Üheksa noort maalikunstnikku Tartu ülikoolist

JAAN ELKEN

Helina Loid oma maalisarja ?Surve all? ees.Kristel Kink 11. VI, päeval, mil kogu Tartu tähelepanu olid suunatud ?Jesus Christ Superstar?i? esietendusele, kaitsesid ka ülikooli maalieriala lõpetajad bakalaureusekraadi.

Ekspositsioonipinnad saadi sel aastal kolme kesksemasse kunstinäitamispaika Tartu linnas: lisaks juba traditsioonilisele kunstimuuseumi pildigaleriile ülikooli Y-galeriis ja Tartu Kunstimajas. Kõrgeima, maksimumhinde pälvis üheksast maalilõpetajast ainukesena Helina Loidi maalisari ?Surve all? (juhendaja Jaan Elken, retsensent Tiiu Talvistu), mida eksponeeriti kunstimuuseumi viltuse maja suurimas saalis ja kabeliruumis. Helina Loid sai ka Lembit Rändi stipendiumi; sel aastal anti see kümnendat korda. Loidi nimi on juba vilksatanud näitustel, tuletame meelde tema abstraktsioone eelmisel suvel kümme naisabstraktsionisti rühmanäitusel Tartu Kunstimajas, kus ta Lola Liivati kirgliku värvitundlemise oma ülitugevate, lausa maskuliinsetena mõjuvate paakunud laava koloriidis suureformaadiliste lõuenditega matti mängis; vähemasti kujunes tollal Monumentaalgaleriisse lavastatud näituse noorima ja vanima osavõtja duell intrigeerivalt loominguliseks. ?Ich bin ein Maler?i? kontekstis maalis ta Tallinna Kunstihoone seinale monokroomse, kahte noort poissi seina najale nõjatumas kujutava paarisakti. Tinglikult võibki ?Ich bin ein Maler?il? eksponeeritut lugeda praeguse ekspositsiooni proovitööks. ?Surve all? koosneb neljast hiigelformaadis (kaugelt üle 2 meetri) must-valgest figuratsioonist ja neljast hõõguva punasega aktsentueeritud mustjast nonfiguraalsest lõuendipalakast. Abstraktse kunsti mõttetusest ja mõttekusest postmodernistlikus kunstisituatsioonis võiks pikalt pajatada, kuid siinne variant, vormimängitamise hüljanud sisuliini järgiv maatriks jahmatas. Isiknäituse mõõtu välja andev komplekt on anga?eeritud AIDSi temaatikaga ja seega on niigi efektsed must/valges/hallis kummastunud meesaktid eksistentsiaalset mõõdet omandamas. Must-valgest fotomaalimisest on viimase paari aastaga eesti nooremas maalis juba jõutud moekli?ee kujundada, Loid purustab selle veenvalt ja jõuliselt: ta paiskab töödesse niipalju hillitsetud raevu ja kalkust, et näituseruumis pole lihtne ükskõikseks jääda. Tartu kooli eripära on hea anatoomiatundmine ja natuurist maalimise suur osakaal õppeprotsessis, kontseptualiseeriva alge lisandumine ja fotomaterjali kasutamine annab Loidile vaid teatud lohaka elegantsi ja üleoleku materjali ülesmaalimisel lisaks ? ja see mõjub. Aluseks on konkreetne case, niigi faktina esitatu omandab sotsiaalse mõõtme, mis kriibib ebamugavalt.

Hando Tamme maalipaar ?Mees ja naine? (juhendaja Peeter Allik, retsensent Mari Sobolev) üritab sünteesida graafiliselt maalitud figuraalset osa maalilise abstraktsionismi võtmes, veidi poriselt maalitud somnambuulsete foonidega. Retsensent Mari Sobolevile andis see põhjuse rääkida tööde lagunemisest abstraktseks taustaks ja figuraalseks esiplaaniks. Igati huvitav ja uudne tundub olevat aga noore autori pöördumine eakate inimeste kujutamise poole, veidi Leon Golubi stilisatsiooni meenutav käekiri on paratamatult veel kobavas, väljakujunemata järgus.

Anna Mägi maalikolmik ?Side? (juhendaja Jaan Elken, retsensent Mare Joonsalu) oli maalitud poeetilise realismi võtmes. Mahlakalt rikka, hämar-roheka koloriidiga suureformaadiline lõuend pimedast niitjast, samuti ka nagu vanem daam teetassiga valge linaga laua ääres, olid maalitud justkui ?postimpressionistliku?, valgust püüdvalt lahtise pintslikirjaga. Praeguseks juba pea hääbuv oskus intrigeeris Tiit Pääsukest märkima ilmselget professionaalsust teostuses ja tekkivat soovi pilti ?edasi maalida?. Diplomandi enda nimetatud alapealkiri ?Inimene ja aeg? ja avalikul kaitsmisel arenenud diskussioon viitab, et erilise eripärata, kuid sellegipoolest uusi mõjusid käsnana sisse imev Tartu maalikool polegi pelgalt kunstiajalooline fiktsioon, vaid reaalsus ka 2004. aastal. Mägi kolmas töö, fragment paakunud vanainimesekätest, refereeris eeskujuna küll juba pigem Jenny Saville?i ja Lucian Freudi kui Lembit Saartsi või Ilmar Malinit.

