Ei ole mõtet lõhkuda midagi, mis toimib

Stacey Koosel: „ Toimetajana ei saa ma lähtuda ainult endast, see ei ole Stacey ajakiri. Ma väljendan eelkõige institutsioonide huve.“

REET VARBLANE

Järgmisel aastal täitub kunstiajakirjal Estonian Art kakskümmend aastat. Algusest peale on seda välja andnud Eesti Instituut ning nagu ingliskeelne pealkirigi osutab, on tegemist rahvus­vahelisele areenile suunatud väljaandega. Estonian Art ei ole Eesti Instituudi suveniir, küll aga on ajakirjale algusest peale olnud üsna kindlad ootused. Estonian Arti on toimetanud Karel Zova, Eero Epner ja Liina Siib, oktoobris ilmuv number on juba uue toimetaja Stacey Kooseli kokku pandud. Ajakirja kolleegiumisse kuuluvad Eero Epner, Marten Esko, Karlo Funk, Kati Ilves, Elin Kard, Andres Kurg, Kadri Laas, Piret Lindpere, Rebeka Põldsam ja Taaniel Raudsepp. Uuest numbrist alates kujundavad ajakirja Sandra Kossorotova ja Aadam Kaarma.

Millisena uue toimetajana Estonian Arti näete? Kas see on pigem nagu Eesti kunsti talletav varamu või peaks ajakiri ka ise algatama huvitavaid arutlusi, tõstatama teemasid, kust võiks saada alguse mõni uus kunstisuundumus?

Stacey Koosel: Minu akadeemiline huvi on olnud seotud dokumenteerimisega ehk siis sellega, millel on argipäevane tähendus. Ajakirja mõttes kindlasti eelkõige suundumuste üleskorjamine, säilitamine, lahtimõtestamine. Nende hulgas ka selliste, mida võib-olla pole veel osatud märgata.

Kuraatoritöös (iseäranis koostöös Eesti Instituudiga) on Estonian Artist suur abi olnud. Välismaal olen just selle toel saanud tekitada oma projektile laiema konteksti. Hiljuti kuulsin Kiasma kuraatorilt Kati Kivinenilt, et kui tema tahab teada, mis parajasti Eesti kunstis toimub, siis võtab ta Estonian Arti. Ajakiri on ka Kiasma raamatukogus olemas.

Kas kavatsete senist kurssi jätkata või tahate midagi muuta?

Estonian Arti lugejad on praegu üsna rahul, sest asjad on õiges vahekorras: ajakirja on juhatanud sisse kaasaegse kunsti mõne suundumuse pikem käsitlus, aga ikka on vaatluse all olnud ka kunstiajalugu. Lisaks visuaalsele kunstile leiab sealt disaini ja arhitektuuri. Kui vaadata tagasi Eesti kunsti viimasele kahekümnele aastale, siis saab Estonian Arti numbrite põhjal kokku panna ilusa kunstiajaloo, see ajakiri on toiminud ka omamoodi arhiivina. Toimetajana tahan jätkata Eesti kunsti tutvustamist rahvusvahelisel kunstiturul, teha Eesti kunstiväljal toimuv kättesaadavaks, aga anda sellele ka sügavus, luua kontekst. Ka Eesti oma inimesed loevad Estonian Arti, nad võtavad seda ajakirja kui enda oma, mida tehakse neile ja nende pärast. Seepärast tahan, et see ajakiri kõnetaks neid ka edaspidi, et seal oleks midagi, mis ei ole huvitav ainult väljapoole.

Juulikuus valmis meil uus kodulehekülg, seal on väljas paar viimast numbrit, aga seal saab aimu ka uuest, septembris ilmuvast ajakirjast. Loodan, et kodulehekülje kaudu hakkab järjest rohkem inimesi jõudma selleni, mis meil Eesti kunstis on just praegu kõige aktuaalsem.

Estonian Arti ülesehitus tuletab meelde meie teist kunstiajakirja Kunst.ee. Kas seda hirmu ei ole, et nad liialt kattuvad? Kellele on teie arvates Kunst.ee mõeldud?

