Olulised asjad. Hoidvad asjad

URMAS LÜÜS

Kuulsin hiljuti üht riigitegelaste sõnavõttu, kus seati kahtluse alla tööõpetuse vajalikkus koolis. Kas tõesti tuleb lastel nõeluda, vaaritada ja saagida olukorras, kus tuleviku tarbeks on kõige rohkem vaja programmeerijaid ja teisi raalijaid? Kuna õppekavasid ei saa uute ainetega lõhki ajada, tuleks IT-õpe viia alus­haridusse käsitöö ja kodunduse arvelt. Mitte keegi ei nõelu enam sokke, sest ega sõjaaeg ole, et midagi saada ei ole ning asju tuleb parandada liimi ja tatiga, kuulsin öeldavat. Maailmalugu, nagu näha, liigub ringiratast ja loodetavasti, kui ka meil peaks asi hapuks minema, ei saa mõni muhukas nähvata, et „ah sel lämmkäpal on mõlemad käed vassakud ja kõiks sõrmed peidlad“.¹

Kindlasti ei vaidle ma programmeerimise ja robootika tähtsuse vastu. Omamoodi sarnaneb ju ka Arduino või Raspberry Piga eksperimenteerimine traditsioonilisema tööõpetusega. Mõlemal puhul üritatakse otsese kontakti kaudu aru saada põhjuste ja tagajärgede suhetest, mille tulemusel tekib asjale uus funktsioon või väljund. EKAs sepakunsti õpetades üritame tudengitele näidata nii seda, kuidas ajaloohämaruses raud kasutusele võeti, kui ka metallide 3D-printimist tehnoloogialaborites. Raud on niivõrd varajane leiutis, et selle lätted on juba ammu ununenud. Kust tuleb raud? Milline on see looduses? Enamasti kohtutakse rauaga siis, kui see on juba latina poeriiulil või avatud sõrestikuga hoone detailkonstruktsioonis. Kust tuleb piim? Poest? Meenub üks filmikaader esimest korda lüpsma saadetud nunnast, kes üritas udarast piima välja masturbeerida.

Maailmal ei ole komme areneda ühtlaselt lineaarse progressina. Iga tsivilisatsiooni saatus on kokku kukkuda. Sedasi leiti, et Rapa Nui ehk Lihavõttesaare kunagine kõrgtsivilisatsioon toimis koobastes. Võimsad indiaani­hõimud on tõrjutud reservaatidesse. Kunagistes tsivilisatsiooni hälli paradiisi­aedades üritavad võtta võimu kõrbepiirkondades liikuvad radikaalid. Nüüd on sõda taas Euroopas ja vaadates mugavalt diivanilt kaadreid puruks pommitatud linnadest, hakkavad istumise all sipelgad püksi ronima. Naiskodukaitse on juba jõudsalt täienenud ning üha enam hakkab selgeks saama, et tsiviilkaitse seisukohast ei ole naela seina löömine või pükste augu lappimine pelgalt isetegemise hobirõõm, vaid elu ja surma küsimus.

Mida tegid briti sõdurid hiljuti Eesti treeninglaagris? Nad õppisid kana tapma ja sellest suppi keetma. Kõrgeima taseme militaarväljaõpet oleks seega võinud vabalt läbi viia minu vanaema. Meenub üks öö minu kaitseväe kolm kuud kestva baasõppuse lõpus. Südaöise äratusega rivistati kõik poisid kasarmu ette ja kaadriväelased andsid igaühele pioneeripataljoni tähise, mis tuli kohe käise külge õmmelda. Iga sõduri varustuses on niit ja nõel. Paari minutiga oli mul töö valmis. Üllatusena polnud teised selle ajaga veel niiti nõela taha saanud. Tahtsin neid aidata, kuid seersant keelas karmilt ära. Iga sõdur peab ise õmblemisega hakkama saama. Tunnid läksid. Kell kolm öösel leinasin nappe käest libisevaid öötunde, mis olid jäänud kella kuuese äratuseni. Lõpuks halastati ja viimased hädalised said hommikul oma vaevatööga jätkata. Kuidas on võimalik, et inimesed, kelle kätte antakse tankitõrjerelvade, suurtükkide, miiniväljade ja sõjalaevade abil Eesti vabadus, ei suuda käsitseda nende baasvarustusse kuuluvat niiti ja nõela? Probleemi lahendusena on nüüd nime- ja pataljonisildid kinnitatavad krõpsupaelaga.

