„Hõbetüdrukutest“ tagantjärele

Kataloogis antakse intelligentne ülevaade algallikatest, varasematest väljapanekutest ja uurimustest ega ole unustatud ka kureerimispõhimõtteid.

HEIE MARIE TREIER

Vähetuntud eesti ja läti naisfotograafide loomingu suurepärase pealkirjaga näitusest „Hõbetüdrukud. Fotograafia retušeeritud ajalugu“ on saanud Tartu kunstimuuseumi näituseprogrammis juba ajalugu (toimus 12. VI – 27. IX 2020). Näitus elab siiski edasi mahukas kataloogis, mille vahendusel saab väljapanekut mõtteliselt külastada veel kaua. Nii näitus kui ka kataloog annavad oma panuse eesti ja läti fotoajaloo uurimisse.

Tartmusist sai korraks Fotografiska. „Meie sooviks oli heita olemasolevale materjalile pilk, mis lähtuks tänasest päevast“, kirjutavad kuraatorid Šelda Puķīte ja Indrek Grigor (kataloog, lk 11). Ja tõsi ta on, ehkki alustuseks vist teistmoodi, kui kuraatorid arvavad – vaataja silm fikseerib esimesena sõna „hõbe“, mis on praegu majandusuudiste kirgi küttev jututeema. Hõbedat seostataksegi fotograafia tehnoloogiatega (ehkki digifotograafia ajastul enam mitte). Praegu pidavat ähvardama selle tööstuslikult asendamatu väärismetalli võimalik otsalõppemine maavarana, kusjuures selle kunstlikult üliodav hind polevat jätkusuutlik.

Ajaloolise fotonäituse kureerimine lähtuvalt praegusest ajast on aga mõistetav valik. Tekstist jookseb läbi sõna „selfie“, mida XX sajandi algul mõistagi ei kasutatud. Üldse on hea vahetevahel revideerida oma kaasaega mineviku peeglis. Kõnealune kataloog annab intelligentse ülevaate näituse algallikatest, varasematest vähestest väljapanekutest ja uurimustest ning ka kureerimispõhimõtetest. Iga fotograafi juures on ära toodud tema eluloo pidepunktid ja kommentaar visuaali kohta. Kataloogi kujundaja on fotodele lahedalt ruumi kinkinud. Näitusel oli esinema kutsutud ka kolm tänapäeva fotopõhiselt töötavat kunstnikku Hollandist, Taanist ja Soomest.

Ruumide kujundaja näis olevat haakunud 2019. aastal Tallinnas avatud Fotografiskaga, mistõttu tõi Eesti pinnale meil vähe kasutatud eksponeerimiskultuuri – pime saal fotodega, millele on suunatud kohtvalgus. Nii oli Tartu kunstimuuseumist kujunduse ja kuraatoritöö sümbioosis saanud korraks Lõuna-Eesti Fotografiska.

Sümpaatne on nüüdse Tartu kunstimuuseumi kuraatori Indrek Grigori ainulise elukogemuse rakendamine: on ta ju meie ainuke kunstiteadlane, kellel on pikemaajaline side Läti kolleegidega, mistõttu tunneb ta Riia kunstielu seestpoolt. Võib-olla peakski Tartu kunstielus sagedamini teadvustama ajaloolist Liivimaad ja tegema koostööd läti kolleegidega. Üks edukaid sellekohaseid näiteid oli Eesti Kunstnikkude Ryhm 1920. aastatel. Igatahes pole kahtlust, et näitus sai alguse sisulisest huvist, mitte „rahvaste sõpruse“ ametkondlikust paberimajandusest.

Fenomenoloogilised fotod. Kui naiste jätkuv rõhutamine ja eriline esiletõstmine praeguses kunstielus viitab feministliku kunstiteooria domineerimisele (ka rahvusvaheliselt) ja sellele, et uut teooriat pole peale tulnud, on selline lähenemine pikapeale ühekülgne ja hakkab ausalt öeldes väsitama (feministliku teooria rakendamine siinses kunstielus oli uudne 1990. aastatel). Ometi ei kehti see kommentaar „Hõbetüdrukute“ kohta.

XX sajandi esimese poole naisfoto­graafide fookusesse toomine keset väga mehist valdkonda on osutunud avastuslikuks sammuks. Seda enam et näitusega ei panustatud võitlevale feminismile (mitmed fotograafid pigem kannatasid punaste võimuletuleku tõttu). Tegemist paistab olevat fenomenoloogilise lähenemisega.

