Ideaalne ja nostalgiline Tartu

Mart Siilivask

  Sajanditagusest arhitektuurikorraldusest on veel praegugi õppida

 

Vaade Tartu kesklinnale üle Emajõe.

Taamal paistavad 1914. aastal valminud

pritsimaja ja K. Holsti kaubamaja. Arhiivifoto

 

Näitus “Sajanditagune Tartu. Projekte ja eskiise 1803 – 1918” Rotermanni soolalaos kuni 25. II.

 

Eksponeeritud on üle sada valdavalt Eesti Ajalooarhiivi fondidest hoiul XIX sajandil ja XX sajandi algul tegutsenud arhitektide ja ehitusmeistrite originaalprojekti, lisaks arvukalt Tartu kogudest pärit ajaloolisi fotosid, vanu linnaplaane ning Malev Toome fotoreportaaž toona loodud ehitistest.

Ekspositsiooni põhiosa on koostatud minu 2006. aasta kevadel ilmunud arhitektuuriraamatu “Tartu arhitektuur 1830 – 1918. Historitsism ja juugend” materjalide põhjal. Raamatus esitatuga võrreldes on näituse eeliseks see, et on võimalik näha ühe ajastu arhitektide projekte üksteise kõrval, originaalvärvis ja -mõõtmeis. Tulemus on autorilegi mõneti üllatav. Taotlus rekonstrueerida ja tuua ajastule iseloomulik ideemaailm vaataja ette on üle ootuste õnnestunud.

Tänu raamatu ilmumisega tekkinud kontaktidele on lisandunud ka uut huvitavat materjali. Nii jõudsid pärast raamatu ilmumist minuni ehitusmeister Wilhelm Sternfeldti eluloolised andmed ja kaustatäis ehitusmeistrile kuulunud materjale.  Näitusel on eksponeeritud XIX sajandi lõpul Saksamaal ilmunud puitarhitektuuri albumi näidisleht, mis osutab, kust ehitusmeistrid oma eeskujusid ammutasid, aga ka meeleolukas foto Sternfeldtist ja ehitustöölistest, võetud otse keset ehitustandrit, ühes Kastani tänava majas.

Ehitusprojekt on mind ajaloolasena huvitanud eelkõige seetõttu, et see kujutab endast visualiseeritud arhitektuurimõtet ja on ajastu arhitektuuriideede väljendus. Eksponeeritu võimaldab heita pilku sajanditaguse arhitekti-ehitusmeistri ideedele. Eksponeeritud projektidest moodustub ajatelg, millel liikudes jälgime vaadeldava ajavahemiku maitsemuutusi ja esteetilisi murranguid: XIX sajandi alguse valgustusideedest mõjustatud klassitsismist 1830. – 1840. aastate romantismini, sealt edasi historitsismi võidukäiguni 1860. – 1870. aastail ning juugendarhitektuuri esiletõusu ja lühikese õitsenguni, mille lõpetas Esimene maailmasõda.

Tekkinud pilt on vahest liialt ideaalne, ilusaks mõeldud maailm. Tegelik elu ei olnud sageli sugugi roosiline: mitmedki ideed ei realiseerunud üldse, nii mõnigi ehitis jäi lõpetamata või teostus kavandatust erineval kujul, oli omanikke, kes sunnitud laenude abil soetatud varast loobuma. Rääkimata tolleaegse maailma ilmselt kujuteldamatust ebatäiuslikkusest meie praeguses mõttes.

Eks pidanud tolleaegnegi arhitekt silmas oma ideaali ja üritanud projekti kaudu realiseerida oma unistuste linna. Loodetavasti on midagi sellest õnnestunud näitusel esile tuua.

 

 

Oma ja võõras

 

Veelahe XIX sajandi arhitektuuritraditsiooni ja XX sajandi moodsa arhitektuuri vahel tekkis 1920. – 1930. aastatel. Lisaks moodsa XX sajandi arhitektuuriideoloogia ja varasema XIX sajandi traditsioone kandva arhitektuurimõtte ületamatule esteetilisele lahknevusele, oli Eestis senise arhitektuuritraditsiooni katkemises oluline roll kohalikel oludel. Meie valdavalt sakslastest arhitektide loodud arhitektuuripärand jäi pealekasvavale eestlastest arhitektkonnale võõraks.

Kui soomlased ja vahest lätlasedki tajuvad vähemasti juugendit siiani oma arhitektuurina, siis eestlaste jaoks on sel justkui võõrapärane maik. Kunstiteadlaste 1930. ja 1960. aastatel tehtud katsed teri sõkaldest eraldada tärkava eesti rahvuslusega seotud EÜSi ja Vanemuist esile tõstes olid määratud äpardumisele, sest tulemus oli moonutatud, ebaterviklik arhitektuuripilt. Vähemalt osaliselt on tol ajal kinnistunud arhitektuurikäsitlus süüdi selles, et XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse arhitektuuripärandit meil siiani vääriliselt ei hinnata.

XIX sajandi lõpu tööstushooned ja puitüürimajad, millest igaüks, kui mitte just funktsionaalses, siis vähemalt ehitustehnilises ja käsitöönduslikus mõttes, on vaadeldavad iseseisvate meistriteostena, on endiselt löögi all ja peavad kinnisvaraarendusele jalgu jäädes andma teed pahatihti neist hoopis vähem väärtuslikele uusehitistele.

