Galeriikäik – Düstoopia ja suletud ruumid

MARI-LIIS VANEM

Pandeemia tõttu on Tallinna galeriid ja muuseumid suletud kuni 17. I, Draakoni ja Hobusepea galerii näituse eksponeerimisaega pikendatakse.

Olesja Katšanovskaja-Mündi näitus Tallinna Linnagaleriis „Hetkes olemise jäljed“ 17. I, Maret Olveti näitus „Metsamüüt ja müstiline sõõr“ Vabaduse galeriis 4. – 28. XII 2020, Britta Benno näitus „Ruinenlust Lasna­mäel“ Hobusepeas 25. XI – 14. XII 2020, Erki Kasemetsa näitus „Karl Marx loomariigis“ Draakonis 15. XII 2020 – 9. I, näitus „Murtud sümmeetriad“ Kumus kuni 21. II ja Mall Parise näitus „Lõpmatus“ Hobusepeas 15. XII 2020 – 11. I.

Jaanuari alguses vaatab kunstihuvilistele vastu lukku keeratud Tallinn: näituse- ja kultuuriasutused on pandeemia tõttu valitsuse otsusega 17. jaanuarini suletud. Piirangud ja lukustatus on ka Olesja Katšanovskaja-Mündi isikunäituse „Hetkes olemise jäljed“ mõttelises keskmes. Sellele rõhuvad näituseruumis nii heliinstallatsioon kui ka reljeefsed skulptuurid. Lukustatust võib kogeda lausa kehaliselt: savisse jäetud jäljed mõjuvad igavikku talletunud fossiilidena. Savi on aga materjal, mida saab hõlpsasti voolida. Ka siis, kui paigal seisame, toimub meie kehas ja meeltes pidev liikumine, karantiini lukustatus on siiski vaid näiline.

Praegu on „Hetkes olemise jäljed“ kehad jäetud hääleta, neid saab kogeda vaid distantsilt, läbi suletud akna. Nõnda on aga väljapaneku feministlik sisu võimendunud: naised on piiratud oma sotsiaalse kehaga, sinna kipub kinni jääma ka nende hääl.

Möödaniku ja oleviku õrn puudutus. Vabaduse galerii Maret Olveti näituse „Metsamüüt ja müstiline sõõr“ mõte tuli kunstnikult, kes juhtis alguses ka selle teostamist, kuid kunstniku lahkumise tõttu möödunud suvel sai sellest mälestusväljapanek. Olveti viimane graafikasari kannab pealkirja „Metsamüüt“. Sarja teostest kumab vastu kunstniku igatsus lapsepõlve paikade järele, magus melanhoolia. Kas pole mälestused kurblikult ilusad, nii et möödanik näib alati natuke parem ja kenam kui olevik? Abstraktse ja sümbolirohke graafikaga (taas)lõi Olvet lapsepõlve paksude laante võrdkuju, paiga, kus neid on kõige parem taga igatseda. Näitusel toimis see omamoodi kunstniku mälestushiiena. Saatuse tahtel lisandus näitusele ka müstiline sõõr, mida võimendas kuraatori, Maret Olveti kunstiajaloolasest lapselapse Ragne Kangro esitusviis.

Düstoopiajärgsed düstoopiad. Olveti muredele pakkus omamoodi positiivse lahenduse noor graafik Britta Benno näitusega „Ruinenlust Lasnamäel“, mis on ühtlasi tema doktoritöö loomingulise poole üks osa. Benno teoste arhitektuuri ja looduse sümbioosis on tekkinud maastikud, kus dinosaurused kalpsavad mööda mägesid ja eksootilist taimestikku. Ometi on selles kõiges ka midagi tuttavlikku – Lasnamäe varemed. Kunstniku düstoopiajärgses düstoopias ei ole kohta Niguliste kirikule. Tema varemed on ehk ootamatudki, sest need paigad on alles elu täis, turistile neid veel ei näidata. Kõikjal üle maailma jäävad aga Lasnamäe tüüpi magalad järjest tühjemaks. Need on kui mälestus ajast, millele ei taheta enam silma vaadata.

Britta Benno teosed tähistavad looduse võidukäiku: inimkond on oma elu ära elanud, maailm hakkab tagurpidi liikuma ning väljasurnud liigid ärkavad taas ellu. Tehislik on aga juba praegugi nii kõikehõlmav, et uus, tagasipööratud reaalsus saab leida aset vaid keset Lasnamäe tüüpi keskkonna varemeid. Inimjälg on betoneerinud end kõige selle aluseks. Taasärkamine ja looduse tähtsuse üle mõtlemine oli pandeemia tõttu kehtestatud kevadise eriolukorra ajal ja on ka praegu keskne: ei avastatud ainult massiliselt metsi ja rabasid, vaid ka meedias ringles ohtralt pilte taimedest ja loomadest, kellel on vaja oma kohta ka linnaruumis. Samalaadne elusa ja tehisliku kontrast ilmneb ka Olesja Katšanovskaja-Mündi okstest skulptuurides, millest on kasvanud välja juhtmerägastik.

Loomi ja inimesi eristava piiriga tegeleb ka Erki Kasemets isikunäitusel „Karl Marx loomariigis“. Antropomorfismi ideest kantud näitusel kohtuvad fiktiivses lauamängus lapsepõlv, näärid ja loomad. Loomadel on oma riik, kus valitseb kindel poliitiline kord. Kummaline kontrast tekib Kasemetsa ja Olveti lapsepõlveruumi vahel: Kasemetsa loodud meenutuste maailm on täis esemeid ja inimkonna kangelasi, Olveti õrn graafika on aga lähemal loodusele. Siiski saadavad ka tema loomingus kujutatud metsi sümbolid ja märgid, millel on oma koht sotsiaalsetes konstruktsioonides.

Suletud ruumid. Düstoopiajärgsust rõhutab Britta Benno ka oma teoste tehnika valikuga ning kujutatu ja kujutamisviisi või nägemisviisi (3D) kontrastiga. Ajakulukas ofort ja nukuanimatsioon ei ole ju kõige tavalisem viis kujutamaks tulevikumaailma, mida sageli iseloomustab just kiirus. Düstoopiajärgses düstoopias on aga aega küllalt. Mõte on olemas juba palju varem, kuni kunstniku käsi sellele järele jõuab. Selleks et Britta Benno loodud ruumi tõesti näha, tuleb pähe panna 3D-prillid, sest seda saab kogeda vaid praeguse aja filtri kaudu.

 

3D-prillide abil oleme teiste keskel, aga ka oma eraldatud maailmas – kõik saab võimalikuks ainult meie silmade kaudu. Samamoodi saab 3D-prillidega kogeda ka taani kunstniku Lea Porsageri teost „Cøsmic strike“ ehk „Kosmiline löök“ Kumu näitusel „Murtud sümmeetriad“.

Teadus avab sageli inimsilmale suletud ruume ning koos teadlaste püstitatud küsimuste ja kunstniku abiga saab neid näha ja neist veelgi kaugemale vaadata. Teaduse eesliinil tegutseb CERNi osakestekiirendiga teaduslabor, suur hadronite põrgati: 27kilomeetrise ümbermõõduga tunnelis uuritakse osakesi, mis jäävad inimsilmale nähtamatuks. Kumu näitusel visualiseeritakse kunstnike abiga nähtamatu. Vaatajal avaneb näiteks võimalus mööda falloslikku neutriinosarve liuelda ning saada osa osakeste liikumise visuaalsest ilust.

Liuelda võib ka mõtisklusse, mida toob meile 2021. aasta. Kuigi oleme pidanud mõneks ajaks loobuma harjumuspärastest 3D-prillidest, suurtest ekraanidest ja avatud näitusesaalidest, jääb alati võimalus galeriiakendest sisse piiluda. Piisava uudishimu korral avanevad ka pealtnäha suletud ruumid ja kunstimaailmad.

Lõpmatus on varjuna kaasas. Mall Paris on pealkirjastanud oma viimase näituse „Lõpmatusena“. Tema minimalistlikke visuaale saadavad sõnad „Sõna —- pilt —- kujutlus. Kas iga sõna eraldi või reana koos? Sõna eraldi ja reana koos. Ruum hajub tervikmõtteks või üksikuteks piltideks … / Sõnad moodustavad pildi või püüdluse, mis ilmub ajas. / Lõpmatus on kaugel / või lähedal / Lõpmatus on lähedal / või / kaugel … / Sümpaatia teatud korrastatusele, samas lõpmatusele, mis laseb lahti, eemaldub … / Lõpmatus on kaugel / või lähedal / Lõpmatus on lähedal / või / kaugel / varjuna kaasas …“