Näitust saatsid kaks ingliskeelset ettekannet, mis on tagantjärele kuulatavad ka Youtube’is: Mari Vallikivi loeng Viljandis tegutsenud Jaan Rieti fotoateljeega seotud naistest¹ ja Katrīna Teivāne-Korpa loeng Läti fantoom-naisfotograafidest.²

Metropol Riia ning Eesti väikelinnad. Kuna Riia on sajandeid olnud Baltimaade pealinn ja seal on mis tahes Eesti linnaga võrreldes tunda metropoli eneseteadvust, on sealne suurlinlik glamuur näituse kataloogistki kaugele näha. Lūcija Alutis-Kreicberga (1889–1985) retušeeritud ja koloreeritud hõbeželatiinfotod, mis pärinevad tema Riia fotosalongist Noar, hämmastavad kõrgseltskonna portreedega (riietus, soengud, näoilmed, meik, poosid, rakursid, valgustus). Nagu oleks tegemist Pariisiga, ehkki fotograafi napist elulookirjeldusest Pariisiga seotust ei selgu – side oli tal hoopis Venemaaga. Siiski võib paljude pildistatute taustana aimata nende Pariisi-kogemust.

Teine läti fotograaf Olga Dietze (XIX sajandi II pool kuni XX sajandi I pool) on jäädvustanud keskklassi jõudeelu, kusjuures daamide riietus viitab samuti pigem paremal järjel rahvale. Ilmselt kuulus pildistaja sellesse seltskonda. Tema Tartu-seos (pildistas esimesena Eesti talupoegi väljaspool fotostuudiot) on huvitav, järelikult pidi tema käsutuses fototehnoloogia võimaldama keerukama lähteülesande lahendamist.

Eesti väikelinnades Viljandis, Haapsalus, samuti Hiiumaal tegutsenud fotograafid olid samuti isiksused, pildistades seda, mida ümbruses leida. Hiiumaal eristuvad seniajani nii arhitektuuri kui ka merekultuuri seisukohalt tuletornid, seega pildistas Helene Fendt neid, liikumatuid taevasse pürgivaid kolosse. Viljandis avastas aga Hilja Riet, kuidas ühendada oma vanemate salongis rõõmu ja kasu toov valdkond: tema tegi postkaartide tarbeks tundlikult lilleportreesid.

Naise pilk. Kunstiteaduses räägitakse mehe pilgust ja sellest eristuvast naise pilgust. Millest võiks rääkida meile nonde naisfotograafide valik? Kas ja kuivõrd sõltus see tellijast või nende enda eelistusest? Või ehk käepärasest fototehnoloogiast? Perekondlikust taustast? Mõistvast vaimsest keskkonnast? Vajadusest elatist teenida?

Kui arhiivimaterjali napib, jäävad paljud küsimused vastuseta. Ometi on siin peidus paljude fotode ajalooline kontekst.

Kataloogist leiab Marta Pļaviņa (1896–1956) pildistatud naeratava tudengineiu raamatu ja esemega, mis võib olla kas pliiats või sigarett (lk 106). Selle naisfotograafi elulugu tundub olevat vaba ja moodsa naise unistus: ta reisib ja pildistab, olles läbinud fotokursuse ja saanud ilmselt hea tagasiside osaliseks, samuti toetust oma mehelt.

Viljandiga seotud Anna Kukk oli esindatud näitusel aga fotodega Kaug-Ida Amuurimaa kullapesijatest (1912), kes olid mõistagi vaid mehed. Siin tekib eesti fotoajaloos juba kokkupuude Hiina kultuuriga (lk 73-74), kuna fotoseeriale sekundeerib iga fotot avav päevikutekst. Siin võiks jätkuda rohkelt uurimismaterjali.

Lydia Taremi väikse formaadiga fotod (kataloogis tunduvad need suurena) esindavad juba peaaegu kontseptualismi: ta on pildistanud end ühest ja samast peeglist eri eluetappidel, koos mehega ja ilma.

Külalised Põhjamaadelt. Hollandi kunstniku ja luuletaja Elisabeth Tonnardi roll „Hõbetüdrukute“ hulgas on tuua fotolugu mööda ajajoont tänapäevale lähemale: tema „Raamatukogu“ (2015) käsitleb Teise maailmasõja kaotusi ja leide.

Kopenhaagenis tegutsev Nanna Debois Buhl oli installatsioonis „Tähespektrid“ (2020) ühendanud XIX sajandi ja praeguse aja, nagu ka Soome kunstnik Sami van Ingen, kelle video „Leek“ (2018) on monteeritud 2015. aastal Pariisi arhiivist La  Cinémathèque Française leitud 1930ndate filmirulli keskosa põhjal.

Näituse kuraatorite ja raamatu koostajate huvi keskmes on olnud ajaloolise ülevaate andmise asemel unustatud ja kadunud kultuuripärandi roll ning sellisena on „Hõbetüdrukud“ kindlasti täitnud neile pandud ootuse.

1 Mari Vallikivi, „Four Women and a Man: Half a Century of Photography in Viljandi“. 6. IV 2021. Video, 32:46. https://www.youtube.com/watch?v=brvQWUglHWo

2 Katrina Teivane Korpa, „The Phantom Female Photographers in the History of Latvian Photography“, 30. III 2021. Video, 27:43. https://www.youtube.com/watch?v=TnabZPkbo3w