Õmblemine pole üksnes eneseteostuse või rasketes oludes hakkamasaamise vahend, vaid ka säilenõtkuse vundament. Meie leppimatusse meelde on hakanud tegudevabalt kohale jõudma, et kapitalistlik majanduskasv on kursil kuristiku poole. Mida kiirem hoog, seda pikem pidurdusjälg, ja seetõttu on hakanud disainerid kahtlema, kas sellise kiirusega ikka võetakse kõik eesootavad kurvid välja. Olen kunagistel koolikõrvastel suvetöödel rabanud nii freesitud palgist maju kokku panna kui ka looduslikust palgist ehitada – seal algas töö langetamise ja laasimisega. Ühel puhul kerkis maja päevaga, teisel võttis aga ühe palgirea paikaajamine nädala. On selge, et rahateenimiseks on märksa mõistlikum rajada tikumaju. Usun aga, et paljudel, kel vanade palkmajade juures askeldamise kogemust, on ette tulnud mõni mitmesaja-aastane jurakas, mille läbisaagimise peale on valatud tunde higist vaeva.

On selge, et maailm vajab vähem, aga paremaid asju, millega on emotsionaalne side. Selliseid asju ei visata kergekäeliselt ära ega osteta mööda­minnes. Neil on lugu ja järje­pidevus. Väärikas vananemine pole vaid inimsoo mure. Peame õppima tegema ka väärikalt vananevaid asju. Sellisel juhul need kestavad. See on jätkusuutlikkuse ja säilenõtkuse küsimus. Palju maakohtades ringi rännates olen näinud vanu talumaju, mis seisavad viltuvajunud katusega jonnakalt nagu vanainimese viimane hammas. 2000ndatel talu­hoovidesse rajatud saunade ja majakeste alumised palgid juba mädanevad, vajavad väljavahetamist, põrand vajub läbi ja aknad on viltu paisunud. Napid kakskümmend aastat ja tuleb alustada kallist kapitaalremonti. Sageli on odavam ehitada uus kui lappida vana.

Puutöömeister Ernst Sibula sõnul ei saagi nii noore puidu suurte aastaringidega palgist soojapidavat ja niiskuskindlat maja. Kui varem peeti täiskasvanuks 120aastast mändi, siis nüüd on iga alandatud 80 aasta peale. Puidumaailmas võrduks see legaalse lastepilastamisega. Neid vanu igikestvaid palke tehti ikka talviti kindlaid kuufaase silmas pidades. Esimesel talvel valiti välja sobilikud puud, roniti latva ja lõigati paari meetri jagu latva maha. Puu hakkas haava­paranduseks ohtralt vaiku tootma ja seda üles suunama. Kui nüüd aasta või kaks oodata, oli vana tihedate aastaringidega tugev puu paksult vaiku täis, ja selline ei taha mingi naljaga mädaneda.²

Teadmiste säilitamiseks lammutatakse jaapani pühamute (jinja) arhitektuuris vanu templeid ja ehitatakse uuesti üles. Sedasi annavad näiteks Ise templi puhul vanemad meistrid kõik oma teadmised noorematele koos tegutsedes üle. Kaasatud on terve kogukond. Mitusada tuhat inimest võtab osa küpresside langetamisest, liiva ja kruusa transportimisest.³ Muidugi saab vanu oskusi arhiivide abil meenutada, kuid kujutage ette maailma, kus pole enam alles ühtegi keelpilli, kuid räämas katuse­alusest tuleb välja maailma viimane Stradivarius.⁴ Sõrmega traate puudutades tekitavad need huvitavaid helisid. Kui keerata kaela otsas paiknevaid lapakaid, annab need harmooniasse häälestada. Puukarp väriseb ja võimendab tekkivat heli. Suure tahtmise korral võiksime teha ligilähedasi koopiaid ja taastada enamiku helitekitamistehnikaid, aga Paganini oleks meile igavesti surnud.

1 Omakultuuriakadeemia loeng. Anu Pink. 15. X 2019.

2 Meistri lugu. Ernst Sibul. https://www.youtube.com/watch?v=kaUXr2UfWNk

3 Alari Allik, Mitu elu on ühel majal? – Eesti ekspositsioon XIII rahvusvahelisel arhitektuuribiennaalil. Eesti Arhitektuurikeskus 2012, lk 47.

4 Glenn Adamson, Fewer, better things. Bloomsbury Publishing 2018, lk 46.