Heino Sampu 10. II 1932 – 30. VI 2015

On lahkunud raamatugraafik, plakati- ja nukufilmikunstnik Heino Sampu.

Ta sündis Paldiskis, kuid 1940. aastal kolis perekond Tallinna, kus kunstnik veetis kogu oma elu. 1951. aastal lõpetas ta Tallinna IX töölisnoorte keskkooli ning astus 1952. aastal kunstiinstituuti, mille graafikaosakonna lõpetas 1958. aastal. Sampu valis oma instituudi lõputööks plakatikujunduse ning jäigi plakatikunstnikuks enam kui paariks aastakümneks. Kuuekümnendail kujundas ta ka mitmeid raamatuid ning postkaarte, enamasti Eesti Riikliku Kirjastuse (1948–1962), hiljem kirjastuste Eesti Raamat, Kunst ning Perioodika tellimustööna. Sampu kujundusgraafiline looming valmis põhitöö kõrval Tallinna Pedagoogilises Insti­tuudis, kus ta töötas kunstiõppejõuna aastail 1960–1980. Eesti Kunstnike Liidu liige oli ta aastast 1964.

Tema kuuekümnendail loodud ekspressiivsete plakatite („Rohkem teravilja!“, „Balti elektrijaam“, „Komsomoli ehitus“, „NLKP XXII kongress“ jpm) vormikõnet kannavad kümnendil eesti kunsti iseloomustanud nn karmi stiili tüüpilised tunnused. Tugevalt üldistatud monumentaalsed figuurid esindavad töötavat, sportivat ja vägivalla vastu võitlevat nõukogude inimest, kellele on taustaks markeeritud elektrijaam, ehitustanner või viljapõld kombainiga. Ajastule iseloomulikena olid tema Eesti Kunstimuuseumi kogutud plakatid eksponeeritud 2009. aasta näitusel „Tulevik sünnib täna“ Tartu Kunstimuuseumis. Kuuekümnendatel esines ta mitmetel kodumaistel ja üleliidulistel plakatinäitustel. Eesti kunsti ülevaatenäitustel osales ta 1958. aastast ning korraldas kaks kammerlikku isikunäitust Tallinna Kunstihoone väikeses saalis (1973. ja 1975. aastal).

Plakatimaailmast hoopiski erinevad olid Sampu samal kümnendil loodud postkaardid, eriti humoorikad uusaastakaardid, kus näiteks 1961. aasta lõpus lendab nääritaat piduliste juurde raketiga, nagu samal kevadel kosmosesse startinud Juri Gagarin.

Ajavahemik kuuekümnendate teisest poolest kuni kaheksakümnendate aastate lõpuni on Sampu loomingus seotud lastekirjanduse illustreerimisega. See osa tema loomingust, ligikaudu 40 illustreeritud lasteraamatut ja lauluõpikut, on kõige elavamalt tänase kunstipubliku mälupildis. Nii on 1970. aastail korduvalt ilmunud tema illustratsioonidega Riho Pätsi laulikud algkooli esimestele klassidele. Ta on loonud illustratsioone Eno Raua lastejuttude kogumikele, Ralf Parve, Manivald Kesamaa ja Helju Männi luulekogudele ning prantsuse ja saksa tõlkemuinasjuttudele. Tema illustreeritud on Jaan Rannapi omaaegne lastemenuk „Toppi“ (1974) ning eestindatud Leo Tolstoi „Aabitsajutud“ (1975), aga ka Aime Maripuu südamlikud lastele kirjutatud loodusjutud seitsmekümnendaist ja Ira Lemberi lood koolipoiss Jannust kaheksakümnendate algusest.

Kunstnikuna osales ta ka kolmes nukufilmis: Vladimir Beekmani Aatomiku-lugude põhjal vändatud Elbert Tuganovi menufilmides „Aatomik“ ning „Aatomik ja jõmmid“ (1970) ning nukufilmis „Õed“ (1974).

Eesti Kunstnike Liit

Eesti Kujundusgraafikute Liit

Eesti Kunstimuuseum