Jalutuskäik galeriides

Reet Varblane, Ellu Maar

Anu Põder. Limpsijad. 2007. Palvest nõudmiseni

„Super!” hüüatas üks noor kolleeg ühe positiivse otsuse peale. See tuletas meelde ühte teist kolleegi, ameerika kunstiteadlast, kes Eesti XX sajandi alguse modernismi kohta teavet kogudes sisendas pidevalt positiivsust hüüatustega „Fantastic!”. Kolleegi kiitust ja positiivsust jagus ka siis, kui olin ennast Vabbe loomingu tagapõhju avades jutuhoogu unustanud ja avastasin kolleegi tukkumas. Vahest süvenemine ongi liigne luksus, sest ameerika kolleegilt ilmus igati esinduslik idaeuroopa, sealhulgas ka eesti  modernismi käsitlus. Ja nii võikski positiivsust, mis siis, et pealiskaudset, õhkuvat „superit” vaadata praeguse aja metafoorina.

Anu Põder on oma Ku galerii näituse pealkirjastanud samuti „Super” (seekord küll hüümärgita). Ning eelneva valgusel võikski näituse esimene tõlgendamise tasand olla praeguse aja positiivsust sisendav pealiskaudsus. Nii vastanduvad aplad meelaste keeltega traadist pead (installatsioon „Limpsijad”) rasvaga üle valatud vanale köögilauale, kus rasvakihist kumab läbi söögipalve ning metallsõrestikku kinnitatud värvilisse hõbepaberisse mässitud šokolaadist üllatusmunad, praegusaja emaarmastuse võrdkuju, nagu seda iga päev telerireklaamist kuulda võib, mesitarude naturaalsetele võrestikele. Tarbimisühiskond versus looduslähedane eluviis.

Kuid Anu Põdra puhul ei ole piisav jääda pelgalt lajatava ühiskonnakriitika tasandile. Anu Põdra kõige tugevam külg läbi kogu loomingu on olnud ainesse süvenemine, selle üle mõtisklemine, filosofeerimine. Anu Põder on vaieldamatult filosoofiline kunstnik, kes teab, et visuaalne kujund hakkab toimima ainult siis, kui sellele on tähendus antud ja kui selle tähenduseni on jõutud oma kogemuse kaudu, ning et kunsti tähenduslikkus jõuab vaatajani just visuaalse kujundi veenvuse kaudu. Ning seetõttu ei tuleks ka seda näitust vaadata mitte niivõrd ühiskonnakriitilise tasandi, kuivõrd just kasutatud materjali, selle töötluse kaudu. Anu Põdra visuaalse kujundi veenvus tuleb välja kunstniku võimes materjalis mõelda: ta ei võta ükskõik millist materjali ega asu seda oma suva järgi töötlema, materjal on tema tööde sisu. Installatsiooni „Kärg” puhul ei mängi kaasa ainult võrgust läbi kumav valgus, meejälgede värvivarjundid, objekti tähendusest kõnelemata, see on ka või eelkõige lõhnainstallatsioon. „Kärg” haarab vaataja kõik meeled, mõistuse pealekauba. Ka „Lookas laua” puhul toimivad eelkõige töödeldud puidu soojus ja pehmus, rasva läbipaistvus ning tähtede aimatavus. Vaataja ei taha ainult vallata teksti, sõnumit, vaid puudutada pindu, nende kombatavuse kaudu jõuda teose tuumani.

Anu Põder on ise oma näituse kohta öelnud, et see on XX sajandi toidukultuuri kokkuvõtlik ajalugu või teisiti öelduna teekond palumisest nõudmiseni. Kunstnikku on huvitanud see murrang, mil üks kasvas üle teiseks. Ta ei halvusta, ei mõista hukka, ei küsitle inimesi ega esita dokumentatsioone. Ta jääb kunstnikuks selle kõige ehedamas tähenduses: ta loob visuaalseid metafoore. Nii nagu tegi seda Joseph Beuys või teeb Anish Kapoor, kes on Anu Põdra üks lemmikuid. Just nii nagu mõlemad eespool nimetatud, ei otsi ka Anu Põder globaalseid teemasid ega loo metafoore neile. Ta jääb oma kogemuse, oma elu juurde. Ja just see teeb ta usutavaks nii näitusekülastajale kui ka professionaalidele, kuraatoritele-kriitikutele.  

Anu Põdra minimalistlik näitus on sama puhas ja ühtlasi nii rikkalik kui tema „Lookas laud” või mesilaste (ja ka tema) „Kärjed”. Ja seegi on sattunud nii täpselt jõulueelsele ajale, et mõtiskleda, kas tõelised pühad saab osta supermarketist või tuleks leida üles see  kadunud aeg, mil palvest sai nõudmine.

