Copy & paste

Andreas Trossek

   

Vaade Kristin Kalamehe “Intensiivravi” palatisse

 läbi galerii akna. 

Vaade Tiit Soku “Alter Egode Agentuuri”. elin kard

 

Tiit Soku ruuminstallatsioon “Alter Egode Agentuur” Tallinna Linnagaleriis 27. I – 4. III ja Kristin Kalamehe näitus “Intensiivravi”, mis oli 24. I – 4. II vaadatav läbi Hobusepea galerii akende ja 5. II ka galeriis.

 

Keskaegse Tallinna tänaseks lagunenud linnamüüride vahel on viimasel ajal toimunud kaks nooremapoolsete eesti kunstnike korraldatud näitust. Kumbagi pole kirjutavas pressis kajastatud, aga see pole muidugi kunstnike või kellegi teise “süü”, kuivõrd loomulik tagajärg üldise infokülluse tingimustes elamisele (ja neil näitustel ei käinud kohalike maitsejüngrite rõõmuks ilmselt kuigi suuri rahvamasse, sest aega ei ole kellelgi liiga palju, ja mul ei ole ka praegu aega seda kunstijuttu kirjutada, tegelikult).

Kuna omavahel ei olnud need näitused eriti seotud, siis puudub vajadus edasiste kunstlike paralleelide tõmbamiseks. Siiski tundus, et mõlema näituse struktuur, nende sisemine ülesehitus on kantud mingist teatavast tülgastusest selle kohaliku “kunstimaailma” (loe: tuhatkond inimest oma igierinevate ja igiinimlike väärtushinnangutega) toimimisskeemide vastu. Duo Tiit Sokk mängis selle välja juba oma geniaalse pressiteate tekstiga, mida kavatsen järgnevalt miksida “lõika ja kleebi” meetodil Kristin Kalamehe näituse “Intensiivravi” pressitekstiga. Ka Soku ruumiinstallatsioon oli omalaadne viimaste aastate Kunstihoone kriitikusõbraliku nüüdiskunsti  copy&paste (isiklik lemmik: uksed ei kuhugi), soovides kõnetada ilmselt tervet ajupesumasinas viibivat ühiskonda korraga, jälgitagu selleks vaid reklaami. Kalamehe projekt, mida sai vaadata poolteise nädala jagu hoopiski galerii aknast ja mis avati publikule päeval, mil “näitus” faktiliselt suleti, tundus seevastu olevat midagi isiklikumat, sõna otseses mõttes adresseeritumat (näiteks sulle, kallis lugeja). Sisuliselt moodustas kogu näituse kunstniku järgi valatud nukk, kes lamas haigevoodis. Et mul ei ole aga antud hetkel aja- ega ajuressurssi kummagi projektiga sügavamalt suhestuda, jätkan lubatud väljavõtetega pressitekstidest (need lihtsalt on head ja väärivad tsiteerimist). Kas sina juba käisid viimase kahe nädala jooksul kunstinäitusel?

Tiit Sokk sünnitati kahe kunstnikust ema (Marili Soku ja Ulvi Tiidu) poolt Tallinnas 1999. aasta kevadel EKA fotokateedri diivanile. Sünnitus oli kerge. Tiit hakkas kohe käima ja kunstist rääkima ja proovis ruumist jalga lasta. Umbes kuue tunni jooksul sirgus temast ebamäärases vanuses umbes 30-aastane pikk blond vuntsidega mees, kelle suurimaks kireks kunst.

Esimese asjana smugeldas Tiit ennast Rael Arteli korraldatud “Tingimisi olemas, tingimisi olematu” ühisnäitusele. Tiidul oli rahva seas suur menu. Sellest peale hakkas Raeli karjäär ülesmäge minema.

Näituse autor on Kristin Kalamees (1978) ja õnnesoove saab kunstnikule edastada näituse viimasel päeval. Kunstnik on alati ravitseja. Ta näeb rohkem ja peab sellele vastu pidama. Ta peab alati olema valmis looma ja seeläbi ravima igaüht. Valimata haigust, valimata haigeid, võtmata raha. Ta peab alati kuskil galeriis olemas olema, rippuma kellegi seinal, koguma tolmu kellegi toanurgas – et sel hetkel, kui haige teda vajab, saaks toimuda ravimisakt.

Rahvast tuli lausa bussitäite kaupa nii Tartust kui Narvast. Seda näitust saabki pidada Tiidu tähelennu alguseks ning pakkumistel ei nähtud enam lõppu – Tiit osales mitmetel ühisnäitustel nii kodu- kui välismaal. Kus iganes Tiit ei osalend, igal pool tõusis kunsti populaarsus ning näiteks “Artgendast” sai Hamburgis lõpuks ometi rahvusvaheliselt tunnustatud triennaal. Tundus, et kunstil pole enam piire. Järgmiseks osales ta 2003 toimunud yhisnäitusel “Meeting place”. Sellest sai murdepunkt – söömaorgiate ja pidude tagajärjel pettus ta kuraatorites ja kunstnikes. Ta ei leidnud enam mõtet ning tõmbus endasse.

Ta on üksi. Haiged ei ole võrdsed partnerid, neist ei ole tuge ega vastast. Ravija peab otsima neid, kes teda elus hoiaksid, mujalt. Ta on ise enda arst. Intensiivravi periood paneb inimese välismaailma eest suletud keskkonda. Ravija taastumise ajal peavad patsiendid ja külastajad ise hakkama saama, olema ka ise mõnda aega enda arstid.

Efektselt ning niisama järsku, nagu ta oli tulnud, kadus ta ootamatult mitmeks aastaks Tallinnast ning kunstimaailma areenilt. Raeli karjäär peatus. Decol tulid rasked ajad. Nii mõnedki galeriid lõpetasid oma tegevuse ja Vaala  galeriil tuli kolida vanalinnast kaugele äärelinna.

Igaüks on haige olnud. Me ravime inimesi enda ümber iga päev: murtud südant, madalat enesehinnangut, väikest sissetulekut, halba välimust. Pidevalt tuleb kedagi masseerida, poputada, veenda, soojendada, elus hoida. Mida parem on ravitseja, seda enesestmõistetavamalt ja rohkem temalt üleloomulikke võimeid nõutakse. Kuni ravimine muutub ühesuunaliseks.

Tiidul polnud valikut. Sellest sai Tiidu niinimetatud “kadunud must periood”. Pagulaseelu ei sobinud siiski Tiidule ja ta tundis, et peab naasma kodumaale, ning hakkas ette valmistama kodureisi ning isikunäitust. Aeg oli küps. Saatuse irooniana läksid 58 000 “musta perioodi” jooksul tehtud tööd 2002.  aasta sügisel Itaalia rannikul aset leidnud laevakatastroofi käigus põhja ning hävisid. Muuhulgas hukkus 357 inimest. Kuna Tiit polnud jõudnud oma töid veel dokumenteerida, siis sellest perioodist pole midagi säilinud. Tiidul õnnestus katastroofist eluga pääseda ning tervelt, kuid murtult kodumaale naasta. Saatuse kiuste hakkas ta uuesti tööle. Kõik on jälle hästi. Kunstimaailmas on jälle kevad.