.

Paraku peab nentima, et Kesa tee kuulsuseni jäi Eestis poolikuks. Realiseerumiseni jõudsid vaid mõningad ideed. Suurejoonelisemad projektid eesotsas eelmainitud võidutöödega, kuid ka näiteks Draamateatri ümberehitus ning mitmed koolihooned, jäid eelkõige kolmekümnendate lõpu pineva poliitilise olukorra ja algava sõja tõttu valmimata. Kesa suurimaks valminud tööks Eestis jäi üürikese elueaga kodumajanduskooli hoone Oru-Männikul: see hävis sõjamöllus vaid viis aastat pärast valmimist. Hävinud on ka Marie Underile ja Artur Adsonile projekteeritud kaugele eenduva katuse ning kurioossete tugisammastega suvila Vääna-Jõesuus. Suurima innu ja põhjalikkusega pühendus Kesa kolme suvila projekteerimisele Valklasse Harjumaa rannikul. 1988. aasta kirjas Mart Kalmule avaldas Kesa lootust, et kolmekümnendate viimastel aastatel ehitatud ning üpris arhailise ilmega suvilatest võiksid veel vähemalt varemedki alles olla. Õnneks on suvilad tänaseni olemas. Kaks tükki, mitte just kiiduväärses seisukorras, on eraomanduses, kolmas, Piiroja suvila, on aga üpris lugupidamatult renoveeritud, praegu tegutseb seal puhkekeskus Valkla Rand.

Nii nagu ligikaudu pool toonasest kohalikust arhitektkonnast ilmasõja eel või ajal Eestist lahkus, tegi seda ka Ernst Kesa. Ettekäändega Brnos edasi õppida läks ta esialgu Tšehhoslovakkiasse ning maandus lõpuks 1947. aastal Austraalias. Mandririiki saabudes võeti temalt kui inglise keelt valdavalt immigrandilt telesse intervjuu, mida õnneliku juhuse läbi juhtus nägema tollane teenekas arhitekt Leslie M. Perrott. Et Perrott oli vaimustuses Tšehhoslovakkia arhitektuuri kõrgest tasemest, tahtis ta seal hariduse saanud noormehe kohe oma büroosse tööle võtta. Kesa aga oli sõlminud lepingu immigratsiooniministeeriumi vastuvõtulaagris köökide projekteerijana, mistõttu Perrotti büroosse sai Kesa minna alles paari aasta pärast.

1966. aastaks tõusis Kesa asutuse osanikuks, büroo nimeks sai Perrott, Lyon, Timlock & Kesa (PLTK). Ajaga kasvas see üheks Austraalia suuremaks ning prestiižsemaks arhitektuuribürooks. Kesa kahekümne viie büroole pühendatud aasta jooksul kogunes PLTK-le tellimusi tervelt tuhande ümber, millest realiseerus ligikaudu veerand. Tema juhtimisel projekteeritud ehitistest väärivad ehk enim tähelepanu Travelodge’i hotellid Fidži saarel Suvas ja Melbourne’is, samuti Melbourne’i 17-korruseline bürootorn (50 Queen Street ning tänaseks kaitse alla võetud 50-korruseline Nauru maja. Viimase, tollal Melbourne’i kõrgeima hoone lasi endale ehitada Mikroneesia pisike, Lasnamäestki väiksema pindalaga Nauru vabariik oma kunagise jõukuse tipul seitsmekümnendail. 1977. aastal oli torn Melbourne’i kõrgeim ehitis, kusjuures kaugele ei jäänud ka kogu Austraalia rekordkõrgus. Uhke pilvelõhkuja oli Kesale viimaseks projektiks: end kahel mandril tõestanud mees jäi enne torni valmimist pensionile. PLTK jätkab täna nime all Perrott, Lyon, Mathieson.

1992. aastal sünnimaad külastades kinkis Kesa Eesti arhitektuurimuuseumile hulga projekte ja fotosid, mis said Ernst Kesa isikufondi aluseks. Enne surma 1994. aastal annetas Kesa suure summa Eesti Rahvuskultuuri Fondile eesmärgiga toetada Eesti arhitektuuri uurimist ja jäädvustamist.