Jalutuskäik galeriides

Indrek Grigor, Holger Rajavee

Linnapi vaim ja Tartu foto Peeter Linnapi kuraatoriprojekt „Cross Time” („Läbi aja”) Nooruse galeriis kuni 17. XI. Kunstnikud Peeter Oja ja Mart Juur, Taavi Piibemann, Toomas Kalve ja Madis Katz, Lenin, Tõnu Tamm, Peeter Linnap, Theodor Peeter Linnap, Uku Linnap, Raivo Kelomees, Sten Eltermaa, Triin Rebane, Getter Kuusmaa, Kristi Mägi, Diana Tamane, Tiit Joala, Sirje Joala, Sirli Õunap, Vallo Kalamees. Professor Peeter Linnapi väga dünaamiline karisma lehvib endiselt võimsana Tartu kõrgema kunstikooli fotoosakonna kohal. Kinnitust sellest annab Nooruse galeriis avatud fotoosakonnaga seotud kunstnike töid koondav väljapanek „Cross Time. Eesti nüüdse fotograafia lineaarsus/kestvus/temporaalne kaos”, mis on Tartu näituste puhul pigem erandlik nähtus. Tööde valiku seisukohalt ei paku näitus midagi uut: tegemist on vanade, kuigi kahtlemata heade teostega, millele Linnap on lisanud sisulises plaanis domineeriva kuraatori sõnumi. See ei võimalda näitust käsitleda tavapärase kooliga seotud kunstnike tööde esitlusena, nagu need selles galeriis ikka kipuvad olema. Linnap tutvustab fotograafiat kui aja agenti ning viitab sellest tulenevalt tervele reale probleemidele. Need nagu ta ise väidab, on relatiivsusteooria sõnastamise ajast peale hulga keerulisemaks läinud: „Tahtes mõista ajaloolist aega, peame ennast esmalt sellesse „paigutama” ja küsima, „kus me hetkel ajalistes raamides asume?” Kas peaksime selle selgitamiseks arvesse võtma globaalsed või kohalikud dimensioonid? Eelistama rahvusvahelisi või riiklikke või hoopis sotsiaal-poliitilisi või kunstilisi kontekste?”.

Küsimused on iseenesest kahtlemata aktuaalsed: me elame erakordselt olevikulises kultuurimudelis, millele, olgu teadliku või tahtmatu sümbolina, viitab tabavalt näituse alapealkirjas kasutatud väljend „Eesti nüüdne fotograafia”. Küsimus on ent ikkagi, kas olenevalt sellest, kuidas näituse komplekt teemaga haakub ja seda avab, kas see suhe on vähem või rohkem meelevaldne. Uute tööde puhul, mis on loodud või tellitud ajaprobleemi mitmekesisuse käsitlemiseks, saame rääkida ühisnäitust kooshoidvast kontseptsioonist. Näiteks Taavi Piibemanni ja Toomas Thetloffi „Schrödingeri kastil” (2010), kus kahtlemata tõstatatud väga omapärasel viisil temporaalsuse küsimus kunstis, ja Toomas Kalve „Kanepi moefotol” (2008) on aga varasemast niivõrd tugev ja eripalgeline tõlgenduslik foon, et nende koosnäitamine ühtses temaatilises kontekstis eeldab märksa konkreetsemat sisulist põhjendust, kui pakub kuraatori seinatekst. Ma ei sea kahtluse alla ühegi näitusele valitud töö sisulist sobivust, kuid Eesti uuema fotokunsti klassikasse kuuluvate tööde koondamisel kuratoorse programmi alla oleksin oodanud natuke süsteemsemat teemakäsitlust, sest praegu mõjub ekspositsioon ennekõike ikkagi valikuna fotoosakonnaga seotud kunstnike küll väga headest, ent korduvalt eksponeeritud ja repodutseeritud töödest.