Olen lugenud Kunsti esimesi numbreid, kui see ilmus veel almanahhina. Esimest korda kirjutati Veneetsia biennaalist juba 1956. aastal. Viis, kuidas siis Lääne kunstist kirjutati, mõjub täna ajast ja arust. Aga see oli väga huvitav propaganda. Tekst oli kriitiline, kuid illustreerivad pildid rääkisid midagi muud.

Ma ei usu, et Estonian Art ja Kunst.ee katavad täpselt sama territooriumi. Kunst.ee teab paremini kunstnike ja kunstiväljal tegutsejate, st siseringi huvi ja vajadusi ning lähtub sellest. See on introspektiivsem ja seetõttu ei paku alati huvi väljapoole ehk siis neile, kes tahavad saada esmast või üldisemat teavet selle kohta, mis siinses kunstis toimub. Estonian Art ei kajasta mitte niivõrd siinset kunstielu, vaid peab eelkõige pakkuma sellele konteksti, panema siinsed kunstinähtused suuremasse pilti. Olin hiljaaegu Helsingis ja rääkisin Soome kunstiakadeemias kunsti ja kureerimist õppivatele tudengitele Eesti kunstist. EKKM ei öelnud neile mitte midagi, nad ei olnud seal kunagi käinud, ei olnud sellest midagi kuulnud. See on kummaline, et Helsingi kunstikoolis ei teata mitte midagi sellisest kunstiinstitutsioonist nagu EKKM. Kunst.ee lugejad teavad, mis on EKKM, nad on sealsetel näitustel käinud, nad tahavad sügavamat analüüsi. Estonian Arti lugejatele peab esmalt tutvustama, mis meie kunsti­väljal üldse toimub.

Kas praegu, kui huviline saab internetist peaaegu kogu teabe kätte, on üldse vaja informatiivset väljaannet?

Siiski on, sest kui olen rääkinud meie lähemate naabrite, lätlaste ja soomlastega, siis nad tihtipeale ei tea Eesti kunstist ja kunstielust peaaegu mitte midagi.

Vaatamata postinterneti ajastule, elame ikka isoleeritult. Tutvustav tasand on lausa hädavajalik.

Kui aga võrrelda Estonian Arti ja Kunst.ee viimaseid numbreid ja seal käsitletud teemasid, siis need kipuvad siiski üleliia kattuma: pikemalt on juttu olnud Veneetsia biennaalist, Köler Prize’ist. Estonian Art ilmub kaks korda aastas ja ega see just ülearu mahukas ka ei ole – umbes 44–46 lehekülge. Kunstiväljaanne vajab pilte, mis tähendab, et te peate väga hoolikalt valima, millest kirjutada, milliseid kunstnikke, nähtusi, üritusi tutvustada.

Kuraatorina olen püüdnud alati ennast kurssi viia, millised suundumused valitsevad valitud teemas, nähtuses, meediumis või areaalis. Seda eelkõige kaasaegse kunsti puhul. Ning siis mõtlen nende suundumuste tähenduse üle. Samamoodi olen püüdnud käituda ka toimetajana. Estonian Arti järgmine number on pühendatud Eesti kunstiväljaannetele, neid on viimasel ajal üsna palju juurde tulnud. Näiteks kirjastused ;paranoia või Lugemik on olnud iseäranis aktiivsed uute raamatute väljaandmisel. Selle aasta algul ilmus ka kriitikakogumiku Uus Materjal teine number. Uute väljaannete kõrval vaatleb Maria Jäärats kunstiajalookäsitlusi, mõlemad kunstimuuseumid on üsna ohtralt kunstiraamatuid välja andnud. Vaatluse all on „Eesti kunsti ajaloo“ VI köide. Arhitektuurikülgedel on intervjuu ERMi uue hoone arhitektidega. Juttu tuleb ka noortest disaineritest.