Oskus kuulata

Inglise emakeelega kunstnik tunneb piinlikkust selle keele valitseva positsiooni pärast (kunsti)maailmas ning otsustab õppida ära võimalikult palju teisi keeli, et anda oma panus kommunikatsiooni mitmekesistamiseks ning rääkida inimestega neile kõige loomulikumal ja vastutulelikumal viisil. Umbes sellise rolli on võtnud Suurbritannia kunstnik Claire Charnley koos mitmete kaaskunstnike abiga Hobusepea galerii näitusel „Keelte and”. Tegelikult asendab keeleõppe pikaajalist protsessi abiline, kes kunstnikule ükshaaval sõnu ette ütleb ning kunstnik kordab neid publikule esinedes vaid häälduse järgi, teadmata sõnade tähendust. Charnley on eri keeltes peetud loeng-performance’itega esinenud viimaste aastate jooksul paljudes kohtades, sealhulgas ka Eestis, kus tema koostööpartner on olnud Katrin Kivimaa. „Keelte anni” näitusel esitletud raamat „So Communication: Translating Each Other’s Words” puudutab muu hulgas ka tema varasemaid projekte.

Näituse ülemise korruse ruumis esitletakse Charnley esinemisi  mitmetes riikides: näeme kunstnikku viie publiku ees ja viit kohalikku abilist talle salaja mikrofoni sõnu ette dikteerimas. Näitusesaali väikeses ruumis sulanduvad helid ühtlaseks kakofooniliseks massiks ning kõne sisu eristada tundub võimatu. Heal juhul tunneb ära, mis keeles räägitakse. Aga ega näitusekülastaja pole polüglott, esindatud on pigem väiksemad keeled, mille oskamise luksust saavad endale lubada vaid andekamad meist.

Näituse alumisel korrusel läheb aga huvitavaks. Siin on spetsiaalselt selle väljapaneku tarvis valminud video, kus Charnley adresseerib oma kõne otse näitusekülastajale. Kõne teema on eesti ja vene keele ning nende kõnelejate olukord tänases Eestis. Fragmentidest koosnev, ilma selge alguse, lõpu, adressandi või adressaadita eesti ja vene segakeeles peetud kõne on koostatud nõukogudeaegset populaarkultuuri ja hiljutisi Interneti-kommentaare kasutades (pressiteksti andmetel). Ambivalentse kõne sõnum, üldistused ja hinnangud on jäetud iga kuulaja enda hooleks. Charnley hääldab Katrin Kivimaa dikteeritud teksti püüdlikult ja hingestatud näoga, arusaamiseks tuleb pingutada ning mida hoolikamalt kuulata, seda rohkem tähendusi koorub.

Charnley tunneb muret, et inimesed ei kuula üksteist piisavalt. Tekst näib koosnevat igapäevasest suhtluskeelest, midagi analoogset võiks kuulda, kui inimesi täis bussis silmad sulgeda ja kuulatada. Kõnelejad on nii eestlased kui venelased, mõned neist on meelestatud vaenulikumalt kui teised ning tundub, et arvamuskatkete ja lonkava dialoogi taga arutatakse kaudselt selles riigis kooseksisteerimise võimalust. Kuulates hakkab tunduma, et Charnley ükshaaval kohmakalt välja hääldatud sõnad kannavad endaga kaasa terveid tekstilademeid, ajalugu ja kontekste, sõnad kinnituvad teatud aega ja ühiskondlikesse protsessidesse, mõned neist on pärit minevikust („tibla”, „galuboi vagon”), teised on omandanud viimasel ajal värske tähendusvarjund („fašist”). Paljastub see, kui palju informatsiooni kannab endas juba ainuüksi suhtluskeele valik. Eesti- ja venekeelsed kultuuritekstid on selles videos nagu rikkalikud lõimed, mis on asetatud vastakuti, et vaadata, kas neid on võimalik omavahel sobitada.

Charnley eteldavast tekstist tõeliselt arusaamiseks tuleb tunda kohalikku konteksti, elada selles keskkonnas, kus igapäevaselt bussis ja Interneti-portaalides neid sõnu lausutakse. Keelt mittevaldav kunstnik paiskab selle teksti meile tagasi ja vastakuti võõraga hakkame tajuma selgemini iseennast. Järsku kaob meie-nemad vastandus eestlaste ja venelaste vahel, sest selle võõra kunstniku vastas, kes meie olukorda mõista ei saa, oleme järsku ühes paadis. „Davaite žit družna vmeste,” räägib kunstnik.