Tuleb siiski möönda, et näitus on väga kuraatori nägu. Linnapi teoreetilisi tekste iseloomustab küsimustele vastamine küsimustega. Ta kaardistab nii pigem probleemi ulatuse, kui pakub lahenduse (mida loodetavasti illustreeris ka eeltoodud tsitaat), mis teeb Linnapist ühe meie vähestest järjepidevalt postmodernismi viljelevatest teoreetilise mõtlemisega autoritest, kelle tekstid on tõsiselt võetavad. Nii on ka kõnealust näitust ilmselt kõige korrektsem vaadelda kui fotokunsti ja aja suhteid kaardistavat esseed. Kuid vormiliselt on ekspositsioon ennekõike siiski põgus ülevaade ja meeldiv taaskohtumine Tartu taustaga fotograafide loodud väärt teostega.
Indrek Grigor

Koodid ja muutused

Leonhard Lapini isikunäitus „Koodid” Tartu Kunstimajas kuni 18. XI.

Leonhard Lapini armastus märkide vastu on teada. Sellest on ta korduvalt rääkinud ise, sellest on kirjutatud, seda on näidatud pildis. „Koodide” seeria, mida ta alustas juba kümmekond aastat tagasi, ei ole selles suhtes erand. Olgu kohe ka ära öeldud, et „Koodides” kajastub ka enamik neid märksõnu, mis on alati Lapini loomingule olnud iseloomulikud: seeriaviisilisuse printsiip, kindla struktuuriga läbi viidud programmilisus, viimase piirini väljapeetud perfektsus tehnilise teostuse aspektist vaadatuna.

Triipkood kui massitarbijakultuuri üks märkamatult pähekulunumaid märke, ilmub autori teostesse popilikust ideemallist lähtuvalt, kandes visuaalses plaanis edasi objektiivset minimalismi. Koodi kujund autori käsitluses ei kritiseeri, ei pilka, ei heida ette – ta konstateerib vingelt oma olemasolu. Siinkohal teen ühe meelevaldse oletuse. Kui esimesel hetkel on triipkoodil sotsiaalsusega seotud tähendus, tarbijaühiskonda iseloomustav ikoonilisus, siis nüüd on autor avastanud, et see, oma väljanägemiselt piiritult lihtne element, haakub suurepäraselt tema kunstiakadeemias loetava värviõpetuse metoodikaga. Sellest peale on sotsiaalne aspekt tasalülitatud ja triipkood ilmub nüüd selle otsemõttelises tähenduses, rakendub Lapini värviteooria „vankri ette”.

Tartu Kunstimaja näituse juures jääbki silma kaks momenti. Esiteks see, et tegu oleks otsekui avatud värviõpetuse teosega, mida rõhutab veelgi näituseruumis eksponeeritud 2009. aastal ilmunud autori värviõpetusvihk. Steriilselt väljapeetud näituseruumi kujundus on otseselt „koodipõhine”, lausa suurepärane õpiauditoorium värviteooria huvilistele, kunstitudengitele jne. Pikad õppejõuaastad on jätnud paratamatult oma jälje.

Teiseks tahuks on see, et Lapin on oma loomingus muutunud aasta-aastalt üha „intiimsemaks” kunstnikuks. Varasemate aegade tehnika võidukäiku glorifitseeriv Sturm und Drang on ammu vajunud möödanikku, nõukogude süsteem on läbi materdatud, sini-must-valgel kirjad („makse-maksab-maksta” jms) samuti. Üks minupoolne mõte: alates seeriast „Müüdi sünd” on autor hakanud järjest enam süvenema enesesse, emalt laenatud lõikelehtede kasutamine teoste põhjana jms on selle kõige ilmekam näide. „Koodides” on pandud välja kaks pühendusega teost: Johann Sebastian Bachile ja Linnart Mällile, aasta vältel valminud taiesed, mis lausa pakatavad sisemisest läbielamisest. Kunstniku viimaste aastate arhitektoonidesse on ilmunud üha enam rustikaalseid leidkehi ja budakujusid. Viimaste aastate arhitektoone ja koodide seeriat võikski pidada Lapini nii-öelda intiimsuse kvintessentsiks, selle erinevusega, et kui arhitektoonid kannavad enestes jutustavat alget, siis „Koodides” on mõttesügavust. Jõudu mõlemaga edasiminekul!
Holger Rajavee