Kui mõelda meie kunstiinstitutsioonide, juba etableerunud, aga ka n-ö rohujuuretasandil tekkinud kunsti­asutuste juhtide peale, siis nad esindavad paljuski küllalt sarnast kunsti­mõistmist ja -eelistusi. Nad on vaiel­damatult väga aktiivsed ning eelkõige kaasaegse kunsti koha pealt tõesti kodus. Aga kuna Eesti kunst ja kunsti­elu on viimase kahekümne aasta jooksul killustunud, kas ei ole ikkagi oht, et Estonian Art ja Kunst.ee jagavad ühte kitsast (vahest küll kõige aktuaalsemat ja ka rahvusvahelisele kunstimaailmale kõige huvitavamat) areaali, ülejäänu jääb aga tähele­panuta?

Ma ei näe selles midagi halba, sest kuigi meie fookus võib kattuda, käsitleme me seda vägagi erinevalt ja oleme leidnud täiesti teistsuguseid vaatepunkte. Rääkisin Kunst.ee toimetaja Andreas Trossekiga ja loodetavasti teeme tulevikus igati koostööd. Neil oli ka Liina Siibi ja Eero Epneri ajal hea koostöö. Mida rohkem millestki räägitakse, seda suurem on kasutegur. Palju hullem on, kui kaasaegse kunsti olulistest nähtustest ei räägita.

Eestis on noore kunstnikuna suhteliselt lihtne tähelepanu ja toetustki saada. Loomulikult peab olema midagi veel ette näidata kui ainult noorus. Kui aga mõtleme vanema, 50 või 60+ põlvkonna peale, siis on pahatihti nii, et kuigi kunstnikul on kogemuste ja staaži kõrval midagi muudki ette näidata, kiputakse teda kergesti kõrvale jätma. Kas ta pole enam nii uudne ja ahvatlev või on asi kogu ühiskonna nooruseihaluses, aga Euroopa rahvastiku vananemise puhul on see üsna veider tendents.

Olen mõelnud, mida need noored kunstnikud hiljem teevad, kui neist on saanud keskmise või isegi vanema põlve tegijad, milliseks nende looming siis kujuneb. Kas nad pälvivad siis samasugust tähelepanu, kas neil on siis samasugused võimalused? Milliseks kujunevad siis maitse ja suundumused, mis on siis trendikas, mis mitte? Praegusel ajal kiputakse väga kiiresti unustama, mida varem on tehtud, isegi hiljutist nüüdiskunsti, varasemast rääkimata. Kumus on vaadata Eesti varajase arvutikunsti näitus. Enamik tolleaegsetest tegijatest on praegu pildilt kadunud, enam ei hoolita sellest, mida siis tehti.

Kas Estonian Art peaks ka jälgima ajalugu või vähemalt seda, mis 1990ndatel meie kunstis oli?

Igal juhul. Estonian Artis on ikka olnud ja saab ka edaspidi olema kunstiajaloo käsitlusi. Siiani on räägitud rohkem 1960ndate ja ka stalinistlikust kunstist, sest seda on näiteks Kumu näitustel uuesti üle vaadatud, tõlgendatud.

Airi Triisberg osutas 29. IV Sirbis meie kunstiinstitutsioonide juhtide n-ö tasalülitumise probleemile: kui nad tegutsesid vabakutseliste kuraatoritena, siis tõstatasid väga teravaid probleeme, asutuse juhtidena on aga muutunud märksa pehmemaks. Kas see on probleem või on see paratamatus, mis käib etableerumisega kaasas? Kuraatorina olete ka teie valinud hästi aktuaalseid teemasid ja vaatenurki. Kuidas läheb see kokku teie toimetajapositsiooniga?

Asutuse juht peab olema teatud mõttes objektiivne: ta ei esinda ainult ennast, oma arusaamu, vaid ikkagi institutsiooni, ka selle ajalugu, sotsiaalseid suundumusi. Juhil peab olema vastutustunne. Olen veendunud, et juht peab kõike seda arvesse võtma ja olema objektiivsem.

Minu akadeemiline, kuraatori- ja toimetajapositsioon on erinevad. Kuraatorina olen rahuldanud oma intellektuaalset uudishimu. Ma võin valida ainult neid kunstnikke, kelle looming mulle isiklikult midagi tähendab. Ma pole hoolinud, kas tegemist on alles tudengi või siis etableerunud kunstnikuga. Ma esitan eelkõige ideed ja selle järgi valin ka kunstnikud. Kuraatorina esindan ainult iseennast. Ka kriitikuna kirjutan sellest, mis on mulle huvitav, kas siis akadeemilises või ka kuraatoritöö mõttes. Toimetajana ei saa ma lähtuda ainult endast, see ei ole Stacey ajakiri. Ma väljendan eelkõige institutsioonide huve.

Estonian Artil on erinevate institutsioonide juhtidest koosnev kolleegium: seal on KKEKi, Kumu, EKA, EKLi galeriide, Tallinna Kunstihoone, EKKMi, EKKAKi esindaja. Nendega koostöös olemegi otsustanud, millised teemad on kõige põletavamad. See on kollektiivne institutsioonipõhine otsus. Sellise otsuse nõrkus on, et kui mõni väga huvitav kunstnik ei tee institutsiooniga koostööd, siis võib ta jääda kõrvale. Estonian Art käsitleb suuremaid suundumusi ja nähtusi, kajastab Eesti kunstivälja institutsionaliseerunud osa. Loodetavasti saavad teised väljaanded nagu Kunst.ee, Müürileht ja Sirp analüüsida teatud diskursusi põhjalikumalt, käsitleda kunsti ka mikrotasandil. Mina järgin Estonian Arti juba aastatega väljatöötatud formaati.

Estonian Art on Eesti Instituudi väljaanne ning kuigi olete igati vaba sellega tegema, mida tahate, on teil ees väljatöötatud standard ning ka tase. Aga kas on mõni kunstiväljaanne, mis on teile tõesti korda läinud, mis on tundunud ideaalina?

Esimesena tuleb mulle ette Liina Siibi koostatud ja toimetatud Estonian Arti viimane number: ta oli suutnud ühele teemale, möödunud Veneetsia biennaali Jaanus Samma projektile leida väga erinevaid lähenemisviise. Hindan väga multikultuurilist lähenemist.

Olen olnud Kanada kunstiajakirja Canadian Art fänn, kus tõesti väga hästi avatakse kunstisuundumisi ja uusi nähtusi. See on kvartaliväljaanne ning seetõttu meenutab paljuski artiklite kogumikku. Selle rahvusvahelise väljaande kõrval on Kanadas peaaegu igas linnas oma väljaanne. Canadian Artist saab kenasti kätte Kanada kunsti ülevaate. Minugi eesmärk on peegeldada Eestit laiemalt, mitte keskenduda ainult Tallinna või Tartu kunstielule.

Millest tunnete Eesti kunstimeedias kõige enam puudust?

Kuna ma olen pärit Kanadast, siis olen harjunud multikultuursuse, paljude vaatenurkade ja häältega, sõna otseses mõttes rahvusvahelisusega. Eesti kunstist võiksid kirjutada ka naabermaade kriitikud, võiks olla välist vaatenurka. Ka väliskuraatorite pilk annab huvitava tulemuse. Mõelgem kasvõi Eugenio Viola peale, kes kureeris Mark Raidpere ja Jaanus Samma näitust. Ainult Eesti enda kriitikute või kuraatorite pilk, arusaam võib suruda meid kitsasse ringi. Väga huvitav oleks lugeda Eesti kohta kelleltki, kellel pole kõige vähemat aimu, mis siin toimub. Kati Kivinen ütles, et Kiasma inimesed jälgivad tõesti tähelepanelikult Eesti kunsti. Kiasma vaate­nurk ei oleks mitte ainult põnev, vaid ka uudne, iseäranis, kui mõelda milliseid projekte nad ise on teinud. Kiasma kogusse osteti Kristina Normani „After War” projekt ja Jaanus Samma „Esimehe lugu”, mõlemad esindasid Eestit Veneetsias.