Tartu ülikooli Y-galeriis esinesid isiknäituse mõõtu komplektidega Maret Suurmets (sari ?Minu sisemine maailm?, juhendaja Jaan Elken, retsensent Juta Kivimäe) ja Anna Kainulainen (?M(h)üsteeria?, juhendaja Anne Parmasto, retsensent Reet Pulk). Kainulainen, kelle ampluaa ennast väljendada on õppetöödes ulatunud XIX sajandi akadeemilisest naturalismist kuni käreda abstraktsuseni, on maalinud jõulises poolabstraktses/poolrealistlikus võtmes dekonstrueeritud altarimaali. Praegune kombinatsioon, musta ja kollase duellile rajatud maskuliinselt vertikaalsed Kristused ja horisontaalsed Maarja-Magdaleenat kujutavad kilbid on fragmendid Jeesuse ristilöömise loost Uue Testamendi järgi. Meil diplomitöö teemana haruldase usuteema heal tasemel lahendamise võtme andis diplomand ise, kes leidis, et temavanune eestlane (Kainulainen on Soome vabariigi kodanik) poleks üldjuhul suuteline teemaga loomulikult suhestuma ja sisulist dialoogi pidama, kogemuse pikaajalisus ja katkestuse puudumine on Kainulaineni eelis. Pean silmas just sellise tasandi dialoogi, mis ei tingi kunstilises kvaliteedis. Maret Suurmetsa kosmogoonilised visioonid, mis paistavad samas lähtuvat otsekui amorfsetest bioloogilistest vormidest, näikse dialoogis olevat Tartu vaimu ja Ilmar Malini koloriidiliste tõekspidamistega. Peene kullaga kirjutatud käsulausetena loovad kalligraafilised stroofid Suurmetsa maalidel veel ühe tasandi töödega suhestumiseks, niigi veidi religioossetena mõjuvatena (aga just niimoodi kõhklevalt, ettevaatlikult pooliroonilises võtmes ja mitte avalikult ikooni-traditsioonile viitavalt) loovad nad koos Kainulaise avaakordiga Y-galeriis müstilise, krüptilise aardekambri meeleolu.

Suuresti juhusest johtuvalt jäi selle aasta TÜ bakalaureusekraadiga lõpetajate rabedaim osa Tartu Kunstimaja saalidesse, või mine tea: järsku söövad kõrged, kultuurimaja aktusesaali meenutava arhitektuuriga ruumid ise tööde väe ära? Piret Mikkelsen on üks nendest, kelle koolitööd on aastate vältel mitmetel õppetooli väljaspool oma maja korraldatud näitustel selgrooks olnud. Ehk segas kahel erialal paralleelne bakalaureusekraadi kaitsmine (maalile lisaks eesti filoloogia) sel korral piisavalt maalile keskenduda? Mikkelsen esitas kaks teemat ?Lühis? ja ?Kontakt? (juhendaja Anne Parmasto, retsensent Mari Sobolev ). Jalgpalli kujutamine üldisema metafoorina inimsuhete kaardistamiseks on omapärane, tundub nagu korjaksid noored kunstnikud järjest üles nn. põlatud teemasid, teemasid mida alles hiljuti nomenklatuurse nõukogude kunstiga seostati.

Eve Kippari hiigelaltarina lahendatud figuratsioon ?Õigus?(juhendaja Jaan Elken, retsensent Juta Kivimäe) on salvadordalilike mõõtmete ja proportsiooninihetega maalitud ja Kunstimaja suure saali keskel molbertitel eksponeeritud hiigeltriptühhon. Ambitsioonikalt kavandatu toetuseks tuleb mainida, et Kippar veab üllatavalt välja suurel formaadil toimuva kontrollimise: järelimpressionistlikult, tartulikus maneeris voogavad foonid ja peeterallikulik ülesuurendatud fotorealistlik figuratsioon koos moodustavad töö selgroo. Ajal, kui eklektika pole enam patt, langeb maitseliste väärtuste kaalumine tõe ja õiguse altarilt puhtalt intuitsiooni ja sisetunde küsimuseks, igatahes paras pähkel igasugustele kunsti hindavatele kogudele ja ?üriidele kus konsensus ja argumenteeritud seisukohavõtud vajalikud. Anne Vasara ?Kaks emast puuki energiavõsas?(juhendaja Jüri Kask, retsensent Imat Suuman) esitas polloclikku värvipritsimist, klapitades neist vähenõudlikke dekoratiivseid paneele. Hindamiskomisjoni liikmete vaikimine oli siinkohal kõnekas. Teine puhtalt abstraktse maalisarjaga lõpetaja Anne Kook esitas 6 tööst koosneva uusgeomeetrilise valkjas-roosa-lillakas koloriidis sarja ?Kus ma magades käin? (juhendaja Anne Parmasto, retsensent Tiiu Talvistu). Unenäoteema sidumine geomeetrilise, andrestoltsilikult eri faktuure ja maalitehnilisi nippe esitava laadiga (mis sest et kohati pitsilis-valge uduna) tundus mitmele kõnelejale konstrueeritud ja kunstlik. Retsensent Tiiu Talvistu, kes ka hindamiskomisjoni liige oli, eksperthinnang Koogi stiilipuhtale sarjale oli kõrge ja tunnustav.

Tartu Ülikooli diplomi on saanud järjekordne täiendus kõrgkoolitatud maalijaid. Selle aasta saak on piisavalt kaalukas, et andis kaitsmiskomisjoni esimehele Harry Liivrannale põhjuse võrdluses Rotermanni soolalaos hiljuti eksponeeritud EKA maalieriala lõpetajatega rääkida mitmekesisemast ja huvitavamast pildist Tartu kasuks. Taoline sõbralik maavõistlus Tartu-Tallinn teljel tuleb erialale tervikuna vaid kasuks, seda möönsid ka komisjonis osalenud Tallinna professorid Tiit Pääsuke ja Kaido Ole.