EKKM korda, mitte kinni!

Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum on oma tegevusega hiilgavalt tõestanud, et ta mitte ainult ei või, vaid lausa peab olema erandlik pretsedent.

REET VARBLANE

Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum (EKKM) on 2006. aastal asutatud eraõiguslik mittetulundusühing ehk isetekkeline mittetulunduslik kunstiasutus, nagu seisab nende veebisaidil. 2017. aastast on EKKM aga kultuuriministeeriumis rahastamise rea peal. Ta saab riigilt osalist tegevustoetust – 30 000 eurot aastas, mis ei kata küll kaugeltki ühe hästi ja aktiivselt tegutseva nüüdiskunsti asutuse kulusid, kuid mis osutab selgelt tõsiasjale, et EKKM ei ole üks paljudest isetekkelistest kunstipaikadest, vaid riik on selle vajalikuks tunnistanud. Teisi sõnu, kuigi tegemist on eraõigusliku mittetulundusühinguga, kannab ka riik tema eest vastutust.

Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi üks asutaja ja juhatuse liige Anders Härm tuletas paar päeva tagasi Facebookis meelde 2016. aasta lõpul EKKMis toimunud kohtumist, kus osalesid riigi poolt kultuuriminister Indrek Saar, kultuuriministeeriumi kantsler ja kunstide asekantsler Hillar Sein ja kunstinõunik Maria-Kristiina Soomre ning linna poolt aselinnapea Mihhail Kõlvart ja Tallinna peaarhitekt Endrik Mänd. Loomulikult ka EKKMi juhatuse liikmed Marten Esko, Anders Härm, Elin Kard, Neeme Külm, Marco Laimre ja Johannes Säre. Arutati plaani, kuidas EKKMi hoone ja selle juures olev taristu renoveerida linna ja riigi ühisel rahastamisel. Anders Härmi meenutamist mööda kujunes konsensus: linn ja riik oleksid jaganud kulud pooleks eeldusel, et EKKM tegutseb selles hoones edasi. Ministeerium ja linn ehk siis Hillar Sein ja Mihhail Kõlvart pidid omavahel edasi suhtlema ning ka EKKMi kursis hoidma.

Nüüd on kolm aastat möödas, renoveerimisplaanist pole kippu ega kõppu, linn, täpsemalt, Tallinna linna sihtasutus Kultuurikatel ütles EKKMile ootamatult üles üürilepingu põhjendusega, et hoone on eluohtlik ja kõige tähtsam on tagada inimeste turvalisus. Nii resoluutsele otsusele eelnes Sihtasutuse Kultuurikatel ja Tallinna linnavalitsuse tellitud ehitusaudit.

Kultuuriministeeriumi kunstide asekantsler Hillar Sein mäletab kohtumist hästi, kuid tema meelest ei siis ega kunagi hiljem ei lepitud kokku ühise investeeringu tegemises.

Hillar Sein on olnud suhtluses Tallinna linna ja Sihtasutuse Kultuurikatel ametnikega ning rõhutanud EKKMi erilist kohta kunstiväljal, samuti uurinud, missugused on linna plaanid Kultuurikatelt ümbritseval territooriumil. Kuigi linna esindajad on nõus EKKMi valdkondliku tähtsusega, ei ole linnalt kinnisvara ega investeeringute küsimuses kultuuriministeeriumile algatust tulnud.

Hillar Sein peab vajalikuks rõhutada: „Eraõigusliku mittetulundusühingu, mille asutajaks ei ole riik ega linn, arendamine on eelkõige ühingu asutajate vastutus. Koostöö avaliku võimuga oma plaanide rahastamiseks on kõigi jaoks võrdselt võimalik, aga ei ministeerium ega linnavalitsus ei saa ühegi iseseisva kodanikuühenduse toimimist täielikult enda kanda võtta.“

Ning olles seda juhtumit nüüd uuesti analüüsinud, peab ta tõdema, et kindlasti oleksid nad saanud ministeeriumilt pakkuda MTÜ-le veel rohkem nõuandeid ja tuge oma huvide eest seismisel.

Vähe tähtis ei ole ka aastate jooksul muuseumihoonesse investeeritud inimenergia, kunstnike füüsiline panus maja korrastamisel, mille ilmse näitena piisab vaadata Sigrid Viiru värvitud pastelltoonides fassaadi.

Paul Kuimet

Kuid ei kultuuriministeerium ega kunstide asekantsler ole pesnud oma käsi puhtaks ega end sellest olukorrast taandanud. Otse vastupidi, Hillar Sein kordab üle, et kultuuriministeerium soovib kindlasti linnaga kohtuda ja arutada võimalikke lahendusi, et mitmekesine kunstielu saaks jätkuda nii kunstnikele kui kunstisõpradele parimal võimalikul viisil: „Kunstielu mitmekesisuseks on vaja toetavat keskkonda. Ministeerium peab väga oluliseks selle keskkonna ja kunstiasutuse säilimist Põhja puiesteel EKKMi senistes, tööstuspärandisse kuuluvates ruumides.“

Ilusad sõnad ja kultuuriministeeriumi moraalne toetus on tore asi, aga mida saab riik, s.t kultuuriministeerium nõustamise kõrval ära teha, et tagada EKKMi edasine tegevus? Ja kui vähegi võimalik, siis ikka praeguses asukohas.

