Avastatud klaas

Kai Lobjakas

Rahvusvaheline klaasiüliõpilaste näitus “Avastusretk” Kullo galeriis kuni 19. V.  

Kullo galerii klaasinäitus on klaasiharidust pakkuvate koolide suurejoonelise ürituste sarja osa. Arusaadavalt on erialasiseselt oluline olla kursis teiste tegemiste ja suundumusega, tingib selle siis lihtsalt huvi, enese positsioneerimise vajadus või midagi muud. “Meeting Point I – Tallinn” raames avati sellesse kunstiakadeemia klaasiosakonna initsieeritud võrgustikku liitunud koolide klaasieriala üliõpilaste näitus “Discovery” ehk “Avastusreis”, mis toob kokku Euroopas õppivate tudengite tööd.

Esmapilgul on tegu selgepiirilise kogumiga, kus kõigi tööde puhul on lähtepunktiks klaas, seega materjalikesksus, ja kus kõik autorid on üliõpilastena samas positsioonis. Näituse pealkiri ja selle taga peituv kontseptsioon avavad töödele võimalikult laia pinna, pakkudes avastusi nii valiku tegijatele (korraldajad), autoritele (kunstnikud) kui ka maksimaalselt avara pildi koondumist vaatajale. Siinkohal võiks kontseptsiooni vajaduse isegi kahtluse alla seada; koolide suundumuste(rohkuse) ja võimaluste ning erialakesksete arengusuundade näitamine ning nende toel koosluste loomine oleks olnud samuti täiesti põhjendatud. Kujunenud võrdluspilt moodustub ju tavatust ja mitmekülgsest valikust, kus kohtuvad geograafiliselt kirju seltskond ja mitmesugused materjali- ning teemakäsitlused.

Kullo galerii kodanikuelamu eksponeerimispinna spetsiifikast tulenevalt on selle ruume täitev näitus paratamatult jaotatud tinglikeks osadeks, igaüht saadab katke avastusrändaja kujuteldavast päevikust. Näituse kontseptsiooni toetavatele anonüümsetele tsitaatidele sekundeerivad autorite kommentaarid, kus kunstnikud selgitavad oma mõttekäiku, tänu millele avaneb tööde taust ehk avastusretkede põhjendus täpsemalt. Kuna esindatud koolide taust ja ilmselt ka töödele eelnenud ülesannete püstitus erinevad suuresti, siis ei teki kõnekaid dialooge nende vahel kuigivõrd. Pigem jääb prevaleerima suur hulk lähenemisi klaasile kui materjalile ja selle avarad kasutusmeetodid. Ja see on väga hea. Nende võimalike “teeotsade” väljatoomist võibki pidada selle näituse üheks peamiseks ja kindlasti täidetud eesmärgiks.

Kogu variatsioonirohkuse juures eristuvad siiski mitmed selged käsitlused ja lähtepunktid. Palju tegeletakse lihtsalt vormiküsimuse ja dekoratiivsusega; nii vormi otsimise kui selle mugandamisega, äraspidiste lahenduste pakkumisega. Tsentrist väljas joogiklaaside (Nina Westman) ja munakujulise kupaosa ning kõrreauguga pokaalide (Barbara Jagadics) ning supitirina siluetti kordava anuma (Anna Berglund) kõrval on mõjuvaid ausalt vormile keskendunud töid mitmelt Halle kunstiülikooli ja Londoni kuningliku kunstikolledži tudengilt. Erakordselt veenva tööna eristuvad Heike Brachlowi massiivsest pruunist klaasist nurga all seisvad ja seetõttu hõljuvalt mõjuvad silindrid “Puuduta”, mis kergemagi kontakti juures kõikuma löövad, tehes seda absoluutselt stabiilselt. Meeldiva üllatuse valmistab üks näituse väheseid installatiivseid töid. Ave Maseri “Maandumine” on tillukestest langevarjuritest ja erivärvilistest langevarjudest koosnev kompositsioon, mis täidab ruumi õhulise konstruktsioonina ja annab seinale valgustatud varjuna tööle ka graafiliselt, isegi tekstiilselt mõjuva mõõtme.

Loomulikult liigutakse ka ehtemaastikul. Alvar Aalto vaasivormidest tuletatud sõrmuste (Susan Liebold) ja tuhmmustade klaaskorallide (Liisi Junolainen) kõrval pakub valikut ehete modifikatsioone ehk mängu ehte kui kaunistuse ja ehte kui keha täiendusega (hambad, sõrm-sõrmus) näiteks Gisela Karlestedt.

Ei saa kuidagi mainimata jätta, et kujundus teeb mõnele tööle liiga. On tahetud kasutada põnevate ruumide kõiki pakutavaid võimalusi, kuid kohatine valgustuse ja paigutuse valik mõnes paljudest võimalikest orvadest või aknalaual paneb mitmed tööd keerulisse olukorda. need jäävad peaaegu tähelepanuta või mõjuvad unustatuna. Võib-olla ootavad avastamist?

Eesti kunstiakadeemia klaasiosakonna initsiatiiv Mare Saare ja Tiina Sarapu ühistööna on äärmiselt tänuväärne. Anda eesti professionaalse klaasikunsti 70. sünnipäeva-aastal midagi enamat kui vaid kuiv koolidevaheline ümarlaud, mis oleks vabalt võinud formaadina valituks osutuda, on suur pingutus ja igati õnnestunud. “Mõned avastused muudavad maailma. Vähemalt kellegi oma” on üks näitust saatvatest tsitaatidest. Ma usun, et see näitus tõestab veenvalt klaasi võimalusi nii Eestis kui kogu maailmas ja toimib oma eklektilisuses kutsuva ja eriala väärtust tõstva ideelavana.