Toonane arhitektuurimaailm oli paratamatult saksakeelne ja -meelne, sellesse sulandusid ka esimesed eestlastest arhitektid ja ehitusmeistrid. Kui tõmmata paralleele kujutava kunstiga, siis oma väikesed Köhlerid ja Weizenbergid olid meil arhitektuuriski XIX sajandil juba olemas, kuid erinevalt kunstnikest leidsid nad teenistust peamiselt oma kodumaal. Näiteks Paides tegutses juba 1850. aastatel linnaehitusmeistrina Johann Gottfried Mühlhausen, eestlasest ehitusmeister, kes projekteeris märkimisväärse osa XIX sajandi maakirikutest. Kesk-Eesti tänaseks harjumuspärased nõelteravad neogooti kirikutornid, nagu Väike-Maarja, Järva-Peetri, Ambla jt kirikutel, on põhiliselt tema tööd. Teine tuntud ehitusmeister oli Tallinna Kaarli ja Tartu Peetri kiriku ehitamisel osalenud Gustav Beermann.  Tolleaegne ehitusmeister lahendas sageli ka tänapäeval arhitektile kohaseid ülesandeid, mistõttu ehitiste detaililahendus ja viimane lihv hoone juures tuli sageli temalt. Tartus tegutses Reinhold Guleke ja Rudolf Engelhardti abilisena ehitusmeister Wilhelm Sternfeldt, projektide joonistaja ja ehitusmeister. Ehitusettevõtjate ja plaanide valmistajatena tegutsesid siin veel Jürri Teas, Peeter Kreutzwald ja Jaan Lock. Võib arvata, et nende ametivendi võis leida pea igas suuremas Eesti linnas.

Samas ei ole tänapäeval enam mingit mõtet jagada arhitektuuripärandit omaks ja võõraks, ei rahvuslikul ega ideoloogilisel pinnal. Ka sakslastest arhitektid on saanud osaks meie arhitektuuriloost.

Arhitektkond oli küll saksakeelne, kuid võrdlemisi kosmopoliitne. Nii suhtlesid ehitusplaane valmistanud sakslastest ettevõtjad Friedrich Hübbe, Robert Pohlmann ja teised eesti seltskonnaga, kust pärines enamik nende tellijatest. Parun Rudolf Engelhardt projekteeris elamu eestlasest kellassepale ja peenmehaanikule Aleksander Keissile, Wilhelm Sternfeldt ja Fromhold Kangro tegid plaane ja ehitasid sakslastele.

XX sajandi algul eksponeerivad nii eestlased kui sakslased arhitektuuri kaudu küll oma rahvuslikku meelsust, mis Tartu puhul leiab väljenduse üliõpilaskonventide (EÜSi maja ja Neobaltia hoone) ja seejärel teatrihoonete (Vanemuine ja Saksa teater) rajamises. Arhitektid-projekteerijad olid tellimuse täitjad, kes proovisid ehitisi ühiskondlikule tellimusele sobivasse vormi valada.

Ka elamuarhitektuuris kajastub tellija ühiskondlik hoiak, sotsiaalne staatus ja arhitektuurimaitse. XIX sajandi lõpul tuli moodi gooti, seejärel prantsuse ja saksa stiil ning majad pidid olema uuema moe järgi. XX sajandi algul eelistab eestlane juba soome arhitekti või seab nõudeks, et maja peab väliselt “soome moodu” olema. Projekte telliti neilt, kes uue moega kaasa läksid.

 

 

Arhitektuur kui esteetiline kategooria

 

Ka arhitektid-ehitusmeistrid ise lähtusid oma kaasaja arhitektuuriideedest, millega nad hoidsid end kursis peamiselt erialapublikatsioonide vahendusel: XIX sajandi lõpul esiplaanil uudne materjalikäsitlus ja ajaloolised stiilid, XX sajandi alguses aga moodne ruumikujundus ja uudne esteetiline vorm.

Ehitise tarbeväärtus ‘utilitas’ ei olnud tolle aja väärtuste skaalal kunagi esiplaanil, kuivõrd seda peeti igasuguse arhitektuuri iseenesestmõistetavaks eelduseks. Need, kes seda XIX sajandil või XX sajandi algul propageerisid, olgu siis konstruktsiooni ilu või fassaadidekoori funktsionaalsust ülistades, kõnelesid tegelikult esteetilistes kategooriates. Arhitektuur tähendas ikkagi ehitisele kui tarbeesemele sobivaima vormi andmist. Ja teistpidi, ilma sellise vormita ei olnud arhitektuur mõeldav. Ehitis või selle osa, mis oli mingil viisil avalikkusele suunatud, pidi olema esteetiliselt kujundatud. Juugend laiendas seda põhimõtet kogu olme- ja privaatsfäärile.

Jõuame küsimuseni, kuivõrd ideed ja rõhuasetused, mis kujundasid arhitektimõtet saja aasta eest, erinevad tänapäeva arhitekti ideedest? Või pigem võiks küsida: kas mingi ühisosa on veel säilinud? Kas või mida on sajanditagustel arhitektidel oma tänastele ametivendadele öelda?

Loodetavasti ärgitab näitus otsima vastust neile küsimustele.