Hea kultuuriantropoloog peab olema empaatiline

Reet Varblane

Tallinna Linnagaleriis on selle nädala lõpuni vaadata Kai Herkeli Tiibeti-teemalist näitust „Himaalaja lapsed”. Neli aastat tagasi oli Kai Herkelil väljas Kastellaanimajas fotoprojekt Tiibeti naistest, nii Hiina kui ka India poolelt. Nomaadliku eluviisiga mägikülade emad ja vanaemad unistasid, et nende lapsed ja lastelapsed saaksid hariduse, et siis oleks neil parem, kergem elu. Seekord on Kai Herkel keskendunud lastele, väikeses mägikloostris  õppivatele lapsmunkadele. Kloostrikooli võib võrrelda ülikooliga, kogu elu kestva kõrgkooliga. Kuigi lapsed peavad tõusma hommikul kell neli, on nad teadlikud oma erilisest positsioonist ja valmis selle nimel ka raskusi taluma. Tallinna Linnagaleriis on välja pandud nii fotod kui ka video.   

Sa oled Tiibetis mitmel korral varemgi käinud. Mis on Lamayuru kloostris nii erilist, et tegid sellest kunstiprojekti?     

Olen käinud Hiina Tiibetis ühe korra viis aastat  tagasi. Mitu korda olen käinud India poolel Ladakhis. Minu huvi Tiibeti ja sealse kultuuri vastu sai alguse umbes kümme aastat tagasi, kui käisin esimest korda Indias. Esimest korda olin seal täitsa tavalise turistina, nagu iga teine talvel päikest otsima läinud eurooplane. Kohalike hindudega võrreldes olid tiibetlased hoopis teistsugused. Nad olid rahulikud, südamlikud ja abivalmis. Kui oli taksot vaja näiteks Goas, valisin tiibetlase, kuna teadsin, et nad on ääretult ausad ja jätavad teistele hingamisruumi. Sageli käisin tiibetlaste turul lihtsalt puhkamas. Kohalikud, Goa tiibetlased, hakkasid tänaval ja rannas tere ütlema, seejärel saime nendega jutule: küsisime, kus nad talvel elavad ja mida teevad, rääkisime käsitööst, väärtushinnangutest ja elust üldse. Elame küll planeedi eri poolel – mina tookord Eestis ja nemad Põhja-Indias Ladakhis –, aga leidsime ruttu ühise keele.  Lamayuru kloostris on kool.

Mitte igas Himaalaja mungakloostris ei ole kooli. See on väga vana, XIII sajandist. Seal on põneva ajalooga meditatsiooni keskus. Esimest korda käisingi viis aastat tagasi Lamayuru kloostris koos Natalia Munatajeva ja laama Konchok Sangyasega. Olime kloostris neli-viis päeva suvise tantsufestivali aegu. Tol ajal võetud materjali kasutasin osaliselt ka nüüd ühes oma videos. Kunstiprojekti tegin Himaalaja lastest sellepärast,  et see üks viis, kuidas teooriat kasutada. Teen lapsmunkade elust Helsingi ülikooli sotsiaal- ja kultuurantropoloogia erialal magistritööd. Kuna olen lõpetanud Eesti kunstiakadeemia, lubas mu Helsingi ülikooli antropoloogia professor kasutada EKAs omandatud oskusi ning ma võin magistritöö teha ka fotovõi videoprojektina. Kasutasin selle eelise ära, ostsin pileti Delhisse, sealt edasi Ladakhi pealinna Lehisse. Mind aitas palju laama Konchok  Sangyas, ta helistas ka kloostrisse ette. Tegelikult oli kogu tema perekond mulle teoks.   

Kaitsesid möödunud aastal kunstiantropoloogia alal magistrikraadi. Milliseid uurimisviise oled kasutanud „Himaalaja laste”  tegemisel?

Kui kirjutasin Eesti kunstiakadeemia magistritööd Eesti väikesaarte naistest, nende mälestustest, siis kasutasin sama uurimismeetodit, mida hiljem ka Ladakhis. Tähtis pole oma ego näitamine, uurijana pean tooma välja uuritavate hääled, mõtted, nende seosed oma keskkonna ja kultuuriga. Nii lasin ma Himaalaja lastel endil kõnelda. Loomulikult võib sellele vastu vaielda, sest nii  kunstnik kui ka uurija teeb alati valiku, mida lugejale, vaatajale näidata tahab, ja otsustab ka, millisest vaatenurgast seda esile tuua. Kuid siin tuleb mängu eetika: ma ei saa ei sõnas ega ka pildis, videos teha uuritavatele inimestele liiga. Lubasin ka kloostris, et kui järgmine kord tagasi tulen, võtan videoklipid kaasa. Ootan suurima huviga, mida nemad sellest arvavad, kuidas nad seda tõlgendavad. Minu meetod ei ole vaadata nende elu kui  kaugelt kohale sõitnud euroopa naine, tahan, et kloostrielanikud ise oma elust võimalikult palju räägivad. Ka sellest, kui sügavalt täiskasvanute hoiakud laste ellu tungivad ja kuidas nende mõttemaailma kujundavad. Laste tegevuse fragmendid esitasin fotoseeriatena, kuna need on mällusööbinud hetked. Foto on kui meeldejääv nõelatorge, video annab edasi protsessi. Meelde jääb üldmulje, tunne. Nii mäletataksegi videost hoopis midagi muud  kui fotost. Igal meediumil on oma ülesanne.       

„Himaalaja laste” eksponeerimisviis (väljapaneku kujundamine) viitab kordusele, suurelt plaanilt detailile üleminekule, sama tegevuse läbimängimine mitmel korral ja mitmete vahendite abil (foto, video, suur ekraan ning LCD-teleri variant) ehk tsüklilisele mõtlemisele. Kui palju oli Tiibetis näha lääneliku tarbimiskultuuri mõju?

Fotoprojekti eesmärk oli näidata, et loodus kuulub vahetult laste maailma, et loodus kujundab nende mõttemaailma. Miks ma kasutasin LCD-teleri väiksemat ekraani ning videoprojektori suurt plaani? See on nähtavasti mu oma aju kiiks. Videot, kus lapsed alles õppisid pilli mängima, laulma, tantsima, niiöelda harjutamise videot ei tahtnud suurelt näidata, sest see kuulub mu visuaalse päevaraamatu juurde. Kordust kasutasin sellepärast, et nende ajakäsitlus erineb eurooplaste omast. Aga see  on pikem teema. Lääne tarbimiskultuur ei pea sellistes tingimustes lihtsalt vastu: Himaalaja tuuled ja ilmastikuolud söövad lääne massitarbimise objektid üsna ruttu välja. Õnneks.       

Sa kavatsed ka sel suvel Tiibetisse minna. Kuhu täpsemalt ja mida on seejärel oodata?

Lähen tagasi samasse kloostrisse ja teen oma uurimust edasi. Film on veel tegemata. Ka uurimus on poolik. Üks mu soov on lasta lastel endal fotosid teha: tahan teada, mida nemad ise oma kloostris ja külas nii tähtsaks peavad,  et tahaksid seda jäädvustada.

Küsinud Reet Varblane