Grünberg – vürtsilaadung kesk hallust

Kaheldamatult on Maile Grünberg üks originaalsemaid sisearhitekte, kelle kõik teosed paistavad silma suurepärase stiilitunnetusega.

KARIN PAULUS

Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali elutööpreemia pälvis Maile Grünberg, „särav loojanatuur, kes on kujundanud Eesti ruumikultuuri pool sajandit, loonud nii unikaalmööblit kui ka tööstuslikku mööblidisaini ning kelle käe all on sündinud rohked avalike hoonete interjöörid, alates olümpiaregatiks valminud Tallinna lennujaamast kuni uuenduskuuri läbinud nukuteatrini“.

Oma mitmekülgsusega on Grünberg tõepoolest eesti sisearhitektuuri ja mööblidisaini tähttegija. Vabamates oludes ja natuke tõsisema tööstuse korral oleks selline ürganne olnud ilmselt ka rahvusvahelisel areenil tuntud klassik.

Grünberg on Eestis kodustanud palju uudisvõtteid. 1970. aastatel tutvustas ta hulkadele popdisaini, näitas, et tõsise, mõneti moralistliku ja ainult üht tõde kuulutava modernismi kõrval võib teha ka midagi mängulist, loovat ja elamuslikku. 1980. aastatel liikus ta sujuvalt edasi postmodernismi ja kavandas täiesti uudsed mõnusad kohvikud, viidates ühelt poolt näiteks art déco’likule luksuslikule atmosfäärile ja tuues teiselt poolt ruumikujundusse täiesti uued nähtused nagu camp ja kitš. Grünberg on kavandanud ka nägusaid mööblitükke, mille seas on eriti tänuväärne Lutheri vabriku vaimus vineeri taiplik ja efektne kasutamine. Ometi ei ole Grünberg kippunud klassikule kohaselt tagasi ja iseenesesse vaatama, vaid on otsinud aina uusi maailmu.

Maile Grünberg tuli eesti disaini kohe pärast Eesti Riikliku Kunstiinstituudi lõpetamist 1966. aastal. Mitmed suuremad tööd, nagu Standardis (1966–1975) tehtud tüüpmööbel ja Põlva haigla (Ell Väärtnõu, 1980) said vastavalt vajadusele ratsionaalsed. Tõelise mänguvabaduse saavutas Grünbergi särav anne aga näituste tarbeks tehtud bravuurikate esemete ja keskkonna puhul (kohvikud, muuseumid), kus avaldub autori tohutu julgus ning avatus. Just tema oli Helle Gansi ja Juta Lemberiga see, kes tõi eesti disaini popi.

Maile Grünberg tajub trende, oskab tellijat kuulata, ja on suurepärase stiilitajuga.

Rauno Volmar / Ekspress Meedia / Scanpix

Nõukogude Liidu suletuses ning plaanimajanduse tõttu kohitsetud disainis olid 1969. aastast Bruno Tombergi algatusel toimunud „Ruumi ja vormi“ näitused peaaegu ainus võimalus pakkuda kujunduses välja uut ja katsetuslikku. Grünberg osales regulaarselt toimuvatel väljapanekutel 1972. aastast. „Täielikult lülitus näituse kontseptsiooni Maila Grünbergi oranž leentool. Tolles suurt õit või mingit teist taimeriigist tuletatud kujundit meenutavas väga ilusas esemes peitub midagi muinasjutulist, temas tunnetame orgaanilise looduse ja tehiskeskkonna vahel kujunevaid, sõnadega raskesti väljendatavaid seoseid. Kõnealune tool oli näiliselt abstraktne skulptuur, ometi oli ta siiski tool, millele võib kadedusega vaadata nii mõnigi dekoratiivsete vormidega tegelev skulptor või keraamik,“ kiidab üks tollastest juhtivatest kriitikutest Leo Gens oranži tugitooli Sirbi ja Vasara veergudel. Autorile iseloomulikult olid tema teisedki toonased teosed maskuliinses nõukogude olmes unikaalsed, noortepärased, värsked ja eriliselt vitaalsed.

Kunstikombinaadis ARS (1977–1994) töötades sai Grünberg ülesandeks kavandada 1980. aasta Moskva olümpiamängude raames Tallinnas korraldatud purjeregati ettevalmistuste käigus ehitatud Tallinna uue reisiterminali interjöör (arhitekt Mihhail Piskov). Visuaalselt sai ruumi magnetiks hiiglaslik punase raamistusega infotabloo, millega haakusid punased infoletid. Kergelt popihõngulist modernset ootesaali täitis madal matsakas tume nahkmööbel, millele sekundeerisid punased seinapinnad. Lennujaama särtsaka interjööri üheks tõukeks oli aineline kitsikus: vähese valuutaga arvestada võivatel autoritel oli valida vaid nelja värvi, valge, musta, punase ja ookri vahel.

Kui 1970ndatel oli Grünberg üks popdisaini maaletoojatest, siis 1980ndatel astus ta postmodernismi esirinnas. Ta oli ka 1984. aasta teatraalse neljanda „Ruumi ja vormi“ kuraator ja kujundaja. Seda võib siiamaani pidada üheks kõige elamuslikumaks näituseks.

Omalaadseks kultuskohaks kujunes Toompea nõlval paiknenud Toome kohvik (1987), kus oli šikilt interpreteeritud art déco’d. Eriti meeldisid inimestele sealseid ruume kaunistanud peente daamide kujud (keraamik Ülle Rajasalu), mis said taassünni osaliseks C´est La Vie kohvikus (2007). Natuke sõdadevahelise aja glamuuri oli ka Tallinna vanalinna kohvikus Pärl (1992), kus olid triibulised seinad ja kasvasid metallpuud. Omamoodi meelitavalt patune ja ergav oli pargipinkidega sisustatud punane baar Corrida (1992) Vabaduse väljaku kinniehitatud kangialuses. Kaheldamatult on Grünberg üks originaalsemaid sisearhitekte, kelle kõik teosed paistavad silma suurepärase stiilitunnetusega.

2009. aastal valmis Kadriorus koos tütre Eliinaga (viimasetel kümnenditel ongi too olnud paljude tööde kaasautor) Miia-Milla-Manda lastemuuseum. Ilus vana puitmaja vuntsiti üles ja selle kõht täitus fantaasiaküllase ja proportsioonidelt väikesele külastajale täpselt paraja sisuga. Ma ei suuda küllalt imetleda neid imevahvaid jooniseid mööbliesemete ja mängupaikade tarvis, mida Maile mõnuga mudilaste rõõmuks on kavandanud! Samadel radadel kõndis ta ka Tallinna kaubamaja mänguasjade osakonda (2012) kujundades.

Mudilaste rõõmuks kavandas Maile Grünberg mõnuga koos tütre Eliina Grünbergiga Kadrioru lastemuuseumi Miia-Milla-Manda (2009).

Terje Ugandi

Neitsitornis (2013) vastandus Grünberg vanalinnas domineerinud laadile: „Aga mina tahan teha teistmoodi, uutmoodi, sest ma arvan, et nii on õige. Lähtungi sellest, et ei olnud see keskaeg nii masendav, et ei olnud ainult pruun värv ja mingi talli- ja laudamööbel, väga ürgne.“ Nii tõi ta sisse palju värve ja vurtsu, erilahendusi, metalli, dekoratiivseid sõlmi, hobusepäid ja teisi lustlikke vorme. „Segasin kokku gootikat, kubismi, poppi, keskaega. Keskaeg oli ju väga värviline, pidu käis kogu aeg, inimesed olid lõbusad.“

Suurt aplausi väärib ka nukuteatri uus tulemine 2016. aastal (koos Karisma Arhitektide, Eliina Grünbergi ja Katrin Tammsaarega), kus Ferdinandi saali kõrval on heas mõttes teatraalselt ja pidulikult lahendatud puna-must jalutusruum, mida ehivad Nemo Fabio Novembre inimnäolisi maske jäljendavad tugitoolid. Spetsiaalselt tehtud lahenduste seas on näiteks kelmikas džässilike daamijalgadega baarilett ning maskidega prügikastid.

Oma naiskonnaga on Grünberg teinud ka Tamme gümnaasiumi rõõmsailmelise koolimaja (2015). Tuleb rõhutada, et klassiku puhul on oluline nii sisearhitektuur kui ka mööbel, mida ta erinevalt paljudest kolleegidest eelistab ise kavandada ning mis ruumidele kindlasti ka identiteedi loovad.

Võib öelda, et oma rida on olnud Grünbergil ajada vineeriga. Nimelt proovis ta peadisainerina anda uue hingamise meie disainiloo pärlile Lutheri vineeri- ja mööblivabrikule ehk siis TVMK-le. Mitmete esemete õnnestunud kujundusest ja välismaisest tähelepanust hoolimata pöördusid firma omanikud kinnisvaraarenduse mugavale teele ja lõpetasid suur­tootmise. Grünbergi vineeresemetest tõusevad esile painutatud vineerist ja tõsteauguga toolid Stak (2001), siugjad vineerriiulid, art déco võnkega mööbliperekond ja kiikhobu. Teine missioonivald on tal olnud 2002. aastast disaini- ja arhitektuurigalerii pidamine. Näikse, et Grünberg tajub justkui õhust trende, oskab tellijat kuulata, on suurepärase stiilitajuga ning alati aktuaalne.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht