EKKM, mis siis valesti on?

Anneli Porri

Karel Koplimets. Kõik on korras. 2007. taaniel raudsepp Eesti kaasaegse kunsti muuseumis lõppes muuseumi teine ametlik näitus „Midagi on valesti”, kus esinesid Eesti kunstiakadeemia fotograafia eriala III kursuse tudengid ja mille eest võttis, nagu ka esimesel korral, kureeriva vastutuse Marco Laimre. Näitus oli ootuspäraselt sotsiaalne, traagiline, pani kaasa mõtlema ja tundma, osutas ühiskonna vaiksetele valupunktidele. Noored fotograafid rääkisid sotsiaalsetele stereotüüpidele allumatusest (Sigrid Viir), panustasid ühiskonna ebausklikkusele (Kristiina Hansen), visualiseerisid raudkindla nelikmõrva liikluslolluse läbi (üks kõvemaid töid üldse! Karel Koplimets), otsisid vaevumärgatavaid hälbeid argiümbruses (Laura Toots, Krõõt Tarkmeel, Helina Kõrm, Tanel Rannala). Kunstnikud leidsid valesti olevat avalikkusest ja otsisid tasakaalupunkti, kus kõik õige oleks, enda seest.

Kusagil näituse teise kolmandiku peal ma sain aru, et näituse pealkiri ei vasta üldse näituse sisule. Sest sisuliselt oli kõik õigesti. Kunstnikud valdavad kaasaegse kunsti keelt täiesti õigesti, tekitavad õigeid reaktsioone, urgitsevad õigete teemade kallal ja vormistavad selle täiesti õigesti eeskujulikuks ja kontekstitundlikuks näituseks. Mis siis valesti on?

Tundub, et selline skvottiv näitus ei tohiks kasutada stiilipuhast keelt ja veatut grammatikat. Ja üha enam hakkab selginema, et süütu tudenginäituse taga on hoopis keerulisem struktuur, mis tegeleb kaasaegse kunsti avalikkuse ette toomisega, lagunenud maja ja puuduliku infrastruktuuriga näituseruumid on ainult suitsukate selle tõsiseltvõetavusele.

Loomulikult on koos EKKMi tegemise/tekkimisega aktuaalne küsimus institutsiooni kohta, eelkõige kartus, et kui uuele näitusepaigale anda mingi ametlik kuju, takerduvad kõik muidu sujuvad aktsioonid asjaajamisse, hierarhilistesse suhetesse ja ametlikku vastutusse. Institutsioonist kui terminist on saanud deemon, mis nagu laseks olla ainult poolt (seega väga reaktsiooniline ja üldse mitte edumeelne) või vastu (mis peaks siis olema nagu alternatiivne, uuenduslik?). Tegelikult on võimalik selle märgi alt ka päris palju korda kaosesse tekitada, aga seda kõike tasapisi. Ma pigem kasutaksin EKKMi kohta väljendit self organised institution ehk iseorganiseerunud asutus.

Alustuseks on vaja platvormi ja meeskonda, kes on veendunud uute eesmärkide õigsuses, on vaja „kaasaegse kunsti väljal opereerivaid agente”, nagu Laimre on lühikeses intervjuus Eesti Ekspressile sõnastanud. Kasutamata juhuslikke väljendid, arendan sama terminoloogia pealt muuseumi toimimisvisiooni edasi. Kutsudes ennast muuseumiks ja täites kogu omamisega esimese muuseumi nõude (Raul Kelleri valjuhääldi, hetkel deponeeritud Kunstihoone ette), üritab EKKM värvata endale subjektideks neid, kes EKKMi personifitseeritud kultuurilise agendi – ja kelleks ei saa olla muu kui Laimre ise – ideoloogilise kõnetuse ära tunnevad. Käesoleva aasta 8. augustil korraldatud nn kandiline ümarlaud teemal „Mida teha?”, millest Laimre kutsus osa võtma kunstivälja eri sektorites opereerijaid, oli just selline kõnetus. Sel, kas ümarlaua intensiivsete vaidluste jooksul kavandatud plaanid saavad teoks lähemas või kaugemas tulevikus, ei ole tähtust, küll aga on oluline, et neid plaane genereerisid inimesed, kes töötavad ise kindla funktsiooniga institutsioonides.

Niisiis on võimalus EKKMil olla n-ö kollektiivne institutsioon, ühisosa, mis ühendab asutusi, mis igapäevases töös jagavad ühte ja sama huvigruppi vaatajate näol.

Samas töötab agendina ka artefakt ise, maja ruumid ja selles toimuvad näitused-üritused jätkavad passiivsemat ja pidevamat tööd subjektide leidmisel, kes EKKMi kutse ära tunneksid. Ma ei tea, kui palju Laimre kuraatorina või kunstnikud selle peale mõtlesid ja selle nimel töötasid, aga „Midagi on valesti” oli visuaalselt üks kõige ilusamatest näitustest, kujunduslikud võtted töötasid kõik selle kasuks, et tugeva omaruumiga tööd moodustaksid vanas poollagunenud majas kauneid vaateid (Timo Tootsi klotsid ruudulisel põrandal, Krõõt Tarkmeele maikad koorunud värviga seina taustal!). Kuna lihtsalt ilus olemisest ei piisa, oli enamik töid kavandatud interaktiivsena, vaataja pandi sõna otseses mõttes punasest nupust näitust käivitama. Osalus- ja üllatusefekt meelitavad vaatajat veel teist ja kolmandat korda näppu andma, et lõpuks läheks kogu käsi.

Interaktiivsed teosed joonistavad välja väga lihtsa skeemi: tegu toob kaasa mingi tagajärje. Vajutus punasele nupule, klotsid lendavad postamendi pealt maha (Timo Toots), järgmine vajutus ja vaataja sooritab virtuaalse enesetapu (Taaniel Raudsepp), viimane vajutus ja kohvipaks annab vastuse, mida tulevik toob.

Mis peaks olema Eesti kunstimaastikul see punane nupp, millele vajutamine mingi tagajärje tekitab? Kunstiinstitutsioonide ja eelkõige individuaalse aktivismi paljususega on väga lähedal olukord, kus tegu ei tekita mitte mingit tagajärge ega jälge aktiivses mälus, jääb vaid kokkuvõte pressiteatena paaris postiloendis. Kaasaegne kunst eeldab interaktsiooni ja publikule avatust. Ükski kunstnik ei tööta poolteist aastat, et oma isikunäitust ette valmistada, kaasaegne kunst toimib parvedes liikumise meetodil.

Kui suur on võimalus, et EKKMist saab see punane nupp?