Kultuuriministeeriumi kunstinõunik Maria-Kristiina Soomre: „Nädal pärast EKKMi pressiteadet on edasimineku võimaluste osas veel liiga vähe selget ja liiga palju segast infot. Muuseumi enda kindel soov on jätkata senistes ruumides ja leida võimalus need korda teha nii, et näitusetegevus ei peaks enam olema hooajaline, et ruumid oleksid kõigile võimalikult ligipääsetavad ja loomulikult ka ohutud. Minu andmetel on vanades ruumides jätkamise osas läbirääkimised linnaga ka algamas. Ministeerium toetab seda lahendusvarianti, sest EKKM ei ole lihtsalt näitusemaja, ta on maamärk, mis asub miljöö- ja kultuuriväärtuslikult olulises kohas, kuhu kunstihuvilistel tee juba tuttav. Minule isiklikult ei ole vähe tähtis ka aastate jooksul muuseumihoonesse investeeritud inimenergia, kunstnike füüsiline panus maja arendamisel ja korrastamisel, mille ilmse näitena piisab vaadata Sigrid Viiru värvitud pastelltoonides fassaadi („Esmaspäevast reedeni“, 2019). EKKM-i hoone on kõige muu kõrval ka Eesti kunstiajaloo füüsiline monument.

Kuna linna argumendid rendilepingu lõpetamiseks – aga kõlanud on ka hoone lammutamise mõtteid – on jäänud enam kui segaseks, soovime samuti kohtuda linna esindajatega, et olla kindlad, et parim lahendus leitakse. Kultuuri­ministeeriumi võimalused panustada rahaliselt sõltuvad nii kiire reageerimise korral eelkõige võimaliku lahenduse sisust ja ajakavast. 2020. aasta eelarve raames on kiireid lahendusi väga keeruline pakkuda. Investeeringutoetuse üle saab arutleda alles siis, kui hoone kasutusõiguse küsimused ja ajaraam on linnaga selgeks räägitud. Kindlasti jätkub aga EKKMi tegevuse korraline osaline tegevustoetus.

Saame rääkida kolmepoolsest koostööst, sest selles asjas on peamine osapool MTÜ Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum. Institutsioon (või ka antiinstitutsioon, nagu EKKMi puhul oleks kohasem väljenduda) on ennast tõestanud sisulise tööga, kui esialgsest „eimiskist“ loodi tõsiseltvõetav ja ka rahvusvahelisel kunstiväljal tunnustatud organisatsioon. Institutsiooni juhtimise oluline osa on sisu kõrval ka nii finants- kui ka haldus- ja õigusküsimustega seotud organisatoorne töö ja visiooni loomine, oma huvide eest seismine. Oleme aru saanud, et just viimase osas peaksime edaspidi rohkem püüdma tuge pakkuda, kunstivälja omaalgatusi võimestada ja nõustada. Mul on raske pakkuda praeguses olukorras kolmepoolse koostöö ideaalvarianti – ei õigusliku vormi ega rahastamisskeemina –, sest selle üle ei ole asjaosalised läbi rääkinud. Kui mõelda näidetele, siis nii muuseumi- kui teatrivaldkonnas on riigi ja omavalitsuste koostööst kultuuriasutuste tegevuse toetamisel väga erivormilisi ja -ilmelisi näiteid. Üldjuhul kaasneb pikemaajalise rahastamise kindlustundega ka ühine juriidiline keha – ühemõtteline institutsionaliseerumine –, kuigi näiteks eraetendusasutuste rahastamisest, sealhulgas investeeringute osas, võiks tuua ka erandlikumaid pretsedente (Vaba Lava, Theatrum). Loodan päris siiralt, et rahulik ja asjalik arutelu EKKMi tuleviku üle ei jää seekord liiga pikalt venima ning muuseumi hooaja erakorraline lõpetamine jääb ühekordse ehmatusena pigem tähistama uue etapi algust.“

Sihtasutus Vaba Lava asutati üheksa väiketeatri ühinemisel 2010. aastal, Theatrum 1994. aastal humanitaarinstituudi teatriõppetooli üliõpilaste ja õppejõudude ning vanalinna hariduskolleegiumi teatriprogrammis osalejate poolt. MTÜ Stuudio Theatrum lõpetas küll tegevuse, kuid selle tegevust jätkab 2005. aastal asutatud SA Theatrum. Möödunud aastal avas Theatrum pärast pikka ja põhjalikku renoveerimist uue saali.

Theatrum ja Vaba Lava on Soomre sõnul erandlikud pretsedendid. Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum on oma tegevusega hiilgavalt tõestanud, et ta mitte ainult ei või, vaid lausa peab olema ka erandlik pretsedent.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht